Unes ma neid ei näe

Algas kirjanduse tund õpetaja Laatsuga. Laats käskis mul ette lugeda oma eelmises tunnis kirjutatud venekeelse luuletuse. Mulle ei tundunud õige, et pean seda lugema selles tunnis, kui see ei ole vene keele tund. Aga hakkasin lugema. Lugesin sõnu ette ühekaupa, igaühte enne pikemalt vaadates, et aru saada, mis kirjas on. Mul oli raske oma käekirjast aru saada, kuigi tavaliselt ma saan. Leidsin selle luuletuse parema eksemplari, mis oli kirjutatud kirjutusmasinaga. Hakkasin hoopis seda lugema, aga selgus, et see pole kergem. Vahepeal hakkas Helen oma koha peal midagi rääkima, mistõttu ma tõstsin häält, kuni ta vait jäi. Seletasin, et kirjutasin selle luuletuse sõnaraamatu abiga, aga mul pole uued sõnad veel õpitud. Luuletuse ettelugemine läks nii aeglaselt, et see kestis tunni lõpuni. Lõpuks ütles õpetaja: "Nüüd ma saan aru - Simo ei oskagi vene keelt." Tegelikult olin läbi lugenud mitmeid venekeelseid raamatuid ja nendest aru saanud. Muutusin õpetaja vastu agressiivseks. Seetõttu ähvardas mind koolist väljaviskamine. Aga ma polnud selle vastu, et mind välja visataks. Kui hakkasime klassist lahkuma, vaatas Erik minu luuletust paberi pealt. Kui ta oli selle läbi lugenud, ütles ta mulle, et tegelikult see on ju väga hea luuletus - just selline, nagu luuletajad kirjutama peavad. Läksin sööklasse. Seal keerati midagi nässu. Nässukeeramine mõjus tuju parandavalt. Hiljem tuli vene keele tund. Õpetaja oli kirjutanud ülesande tahvlile, aga teda ennast ei olnud kohal. Hakkasin ülesannet vihikusse kirjutama punase tindiga. Sulepea tegi vahepeal nii laia joont, et kiri oli loetamatu. Aga kui tint kuivas, muutus see loetavaks, sest punasest laigust otse sule all olnud osa oli tumedam.

Et mul ja Helinal oleks üksteisele veel millestki kirjutada, mõtlesin teha talle ettepaneku hakata mängima kirimalet. Tema võiks kasutada teiste mängijate ja arvuti abi, mina mängu nii tõsiselt ei võtaks. Väljaarvatud ehk siis, kui mõni seis mind eriliselt huvitama hakkaks. Mõtlemisaeg võiks olla üks nädal käigule. Aga võiks mängida ka piiramatu mõtlemisajaga. Selle ainuke miinus oleks, et siis ei teaks, kas käike veel tuleb. Helina alustaks mängu arvatavasti käiguga e4. Tavaliselt vastan sellele c6, aga sel korral võiks mängida midagi muud. Ainult et kõik teised käigud on selles seisus vist nii halvad, et neid avanguraamatus ei olegi. Kui olin Helinale elektronkirja teele saatnud, tuli talt kohe vastus, kuigi ei põlenud tulukest, mis oleks näidanud, et tal postkast lahti on. Aga ta oli nähtavasti selle maha keeranud, et varjatult jälgida, kui kaua mina postkastis olen.

Mõtlesin, et Oudekki blogi oleks parem, kui seal rohkem kultuurist kirjutataks. Tegelikult natuke kultuuri seal isegi on, kui fotosid kultuuriks lugeda. Mõtlesin uurimistöös viidata Oudekki kirjutatud raamatule ja panna tema nime taha joonealune märkus, et kuna ta on minu lapsepõlvesõber, siis ma ei suuda tema raamatut objektiivselt hinnata. Kui mulle kaitsmisel selle kohta küsimus esitataks, hakkaksin ma arvatavasti väga emotsionaalse häälega rääkima. Aga võibolla oleksin ka vait. Minu unenäoraamatust ei tule üldse välja, et ma Oudekkit lapsena tundsin. Ei tea, mida minu raamatu lugejad minust pärast seda arvavad, kui Oudekki "Postimehes" artikli avaldas. Minu raamatus on juttu ka paljudest teistest tuttavatest. Ülikoolis käisin nii vanemate kui ka nooremate kursuste loengutes ja kohtusin niiviisi rohkemate inimestega. Aga neid, kellega ma ei rääkinud, ma unes ei näe. Ma võisin teha nende kohta palju tähelepanekuid ja tundsingi neid näo järgi, aga unes näen ma ainult neid, kellega ma rääkinud olen.