Matusekapid

Valmistasin ette ühe raamatu kordustrükki, kustutades selleks vana käsikirja põhjal esimese trüki toimetaja parandusi. Avastasin, et tagapool ei olegi toimetaja parandusi käsikirja kantud, vaid need on tehtud otse ladumisel. Sain teada, et üks Annelinna kool oli olemas juba sel ajal, kui ema laps oli. See oli mulle üllatus. Ema selgitas, et vanaema lapsed sündisid üle ühe kahes erinevas linnaosas. Avasin koos Toomaga seina ääres olevate matusekappide uksed. Sinna oli surnutele kaasa pandud lauanõusid. Ütlesin, et see on hea, et nõude stiil aja jooksul muutub, siis on aru saada, mis ajajärku nad kuuluvad, kuigi nad sellepärast veel ilusamaks ei lähe. Võtsime asju kapist välja ja panime tagasi. Ruumi saabusid mõned väga vanad inimesed. Nad jäid meie tegevust vapustatud nägudega vaatama. Oli aru saada, et nende arvates on maetute kallale minek kohutav, sest neil pidid endal ka varsti matused tulema. Kui nad oleks midagi öelnud, oleksin nimetanud ennast arheoloogiks. Ütlesin Toomale, et ma ei taha rohkem haudu rüüstada. Toomas küsis, mille poolest meie tegevus rüüstamine on. Vastasin, et selle poolest, et me ei pane asju tagasi endises järjekorras. Arheoloogias tuleb asjade asend väga täpselt fikseerida. Otsustasime hakata malet mängima. Toomas ütles minu taskumalenuppude kohta, et nendega on kurb mängida. Pakkusin, et siis võime piirduda ühe mänguga. Mängisin Caro-Kanni kaitset. Läksin tuppa, kus oli õhku tekkinud ämblikuniite. Ämblikud olid niite vedama hakanud kevade saabumise puhul. Oudekki oli kirjutanud kommentaari mul töös ette tulnud väljendi kohta. Ta tõi selles väljendi kohta kolm varianti pisut erinevates sõnastustes, kirjutades, et kõik need variandid on vasakpoolsete hulgas laialt levinud. Ma ei saanud aru, kas ta tahab kommentaariga öelda, et midagi on valesti, või seda, et kõik on õigesti.