Veel kümnest kroonist

Eilse sissekande lugeja võis imestada, et mind häirib 10 krooni malevõistluse eest rohkem kui 1300 krooni talvesaabaste eest. Tegelikult see küsimus ei ole nii oluline, vaid mulle meeldib mõtetega mängida. Eile õhtul märkasin ühes ajakirjas pealkirja, et male õpetab iseseisvat mõtlemist. Sama võib öelda kirjutamise kohta. Male õpetab mõtlema läbi rohkem käike kui mängus tehakse. Talvesaabaste juures ei ole midagi mõelda, neid läheb lihtsalt vaja - vähemalt ühte paari. Malevõistluste puhul tuleb iga kord uuesti otsustada, kas minna kohale või mitte. Elulist vajadust minna ei ole. Aga minemisel on palju häid külgi. Suur osa inimestest, keda ma tunnen, on maletajad. Kes malet ei mängi, sellega on juba raskem midagi koos ette võtta. Headele tuttavatele võib kingitusi teha, kui nad seda soovivad. Minu eest ka makstakse - kütet ja valgustust. Ka suur osa majadest, kus ma viibinud olen, on seotud sellega, et olen neis malet mängimas käinud. Aga kui pannakse hääletusele, kas turniiril peaks osavõtumaks olema, võin ikkagi vastu hääletada, kuivõrd ise seda auhinnarahana tagasi saada eriti ei looda. Kui iga nädal võistelda, võib aastaga kuluda raha juba talvesaabaste jagu ja rohkemgi. Kui ma tahan mängida ka selle nädala turniiril, mis tuleb suurem, pean maksma 30 krooni. Praegu mul selleks raha jätkub, tulevikus võib raskem olla.