Peaministri sünnipäev

Hennul oli korraga kaks viirushaigust, üks neist mononukleoos. Aga tal kästi koolis käia, sest palavikku tal ei olnud. Henn ütles, et tahab oma koolikaaslasi hoiatada, et nad võivad talt nakkuse saada ja mõni võib surra. Ansip tähistas oma sünnipäeva. Rahva hulgas seisis aukohtadel Ansipi perekond. Ansip oli valinud endale kaks noort sõpra, kes seisid samuti aukohtadel. Mina pidin koostama inimesi tutvustavad plakatid. Plakatile kirjutasin, et need Ansipi noored sõbrad on tema boyfriend ja girlfriend. Siis tundus, et midagi on valesti. Tõmbasin ühte trepikotta kleebitud plakatil need sõnad maha, kirjutades asemele lihtsalt, et tegu on Ansipi kahe sõbraga. Kõiki plakateid ma ei jaksanud küll ümber tegema hakata. Ema ja teised avaldasid imestust, et miks ma plakatit muutsin, kõik oli ju õige. Vastasin, et ükskord ütles inglise keele õpetaja: "Boys have no boyfriends." Lisasin, et vahel ma olen siiski seda sõna ka sellises tähenduses kohanud.

Vaatasin Venemaa kaarti. Sellele oli joonistatud palju punaseid nooli. Joonistasin mõned nooled veel juurde, et Moskavasse kolitakse elama ikka igast ilmakaarest, samuti kolitakse elama Peterburisse. Tegelikult trükitud nooled tähendasid hoopis sõjaaegset vägede liikumist. Nii muutsin ma kaardi ainult endale arusaadavaks. Seetõttu pidin selle ENE vana kaardiköite täielikult enda tarbeks jätma, lastes teistel vaadata uut köidet. Vaatasime olümpiamänge. Mind need enam eriti ei huvita, aga natuke vaadata on hea. Avastasin, et kuskilt on vett alla sadanud, seda oli isegi lambi pikendusjuhtme peal. Juhe oli pikendusjuhtme sees nii tihedalt, et vesi polnud selle sisse tunginud. Või hoidis vooluringi tasakaalus see, et sinna oli sisse torgatud kaks juhet. Kätte võttes pildus pikendusjuhe siiski sädemeid, aga korke see välja ei visanud. Asjast pidi minema teatama politseisse. Politseijaoskonnas ütles Peebo, et ta sai kätte minu toimiku. Ta andis selle mulle vaatamiseks. Toimiku vahele oli pandud ajalehenumbreid, milles oli midagi minuga seonduvat. Osa lehenumbreid tundusid olevat täiesti juhuslikud. Paistis, et need olid sinna pandud töötegemise imiteerimiseks. Kahtlustasin, et toimik jäeti meelega niimoodi ripakile, et see minu kätte satuks. Käis sõda. Olime pidanud vaenlasega lahinguid. Olime linnud ja läksime nüüd süütama ühte talu. Mitte sellepärast, et tegemist oleks olnud vaenlaste külaga. See oli oma rahva küla, aga talu tahtsime süüdata sellepärast, et sellest külast anti vaenlase vägedele toitu.

Pille rääkis, kes on tema klassis kõige kiirema mõtlemisega poiss. Tema mõtlemise headus oli avaldunud selles, et kui füüsika tunnis oli õpetaja palunud vaadata, kas pajas veel kartuleid on, siis üks teine poiss oli vaadanud ja öelnud, et ei ole, aga see poiss oli üle kontrollinud, vaadanud ka paja serva ja avastanud, et üks kartul veel on. Mina olin oma füüsikatunnis täpselt samasuguse avastuse teinud. Üks inimene lõikas sõrme, seisis vannitoas ja lasi verel kraanist alla voolata. Äravoolutoru hakkas lekkima, nii läks verd ka põrandale. Veri ei tahtnud seisma jääda. Oli karta juba ohtlikult suurt verekaotust. Tundus, et selles on süüdi üks kummituslik raamat. Seetõttu pani see inimene selle raamatu põlema. Kogemata süütas ta seejuures ka ühe raamaturiiulis oleva paberi, nii et oleks võinud puhkeda suur tulekahju, aga enne sai ta jaole. Pärast kummitusliku raamatu põletamist näitas üks teine pereliige ühel hetkel, et see raamat on alles. Kõndisin tänaval, mille ääres olid pisikesed vitriinmajad. Ühe klaasi all nägin ühte selle kummitusliku raamatu eksemplari ja võtsin selle nalja pärast välja, samuti ühe teise ohtliku raamatu. Nüüd võis midagi juhtuma hakata.