Etendus kaugete aegade teemal

Klaus tuli öösel koju. Mina püüdsin magada kirjutuslaua taga, pead vastu lauda toetades. Klaus tuli minuga samasse tuppa. Ta tahtis midagi teha ja kaebas, et mina teda segan. Kui ema hommikul sellesse tuppa tuli, ütles Klaus, et ma võtsin talt mütsi ära. Ema näitas, et olin pannud Klausi mütsi raamaturiiulisse.

Sõitsime maanteel bussiga. Mina istusin bussi keskosas. Krister istus taga, aga tõi minu istme juurde raadio, et vaadata, kas mulle meeldivad meeste hääled. Kirjutasin enda jaoks ümber Egiptuse vaaraode ja nende dünastiate nimesid. Võrdlesin selleks kahe tüdruku konspekte. Ühe nime kirjutamises oli erinevus. Olin teatris, kus hakkas lõppema etendus kaugete aegade teemal. Naisnäitlejad olid paljaste rindadega. Üks õppejõud märkas, et näitlejatekstis mainiti Tallinnat. Õppejõud küsis, mis oli esimese Tallinna koha peal paiknenud linna nimi. Mina oletasin mõttes, et Kolõvan. Näitleja ei osanud vastata. Kanti ette ühe Aasia usuga seotud tantse. Lõpetuseks ütles naisnäitleja, et meesnäitlejaga tantsimine tema eraelu eriti ei rikkunud. Keegi ütles, et see on skisofreenia, sest nii seda naist kui ka seda meest oli kumbagi näha kolm tükki. Publikut kutsuti võtma ühte jooki. Publik hakkas selle koha suunas jooksma. Oli karta, et inimesed hakkavad üksteist jalgade alla tallama. Hüüdsin: "Ärge jookske! Ärge jookske!" Ise olin ma väljaspool ohtu, sest olin rõdu eesmises otsas, kuhu keegi ei jooksnud. Ootasin sealt lahkumisega, kuni rahulikumaks jäi. Siis läksin riidehoidu. Paistis, et kedagi jalgade alla tallatud ei olnud, väljaarvatud ehk mõned üksikud, keda võis maas lamamas näha. Kui andsin riidehoidjale numbri, ei saanud ma esialgu vastu oma joppi. Sain oma jopi kõige viimasena. Lihtsalt vaadati, milline jopp üle jääb. Asi oli vist selles, et see oli konksu otsast maha kukkunud.