Oks läks käest lendu

Olin uurimistöö kirjutamiseks endale kaustikusse ümber kirjutanud teemakohased ajaleheartiklid ja need ära nummerdanud. Üks number oli millegipärast vahele jäänud. Tagapool see siiski veel tuli. Artiklite vahele olin kirjutanud enda väljamõeldud jutu. Seda olin teinud oma koolivihikute eeskujul, kuhu mul oli kombeks tunni teema vahele joonistada. Praegu nägin, et selles kaustikus muuteemaline jutt mõjus segavalt. Ema ja isa kinkisid mulle kumbki 100 000-krooniseid. Nende hulgas oli ka üks maksetäht, millega sai teha ainult ühe ostu. Oli raske aru saada, mis on selle väärtus, sest talle oli peale kirjutatud palju erinevaid arve. Lõpuks nägin, et maksetähe väärtus on 0,12 miljonit. Mõtlesin, et selle eest võiks trükkida enda valitud pildiga postkaarte. Kas enda tehtud fotodega, enda joonistustega või Klausi joonistustega. Ühte erinevat kaarti võiks trükkida 1000 tükki. Aga Helinale neid kõiki saata ei saaks, siis tuleks saata paljudele erinevatele inimestele. Olin koos Kalusiga Liivi tänaval. Avastasin, et Klaus on lasknud trükkida juba mitu aastat tagasi enda proosaraamatu. Aga ta rääkis, et kõik eksemplarid on veel tema käes. Poodidesse levitama oleks neid pidanud Kati S., aga Klaus polnud neid siiski Kati kätte andnud, sest Kati oli moodustanud Klausi klanni vaenuliku klanni ja teinud Klausiga rääkides ühe iroonilise märkuse. Mõtlesin, et minul oli kamp ja Klausil on klann. Nüüd sain ühe eksemplari sellest raamatust endale. Aga see oks läks mul käest lendu. Ma ei tundnud seda enam teiste maas vedelavate oksade hulgast ära. Natuke imelik oli Klausilt kohe teist eksemplari küsida, aga muud ei jäänud vist üle. Lõppes ühe raamatu tegevus ja tegelased läksid läbi kaubahalli ees oleva pargi.