Traadist nupud

Joonistasin inimesi, keda ma aknast nägin. Varjutasin nad ära. Pilte varjutan ma ainult siis, kui kujutan reaalsust, fantaasiapilte mitte. Isa soovitas mul joonistada hoopis pilt ajalehes oleva kohvikuruumi foto järgi. Tegin ka seda. Ühele paberile kogunes mitu pilti. Neid tuli vaatama Tonts. Ta ütles, et paneb mulle hinde kohvikuruumi pildi põhjal, sest see on teistest parem. Hindeks pani ta viie. Tänu sellele sain ülikooli sisse. Kui isa poleks soovitanud mul kohvikut joonistada, siis ei oleks saanud.

Üks tüdruk, keda ma tundisn varjunime järgi, koostas valimiku teiste inimeste materjalidest. Minult võttis ta lahtisi vihikulehti, millele olin kõigile kirjutanud ühel ja samal teemal. Erinevalt muust kogumikust jäid minult võetud lehed kokku köitmata. Võibolla oli see selleks, et oleks võimalus need hiljem vahelt kõrvaldada. Aga võibolla meeldisid tüdrukule minu materjalid just kõige rohkem, sest lisaks valiku aluseks olevale teemale oli minu paberitel ka muul teemal ilukirja. Tervete lehtede vahele panekuga sai selle ka säilitada. Räägiti, et politsei oli hakkanud võrgust lugema ühe teise varjunime omaniku asju ja niimoodi avastanud, et see on kurjategija. Enne selle avastamist oli isegi "Postimees" tema reklaami avaldanud. Räägiti, et sellel isikul oli mitu erinevat nime, kuritegelikke asju kirjutas ta ainult ühe nime all. Tahtsin võrgust kontrollida, kas see tüdruk ja see kurjategija ei ole äkki sama inimene, või kas see tüdruk oma võrgulehel vähemalt ei viita selle kurjategija lehele.

Läksin arsti juurde ja rääkisin, et tunnen ühe oma soolika otsa ümber pigistust. Sellega ma tahtsin saavutada, et arst mu kõhu igaks juhuks läbi valgustaks. Aga arst ütles, et sellega ei saa kindlat pilti, tuleb ikka opereerida, et näha, ega vähki ei ole. Opereerimise ärahoidmiseks ütlesin, et tegelikult praegu enam ei ole midagi tunda. Aga arst saatis mind kirurgide juurde edasi ja tuli ise kaasa. Seal huvitas arste veel, mis hambaarst on minuga teinud. Ja küsiti alatemperatuuri kohta, mis pidavat olema hullem kui palavik. Rääkisin, et ühel päeval endal palavikku kahtlustades nägin kraadiklaasilt temperatuuri 36,3 või 36,4. Ütlesin, et praegu tunnen ma hoopis kurguvalu. Selle peale taheti mind kurguarsti juurde saata. Aga siis kadus kurguvalu ja selle asemel läksid huuled paksuks. Ja kohe läksid huuled jälle normaalseks, aga paksuks läks keel, nii et ma ei saanud enam korralikult rääkida. See võis tulla sellest rohust, mida ma võtan. Vähemalt rohu võtmise algul oli see keele paksenemist põhjustanud. Üllatav oli ainult, et ma sellega ikka veel lõplikult kohanenud ei ole. Arstid küsisid, kas ma närviarsti juures olen käinud. Vastasin, et psühhiaatri juures olen käinud, aga neuroloogi juures enam ammu mitte. Arstid ütlesid, et siis saadavad nad mind teise majja neuroloogi juurde, et ma iga asja kontrollimiseks teiste arstide juurde ei tuleks. Olevat vaja, et neuroloog mulle senisest tõsisema diagnoosi paneks. Kui ma neuroloogi ukse taha jõudsin, siis avastasin, et olen eelmiste arstide juurest kaasa võtnud kaks kraadiklaasi, millest üks oli kaenla all. See näitas 36,6. Püüdsin kraadiklaasid niimoodi ära panna, et nad seejuures ei puruneks.

Üks maletaja oli mängimiseks klubisse kaasa toonud oma traadist nupud. Proovisin nendega mängida. Nende puhul oli raske aru saada, milline traadist moodustis on milline nupp. Ütlesin, et kui nendega turniiril mängima peab, siis ma esitan protesti. Ma hakkasin nende nuppudega küll juba ära harjuma, aga harjumine võttis ikkagi aega, nii et turniiril oli nuppude omanikul vastase ees eelis, sest omanik oli nendega juba varem harjunud.

Ott kõigutas lauda, nii et morss klaasidest laualinale loksuks. Keelasin teda. Ütlesin, et tema käitumisest tuleks kirjutada "Loomingus". Seda ütlesin selleks, et tema kõrval istuvad "Loomingu" toimetajad saaksid aru, kui palju halvemate tekstide avaldamist nad minu tekstide avaldamisele eelistavad. Ott ütles, et kui praegu oleks jõulud, siis ma ütleks, et morsi mahaajajale tuleb piparkooki ka anda. Praegu tähistasime isa juubelit. Ema oli iga pere liikme jaoks eraldi külalised kutsunud. Ta ütles, et minu jaoks kutsus ta Eriku, Kristeri ja Sandri, aga et üks neist ütles kohe, et ta ei taha tulla, teine ütles, et ta ei taha morssi juua. Kolmandat polnud ka tulnud. Palusin emal neid nimesid korrata. Kui ta seda teinud oli, siis ütlesin, et mina neid ei kutsunud. Seda ütlesin selleks, et Ott kuuleks. Ema oli valinud need kolm klassivenda välja selle põhjal, et need olid ükskord minu sünnipäeval käinud. Aga ema ei arvestanud sellega, et see oli aastaid tagasi ja nüüd ma nendega enam nii hästi läbi ei saanud. Minu klassivendadest oli siin ainukesena Ott, aga tegelikult ei olnud tema ka minu kutsutud. Varasemaid isa juubeleid olime tähistanud kohvikus, kuhu mahub rohkem rahvast. Aga seekord oli vähem ümmargune juubel, seda tähistasime kodus. Külalised olid pikalt ette kutsutud. Oleks saanud juhtuda, et juubilar jääb juubeli ajaks haigeks. Siis oleks saanud panna uksele sildi, et juubel jääb ära. Aga selliste siltidega ei saa liigselt arvestada, sest keegi võib samasuguse sildi pettuseks ka välja panna.

Pille ütles ühe inimese kohta, et see on pooleldi tema poolõde või poolvend. Mul ei tulnud meelde, kelle kaudu on sugulased poolõed ja -vennad. Kas oma vendade, vanemate või veel vanemate sugulaste kaudu. Küsima ma ka ei hakanud. Sellest, mida tähendab "pooleldi", sain ma vist aru. See tähendas, et see isik jäi sündimata. Pille küsis, kellena Tristan praegu töötab. Vastasin, et vist DJ-na. Pille ütles, et sellena enam mitte. Mulle tuli meelde, et ma olen vist kuulnud, et Tristan on vabakutseline. Aga kindel ma selles ei olnud, seepärast ei hakanud ma seda ütlema.