Kolmapäev, november 30, 2005

Raha ja rikkus

Ajalooajakiri "Tuna" küsis tellimisraha mingi riigi rahandusministeeriumi arvetele. Ülekandega läks aega, sest minu pangaarvet oli pahandusministeerium jälle tühjaks teha proovinud. Ei tea, kas tasub ära, kui on näha, kelle arvele raha liigub?

*
Tänav uppus autodesse. Ma ei oska hästi kunstlikku hingamist ka teha. Koolis lasti ühe nuku peal kunstliku hingamise tegemist ja südame masseerimist harjutada, aga see ei hakanudki elama.

*
Rääkisin nõunikule ühe asja pesemisest. Talle jäi vist tegusõna meelde, aga varsti hakkas ta rääkima hoopis teise asja pesemisest.

Unenäonõunik soovitab mul näha unes, et pesen raha. See kulub pesemisel õhemaks, nii et metallrahast saab paberraha.

Orduaeg

Ühes unenäos lugesin väga huvitavat ilukirjanduslikku raamatut, mis oli trükitud Vene keisririigi ajal ja rääkis Eesti orduajast, eesmärgiga näidata, et eestlased peavad Venemaale tänulikud olema. Kaks peategelast kõndisid Viljandimaa metsavahelises jões ja läksid sealt edasi Võrtsjärve. Nad teadsid, et selle kaudu jõuab Peipsini ja sealt edasi Venemaale, kuhu nad tahtsid põgeneda, et tagakiusamisest pääseda ja endale maad saada. Millalgi pidi siiski mets lõppema ja neid võidi märgata. Nad jõudsidki ühte mõisasse. Mõisahoones oli kool, kus oli iga lapse jaoks üks lugemaõppimise raamat. Peategelane võttis ühe lapse raamatu ära. Lapsed ise olid parajasti kodus. Mõisnik jälgis läbi ukse peategelast ja lõpuks hakkas teda koeraga jälitama. Peategelane mõistis mõisnikku, sest see pidi lõpuks langetama otsuse, mida temaga peale hakata. Ta tegi metsa vahel koera kahjutuks. Vahepeal juhtus tal õnnetus, millest ta arvas, et see võib olla karistus selle eest, et ta lapse raamatu ära võttis. Ta mõtles, kas ta ei peaks minema mõisnikku juurde ja temaga ära leppima. Ta jõudis järeldusele, et seda ei saa ta teha, sest ta ei oska saksa keelt. Ta mõtles minna Haapsallu. Edasi mõtles ta, et ta peab siiski minema Venemaale, sest seal on ainus pääsemine. Olin kogu loetud teksti näinud liikuvate piltidena oma kujutluses. Nüüd pöörasin jälle tähelepanu trükitud tähtedele, sest üks sõna oli trükitud nõrgemini, millegi kohta, mida peategelane Narvas tegi. Seda uuesti vaadates taipasin siiski, et järgmise peatüki pealkiri on "Peigmees Narvas", millest järeldus, et peategelane Narva jõudes kohtab kedagi, kellega ta seal abiellub. Ma oleksin väga tahtnud teada, millega raamat lõppeb, aga keskkohast edasi mul polnud aega lugeda ja vahepealseid peatükke vahele jättes viimast lehekülge ära vaadata ma ka ei tahtnud.

Nägin unes, kuidas mängisin Vihmandiga malet. Otsisin võimalust talle matt panna. Enne kui ma selle leidsin, ta alistus. Ütlesin talle, et mängu tulemus polnud veel selgunud. Ta ütles, et ta saab mati. Nüüd vaatasin ka ise, et vist saab küll. Riiulitele oli pandud vaatamiseks välja ajalooraamatuid. Üks paljuköiteline ingliskeelne rohkete piltidega teos sisaldas kogu maailma ajalugu. Kui vanem ajalugu oli üldiselt kokku surutud, siis erandiks oli üks kehtiva ajaarvamise varasem sajand teiste vahel, millele oli pühendatud terve köide.

Nägin unes, et Kass oli õpetanud, et tema klubi juures on ülekäigu koht vöötraja kõrval, aga politsei polnud nii arvanud. Nüüd läksin üle vöötraja ja kui Kass oleks keelama tulnud, oleksin öelnud, et liikluseeskiri on tähtsam kui tema arvamus.

Nägin unes, et mul pidi tulema magistritöö kolmas kaitsmine. Esimesel olid Ant ja tema järel veel mõned öelnud, et töö pole veel päris küps. Teine kaitsmine oli olnud edukas, aga see ei olnud lõplik. Kolmandal võis minna mõlemat moodi, aga see pidi olema lõplik. Medijainen oli mulle öelnud, et tema oleks minu asemel arhiivitöö ühe nädalaga ära teinud.

Teisipäev, november 29, 2005

Lõriseja õrritamine

- Õudus tegi õues šõud. Näitasin jõudu ja andsin talle vastu lõugu.
- Jumalukene, sa oled nii rumalukene.

*
Üksik kinnas suures linnas kraapis sõrmedega pinnast.

*
- Kas sõrmkübarat saab nimetada metallsõrmeks?
- Ei, sõrm peab üleni olema.
- Kas siis sõrme jupiks?

*
Täna on väga vaheldusrikas päev, sest teen kahte asja vaheldumisi. Võta endale kaks poole kohaga töökohta, tegele kummagi tööga tund aega korraga ja saad ööpäevas kaheksa korda tegevust vahetada. Rohkem ei saa, sest töö ja puhkeaja seadus ütleb, et suurem osa ööpäevast ei tohi midagi teha.

Linnavolikogu. Katse ärgata.

Nägin unes, et lugesin ajalehestt, et üks partei tahab Tartu linnavolikogu valimiste tulemust tühistada, sest kaks esimeseks tulnud parteid said täpselt võrdselt hääli ja nii ei selgunud, kellele tuleb linnapea koht anda. Eelmistel valimistel olid ka kaks võitnud parteid võrdse arvu volikogu kohti saanud, aga üks oli valijatelt natuke rohkem hääli sanud, nii et sellist probleemi ei tekkinud.

Nägin unes, et mõtlesin, et pikk elu veel ees ja ma pean siiski veel raamatuid välja andma. Hakkasin Kultuurkapitalile raha saamiseks avaldust kirjutama. Panin avaldusse ka hoiatuse, et üle ühe korra ma sellele raamatule raha ei taotle ja kui mulle ei anta, siis ei jäta ma seda enda teada.

Nägin unes, et püüdsin hommikul ärgata. Sain silmad lahti, sain ennast liigutada ja kuulsin, mida Tõnu, Henn ja isa minuga räägivad, aga ei ärganud. Lootsin, et ärkan siis, kui ema mind äratama tuleb. Olin paljudel päevadel koolist puudunud, aga täna hommikul mõtlesin kooli minna. Kui õpetaja Holts oleks mult küsinud, kas ma olin haige, oleksin vastanud, et ma ei olnud haige, aga mul oli 37,0 palavik ning süda kloppis ja valutas natuke. Midagi peale koolis käimise see mul ei takistanud. Selgus, et äratuseni on veel tund aega, aga püüdsin ikkagi ärgata.

Esmaspäev, november 28, 2005

Õis

Metsas kasvas sinine õis.
Mina ei võinud ja tema võis.

Minul suured probleemid ees,
kõik juba selgunud õie sees.

Mõtlesin, kui probleemid ei kao,
kas siis õiski saab oma jao?

Läksin ja astusin edasi teel.
Õis oli ikka sinine veel.

Valgus ja pimedus

Neli ööd järjest juba on häirinud, et hoolimata pimedast aastaajast on tuba valge. Küsisin nõunikelt, mida see tähendab, kas akna ees on varasemast õhemad kardinad või on linna tulesid juurde tulnud. Üks nõunik ütles, et rumalad inimesed arvavad, et kõik asjad peavad valgustatud olema, sealhulgas eriti uus kaubamaja. Teine küsis, ega kuu ei paista. Kolmas arvas, et kui pilvitumad ööd tulevad, läheb jälle pimedamaks, sest praegu peegeldavad pilved linnatulesid tagasi.

Täna mõni minut enne päikese loojumist märkasin, et kuigi taevas on üleni pilves, on vähene valgus punane.

Ajaloo tund

Nägin unes, et olin koolis ajaloo tunnis. Näidati õpikut, kust me pidime järgmisena õppima hakkama. Selle kaanele oli kirjutatud "Ühiskonnateaduse õpik". Üks selle autoritest oli Oudekki ja paistis, et õpik ei olegi mitte ajaloo, vaid hoopis filosoofia oma. Esikaanel oli vaid osa autorite nimesid. Seal oli O-tähega perekonnanimesid kaks ja Oudekkit nende hulgas ei olnud. (Oudekki oli perekonnanimi.) Seevastu tiitellehel oli teiste hulgas kuus O-tähega algavat perekonnanime, neist üks Oudekki. Mul oli imelik hakata enne keskkooli lõpetamist õppima õpikust, mille autoritest on üks minust noorem, kuigi mõtlesin, et küllap on igal teise eriala inimesel mulle oma erialast midagi õpetada. Oudekki istus minu ees ja nägi välja nagu Helen. Ta ütles midagi sellist, et küsisin talt, kas tema arvates ei ole kohanimed olulised. Ta ei kuulnud ja palus mul küsimust korrata. Kordasin, aga ta ei kuulnud ka sel korral ja palus uuesti korrata. Ma ei tahtnud seda rohkem kordi öelda ja ütlesin hoopis, et ega see geograafia tund ei ole. Nüüd ta kuulis, aga ma mõtlesin, et nüüd ütlesin ma ju hoopis vastupidise sisuga lause. Tundi andis Pajur. Ta oli mulle pannud esimese kontrolltöö eest hindeks 5, sest arvas, et ma mäletan ajalugu ülikoolist, aga järgmise kontrolltöö hindeks oli juba 4. Pajur lõpetas tunni sellega, et näitas, kuidas Prantsusmaal on õpilastel hommikuti nahk märg, sest seal on külm, ja et neil on liiga vähe riideid seljas, kuigi nad on juba piisavalt vanad. Kõige lõpus ta naeris. Kui tund läbi oli, pillasin joogiklaasi maha. Ütlesin, et ega see ei läinud katki, aga seda maast üles võttes nägin, et sellesse on tekkinud mõra. Ütlesin, et läks küll, ja küsisin Pajurilt, kui palju ma koolile võlgnen. Ma olin osadest tundidest puudunud, sellepärast küsiti mult, kas mul tuleb lasta jälle individuaalseid puudumistõendeid tooma hakata.

Nägin unes, et Itaalia alustas sõda üks päev varem kui Suurbritannia ja Prantsusmaa tahtsid. Itaalia hakkas asfaldi sisse sügavaid rattajälgi vajutades ja neid siludes edasi liikuma. Mulle visati sõjaaegne asi, mille nimi tähendas sõnaraamatuga uurides inglise keeles hane kaela. Tahtsin seda eemale visata, sest arvasin, et see võib olla pomm või bakterrelv. Ma ei teadnud küll, kas jõuan selle piisavalt kaugele visata, et plahvatus ei toimuks liiga lähedal. Suurbritannial oli sõjalaevu, mis olid Suurbritanniast endast suuremad.

Nägin unes, kuidas hakkasin vaatama vanu klassipäevikuid ja nägin, et minu kõigi hinnete keskmine oli madalam kui keskmine hinne tunnistustelt võetuna. Mul pidid tulema varsti keskkooli lõpueksamid. Esimesel korral olin need edukalt ära teinud, teisel korral polnud tegema läinudki, sest ei pidanud seda endale enam kohustuslikuks. Kolmandast korrast ei teadnud ma veel, kas minna või minemata jätta. Kõndisin tänaval ja mõtlesin inglise keele eksamiks harjutamiseka eestikeelsetele sõnadele ingliskeelseid vasteid. Teatsin kõiki sõnu, mida mõtlesin.

Nägin unes, kuidas kaks meeskonda mängisid staadionil jalgpalli ja külalismeeskonnale hakkas olukord ohtlikuks muutuma. Kui see võttis kolonni, et minna ühiselt karistuslööki lööma, tulid väljakule marssima mustades mundrites sõjaväelased ja jalgpallurite hoojooksule jooksis vastu kollastes riietes kodumeeskonna fännide kolonn. Kolonnid põrkasidki kokku. Arvatavasti said vähem kannatada sportlased, sest nad olid tugevamad, aga oli karta, et järgnevalt tulevad väljakule kõik pealtvaatajad ja külalismeeskond tapetakse maha. Miilitsad hakkasidki juba tribüünidel ähvardavalt koonduma.

Pühapäev, november 27, 2005

Episoode nädalalõpust

Üks mees ütles, et ta sai teada, et teine mees on juba 44-aastane, tema arvas, et ainult 30-ringis. Ma kahtlen, kas ta ikka on 44, kui käisin temaga samal ajal ülikoolis. Või olen ma ise ka vanem kui ma arvan? Muinasjutud ju hoiatavad selliste eksituste eest.

*
Eile küsisin, kas minu lambaluuletusi mäletatakse. Üks neist sobis jutuajamise kontekstiga. Vastati, et ei mäletata. Teine isik küsis, kas tuleb öelda, et mäletatakse, et ma seda ette ei loeks. Lugesin selle ette. Öeldi, et need, kes kaebavad, et ei saa aru, miks ikka veel riimilist luulet kirjutatakse, ei arvesta, et inimesed, keda pole laulma õpetatud ja kes ei oska noote kirja panna, vajavad sellist luulet laulu asendajana. Mulle meenus, et vanasti luuletusi lugedes kuulsin neid oma peas sageli lauluna.

*
Üleeile räägiti, et üks telesaade on hea rahulik, samal ajal kui osad on liiga kiired. Mina ütlesin, et minu arvates on televiisoris kõik liiga kiire. Öeldi, et need on soome-ugri probleemid. Mõtlesin, et televiisor on hullem kui raadio, sest televiisorist peab veel pilti ka jälgima.

*
Kõndisin teel, kuhu oli joonisatud jalakäijate ja jalgratta märke. Need ei olnud liiklusmärkidel, vaid otse asfaldil. Keegi oli neid veel ka sodinud. Kõndisin piltidest ringiga mööda, sest ei tahtnud kellelegi peale astuda, eriti veel soditutele. Liiklusmärgiks oleks võinud panna, et see on maalrite tee.

*
Talvesaapa omadusi saab ka mõttejõuga muuta. Kui läksin välja, olid nad liiga libedad, aga tagasi tulles ei saanud ennast enam isegi tahtlikult jääl libistada. Nendega ruumis sees istudes olid nad vahepeal liiga palavad, aga vahepeal läks see meelest ja kui meelde tagasi tuli, siis enam ei olnud.

*
Mult küsiti, kas ma mõtlen sügavalt või olen haige.

Võrk ja paat

Nägin unes, kuidas panin arvutile külge korraga kaks ekraani, aga ühele ekraanile ilmusid asjad kiiremini kui teisele. Vaatasin kirjanike kodu lehekülge. Seal oli minu teksti juures pilt, mille ma ise endast foto järgi joonistasin. Lehekülje tegijad tahtsid seda asendada kunstniku tehtud joonistusega. Sellega ma polnud rahul, sest kunstnik oleks võinud teha koledama pildi ja näole ebameeldivaid esemeid taustaks panna. Foto järgi tehtud joonistuse kohta sai jälle öelda, et see pole pilt, vaid koopia pildist. Kunstnikul oli laiem valik, mida joonistada, sest ennast peeglist joonistades ei saa ka ise iga silmade asendit näha. Bristol oli oma annotatsiooni minu tekstile pikemaks kirjutanud. Ta oli toonud oma tekstis väiteid, mida mina ütlevat, pannes nendeks kõik huvitavamad kohad minu tekstist, nii et teksti ennast polnud enam põhjust lugeda.

Nägin unes, kuidas tahtsime minna merereisile ja selleks sõitsime paadi ehk praamiga sisevetel mere suunas. Vesi oli nii lai, et silmapiiril polnud kummalgi pool paati kuiva maad näha. Ootasin, et see nähtavale ilmuks, sest osad lained olid paadi servast kõrgemad. Jõudsime mere äärde välja. Oudekki hakkas ees teise paadi ehk praamiga sõitma, minna pidin kinnitama paadi nööriga sadamasilla posti külge, et ta saaks nööri järgi tagasi tulla. Panin silmuse posti külge, aga see tuli lahti. Oudekki tuli tagasi, öeldes, et ma vist ei oska, ja sidus posti külge sõlme. Kui ta jälle sõitma hakkas, sidusin sõlme, mõeldes seejärel, et nüüd sai umbsõlm, ei tea, kas selle pärast lahti ka saab. Kannatlikult sidudes peaks saama, aga mõnda sõlme polegi enam saanud. Siis ütlesin Oudekkile, et mul läks meelest, et tema juba tegi sõlme, sest mõtted läksid teisele asjale. Ütlesin seda kodus vannitoa uksel.

Laupäev, november 26, 2005

Talvepäev

Täna oli väljas käies igatahes suur rõõm, et lumi oli maas ja polnud mitte suvi. Aga kui ma ennast selle mõttega ära harjutan, võib see teha järgmise suve ebameeldivamaks. Budismi pühas raamatus oli öeldud, et ei tohi lasta saada endale ühelgi asjal ebameeldivaks ega meeldivaks, muidu põhjustab see kannatusi. Tegelikult tahaksin, et suvi ja talv oleksid mõlemad meeldivad.

Tahtsin lume sees kanda esmakordselt oma uusi talvesaapaid, aga enne väljumist soovitas nõunik mul kaks prügikotti kaasa võtta, nii läks tähelepanu kõrvale ja saapad jäid katsetamata. Nüüd peavad nad loodetavasti aga üks päev kauem vastu. Sügiskingad jälle üks päev vähem, aga nendega on nii, et neid tulebki kanda, et nad hõõruvaks ei vajuks.

Halvasti kohale jõudnud saksakeelset artiklit hakkasin tõlkima, nii et lõpuks saan sellest ikkagi kõik aru.

Ilukirjandusest lugesin "Loomingu Raamatukogu" seda raamatut, mille peategelane on üheksa-aastane. Üheksa-aastaste kohta tahaksingi rohkem lugeda, sest kolisin ise üheksa-aastaselt uude korterisse ja vanas korteris jäingi sellesse vanusesse. (Teine tähtis vanus on kolmeaastasus, sest seitsmeaastaselt alustasin iga lauset sõnadega: "Kui ma kolmeaastane olin...")

Täna käisid külalised, kes rääkisid, kuidas on vaja mälestusi kirjutama hakata, enne kui kõik meelest läheb. Selle lause kirjutan nende eest üles. Kõike ei tahaks teiste eest kirjutada, muidu võidaks süüdistada tagarääkimises või autoriõiguste rikkumises.

Ühe külalisega mängisin tema enda soovil malet. Algul tundus, et võidan kõik mängud, aga partiisid oli päris palju ja viimases olid jõuvahekorrad nii palju muutunud, et pääsesin hädavaevu patiga. Inetu oli asja juures see, et enne jõudsin teatada, et panin mati, mis ei vastanud tõele. Enda vabanduseks saan öelda vaid niipalju, et andsin natuke mõtlemisaega ette.

Kümme aastat tagasi ütles üks arst mulle, et mul on seljavalud. Kui ütlesin, et see ei vasta tõele, ütles ta, et võib garanteerida, et mul tuleb seljaga probleeme. Nii palju oli tal õigus, et täna on lõpuks seljas valu tunda olnud. Nüüd saan ma vastata, et ta sõnus ära.

Kui eile avaldasin lootust, et täna kirjutan eilsest paremini, siis eilne teine sissekanne tundub praegu siiski tänasest teisest sissekandest parem. Seega on suured eeldused, et kellelegi tundub asi vastupidi.

Aga tänane unenäoüleskirjutus paistab jälle endale eilsest parem. Unenäonõunik soovitab mul näha edaspidi unes, kuidas ma saan unenägude üleskirjutuste eest Nobeli preemia. Esitataks protest, et tegelikult tekitab keegi teine mulle pähe unenägusid, aga protest lükataks tagasi, sest üleskirjutused teen ikkagi oma käega.

Sõda, kliimamuutus

Unenäos lamasin oma voodis, mille juurde tuli üks võõras laps. Ta osutus Venemaa spiooniks, sest ta püüdis mulle märkamatult kätt padja alla pista. Märkasin seda siiski, sest hoidsin tugevalt padjast kinni, et ta ei saaks selle alt midagi ära võtta. Ütlesin talle, et mul ei ole padja all relva, pealegi pole ma tšetšeen. Järgmiseks olin suures toas, kui uksest tuli sisse keegi nuuskurkoeraga, kes pidi lõhna järgi kindlaks tegema, ega mul midagi keelatut ei ole. Hakkasin koerale rääkima, kuidas ta mulle ei meeldi. Minu rääkimise ajal muutus ta kellekski tiivuliseks ja hakkas mööda tuba ringi lendama. Läksin tema eest üldse oma tuppa. Seal oli teises voodis tšetšeen, kes ütles, et tema on küll relvastatud. Tšetšeenid olid karvased, mustade habemetega ja karmid. Ütlesin, et hea, et eestlastel relvi ei olnud, muidu oleksid nad need ka vabanemiseks käiku lasknud, aga nüüd vabaneti rahulikul teel. Teatati, et algaval päeval läheb Udugov venelaste juhitud sõjakooli, et seal õppima hakata. Oodati, kuidas venelased teda vastu võtavad, kas läheb lahinguks. Aga kuna kohal olid välisvaatlejad, siis panid venelased ainult ukse Udugovi eest riivi. Tagasiteel läks Udugov must mööda ja ütles, et vastupanu algab uuesti augustis. Järeldasin, et Bassajevi tegevust ei loe ta vastupanuks. Vahepeal oli peetud rahu ilmselt selleks, et kasvaks üles uus aastakäik, kelle kätte relva anda. Tšetšeenidel võisid sõjas lõpuks kõik mehed otsa saada. Seisin linnas ja nägin tänavat nagu satelliidifotot, et autod seisid paigal. Varsti hakkasid nad siiski jälle liikuma. Olin koos Klausiga ühes majas. Ütlesin: "Ameeriklased ei näe meid." Mõtlesin sellega, et satelliidipilt näitab ainult lageda taeva all kõndivaid inimesi, aga mitte seda, mida nad katuse all teevad. Klaus vaidles vastu, et on olemas ka sellised kaamerad, mis jälgivad inimest läbi katuse. Varsti kõndisin majade vahel granaat käes. Olin küll alles veidi aja eest mõelnud, et mina tšetšeenide võitluses ei osale. Arvasin, et mul on käsi nii nõrk, et kui ma granaati viskan, langeb see mulle nii lähedale, et saan ka ise plahvatuses kannatada. Seetõttu pidin enne plahvatuse toimumist vastassuunas jooksma hakkama. Tartu varemetes tööstushoonetes toimusid plahvatused. See tuli arvatavasti ameeriklaste visatud pommidest. Oli kaks kuulsat plahvatust. Esimene toimus vett täis augus Kaunase puiesteel pruuni lasteaia värava ees. Seda auku uurisid kaks tüdrukut, kes miskipärast plahvatuses kannatada ei saanud. Surma sai seal üks mees, kelle kohta üks tüdruk ütles, et see oli teise neljanda onu onu, ja teine tüdruk, et see oli vist tema onu onu onu onu onu. Nad arvasid, et see tähendab ühte ja sedasama. Kuigi augu uurimisel võisid plahvatused korduda, uurisid nad seda auku edasi. Teine tuntud plahvatus toimus sama lasteaia hoones. Seal ei saanud ka kannatada mitte lasteaia uurija ise, vaid keegi teine lasteaias olnu.

Viimases unenäos taheti kliima muutumisel tekkivast igikeltsast vabaneda selle vulkaanikraatrisse ajamisega, aga ei olnud sobivat vulkaani. Tartu jää taheti ajada auku ühes Tartu lähedases punktis. Ma ei saanud aru, kas seda punkti peetakse väheaktiivnseks vulkaaniks või on seal lihtsalt naftajuhe. Ühes kohas aeti jääd vulkaani, aga öeldi, et sellel polnud suuremaid tulemusi, sest tekkis vaid veidi auru ja veidi vett ning kolmandat asja mitte.

Reede, november 25, 2005

Ajakirjanduslikult ja kirjanduslikult

Mulle anti hindamiseks saksakeelseid teadusartikleid. Kui oleksin lugenud iga lauset või lõiku kaks korda, oleksin arvatavasti päris hästi aru saanud, aga selle jaoks olid tekstid liiga pikad. Nägin siiski, mis märksõnad seal sees olid. Aga lugemist lõpetades mäletasin ka märksõnu vähem kui neid mulle lugedes teadvusesse oli jõudnud. Siis oli ikkagi omajagu õigus minu magistritöö oponendil, et ka minu töö oleks võinud lühem olla. Siis saaks sellesse kergemini süveneda. Aga suurema süvenemise korral oleks ta võinud jälle igasugu muid puudusi leidma hakata, nii et mitme otsaga asi.

Eestikeelsetest tekstidest sain paremini aru. Lugesin "Postimehest" juhtkirju, kõik välisuudised, kõik arvamuskülgedelt ja natuke muudki. Et päeva mitte suuremalt jaolt lehtedele kulutada, lugesin seevastu "Tartu Postimehest", "Eesti Päevalehest" ja "Sirbist" igaühest vaid ühe artikli.

Teemadest torkas silma näiteks töövihikute oma. Hea oleks, kui keegi nende eest õpilaste hulgast midagi maksma ei peaks, sest nende väärtus on üsnagi küsitav. Kui peab trükitud leheküljele midagi pastaka või muu sellise kirjutusvahendiga kirjutama, siis minu koolimälestustes on see üsnagi ebaesteetiline. Nii õpikud kui ka tavalised vihikud meeldisid rohkem.

Lugu lätlaste lahkumisest Euroopa Liitu näitab, et ränded, mille eest olen aastaid hoiatanud, tõesti toimuvad. Ja kui mõni ütles, et sisse ei tule kedagi, sest palju loogilisem on, et minnakse välja rikkamatesse maadesse, siis nüüd soovivad võimukandjad ise väljaminejate asemele uusi inimesi tuua. Eesti pole küll Läti, aga maad on sarnased, ja kui keegi juba Lätisse kolib, võib ta kergesti ka Eestisse edasi kolida. Mudel, kuidas liigutakse korraga sisse ja välja, on tuntud juba Rooma riigi aegse suure rahvasterändamise ajast. Too kord kihutasid ühed rahvad teisi enda ees, nüüd siis hakatakse teisi nööriga enda järel vedama.

Ajalooteemaga seotud oli ühe kirjasaatja eksitus. Ta mõtles ilmselt, et tema ongi rahvas, järelikult on tema arvamus ka rahva arvamus ja juba 1920. aastate rahvas arvas seda, mida tema praegu. Jutt on sellest, et kirjutajal oli kas koolist valesti meelde jäänud või oli ta kuulnud kohvikus ebatõest väidet, et aastal 1923 kaotati Eestis rahvahääletusel kohustuslik usuõpetus. Tegelikult oli ju nii, et riik oli keelanud usuõpetuse andmise üldse, aga rahvas hääletas vabatahtliku usuõpetuse õppekavasse tagasi. Olen selles nii kindel, et enne käesoleva kirjatüki üles riputamist vähemalt kuskilt kontrollima ei hakka. Kahju, et toimetajad ei osanud seda viga kustutada. Juba varasemas sissekandes mainitud psühholoog tahtis teada, mis töid ajalugu õppinud teevad. Kui ütlesin muu hulgas, et osad töötavad ajakirjanikena, siis ta imestas, justkui arvates, et ma vist eksin. Tegelikult oleks ajakirjanikel kõigil hea ajalugu õppida, sest nende töödeldav uus informatsioon on kõik seotud ka minevikuga. Oleks vaja teadmisi ja head mälu.

Kui lugemised lõpetasin, läksin poodi, kust sooviti muu hulgas õlut. Pärast sain veel kiita, et ma olen hakanud juba õlut ostma, aga parema meelega poleks ma seda ka teistele ostnud, sest mõni, kes mind pudeleid korvis hoidmas näeb, arvab kindlasti, et ma neid ise tarvitan. Pärast tuli veel meelde, et täna pidi vist üldse rahvusvaheline ostuvaba päev olema. Ega selle rikkumine mind väga ei häiri, sest ma nagunii kõigil päevadel poes ei käi, mida vist päeva kehtestajad eeldavad.

Poest läksin edasi kogunemisele, kus räägiti, et Eestis on noorte autorite kultus, aga vähemalt proosa alal on vanemad autorid paratamatult tunduvalt paremad. Olin seltskonnas kõige noorem, aga ei vaielnud vastu. Mul poleks midagi selle vastu, kui iga mu uut proosateost peetaks eelmistest paremaks. Homme võiksin ma juba ka siia kirjutada midagi paremat kui täna, kui see headus muud elu segama ei hakka.

Pallimängud

Nägin unes, kuidas läksin koos emaga Eesti ajaloo konverentsile, kus kõik istusid vaikides. Ainult mina ja ema rääkisime omavahel valju häälega, püüdes arus saada, mis siin toimub. Varsti tegi valju häält veel ainult ema. Mina sosistasin talle, et ta oleks tasa, sest mulle tundus, et vali hääl on siinse korra rikkumine. Varsti algasid ettekanded. Üks naisüliõpilane rääkis nii kehvalt, et Rosenberg ütles talle, et tal jääb niimoodi ülikool lõpetamata. Selle peale vastas üliõpilane, et ülikooli lõpuaktusel pidas ta väga hea kõne ja selle kohta öeldi, et see on klassikaline. Viimaste sõnade peale teised naersid, sest tundus, et ka tol korral oli seda üliõpilast tegelikult kritiseeritud, aga ta ei saa sellest siiamaani aru. Igaüks pidi rääkima midagi Eesti vabanemisest. Mul ei olnud ettekanne ette valmistatud. Mõtlesin siiski teiste rääkimise ajal välja, et kui mul peaks palutama rääkida, siis loen oma luuletuse "Mida sa küll mõtlesid,/ kui plaksus kupja piits?"

Nägin unes, kuidas tulistati ja läksin tulistajate eest ühte väiksesse majja peitu. Peitsin ennast jahukotti. Oli lootust, et hingamiseks jätkub õhku.

Peale seda läksin kooli ajalootundi, mida andis üks praktikant. Sain kõigi klassikaaslaste peale vihaseks, sest osad lõid mind ja teised ei teinud midagi minu lööjate eest kaitsmiseks.

Varsti olime ühes saalis, kus joonistasin korvirõngad, et saaks hakata korvpalli mängima. Joonistasin rõngast hoidvad vardad nii, et need olid rõngastest madalamal, aga mõtlesin, et peavad olema kõrgemad, seetõttu joonistasin uued vardad lisaks. Tristan ütles, et seda pole vaja. Mäng juba käis. Varsti aga öeldi, et hakkame parem mängima jalgpalli. Jalgpalli ette pandi veel üks sõna, mistõttu ma küsisin, et kas mõeldi Euroopa või Ameerika jalgpalli. Vastati, et Ameerika. Teised hakkasid seda mängima, aga mina jäin kõrvale, sest ei tundnud Ameerika jalgpalli reegleid. Mängiti nii, et kaks võistkonda hakkasid saali vastasservadest kõndima üksteisele vastu, lugedes seejuures kooris mingeid sõnu, saali keskel said nad kokku ja lõid üksteise käte vastu plaksu, seejärel kõndisid tagasi, ja siis algas kõik otsast peale. Varsti esialgne vaimustus kadus, mistõttu sõnu enam ei loetud. Helen tuli ja küsis minu käest, mis sõnu ta peab lugema. Mina ei osanud talle selle kohta midagi öelda. Ta otsustas ise, et hakkab ütlema "pliis". Seni oli ta lugenud sõnu "bite, bate, bote".

Viimases unenäos tegutsesid isaõiguslased, kes võitlesid selle vastu, et tapeti loomade ja inimeste ühiseid järglasi. Nad väitsid, et kõik, kes saavad ühiseid järglasi, kuuluvad samasse liiki, ja inimene saab järglasi kõigi imetajatega. Kõige raskem oli inimese järglast sünnitada rebasel, sest ta oli nii väike, et inimene ei mahtunud tema sisse ära.

Neljapäev, november 24, 2005

Raamatud ja pelmeenid

Raamatust "Eesti maastikud" sain teada, et vähe on uuritud just kultuurmaastikuid, kuigi võiks arvata, et enesekeskne inimene pöörab tähelepanu eelkõige enda tegevusele. Maastiku mõiste oli raamatu jaoks vaja ka lahti seletada. Seletuse kohaselt on maastik näiteks üksik kitsas rannariba, see omakorda on osa suuremast maastikust, mis omakorda on osaks tervet Ida-Euroopa lauskmaad hõlmavast maastikust. Kunstnikud võiksid samal põhimõttel maastikumaale teha, et need moodustaksid mosaiigi, mis kataks kõik maailma kohad.

Täna käisin teist päeva järjest raamatupoes, et osta ka teine soovitatud raamat. Mõtlesin minna teise poodi, aga läksin hoopis kolmandasse, sest jalad juhtusid nii liikuma, et kolmas jäi kogemata lähemale. Selles poes olevat raamatud kallimad, nagu on kirjutatud, aga kui otsest vaesust ei ole, võib mugavuse eest peale maksta. Eile oli läinud ostmise juures see viltu, et kui ma täpset raha otsisin, jõudis müüja samal ajal raamatu sisse pakkida. Täna jõudsin õigel ajal reageerida, nii et pakkimispaber tuli sahtlisse tagasi panna. Aga muidugi raamatute ostmine ja välja andmine kulutab rohkem paberit kui see üksikusse lehte pakkimine. Tegelikult just hiljuti andsin ise ka ühe raamatu edasi pakitult, see oli isa raamat, millel on selline kaanepilt, et seda ei tahtnud ilma ümbrikuta viia.

Täna ostetud raamat "Sähvatus" räägib sähvatustest, mida võib jälgida hetkedel, kui mõni täht muutub mustaks auguks. (Selliste muutumiste edasilükkamiseks minu kirjeldatud ufo läkski nimetatud planeedile vahendeid koguma.) Sähvatuse ajal vabaneb murdosa sekundi jooksul rohkem energiat kui Päiksest tohutu pika aja jooksul. Kui plahvatus peaks toimuma mõnel lähedasel tähel, tähendab see lõppu ka meie jaoks. Võibolla tahtsid nõunikud selle raamatu soovitamisega märku anda, et ma liiga suuri plaane ei teeks, nagu ka eilne telesaade rongiplahvatustest. Või on nõunikel seda vaja endal karjääriplaanide koostamiseks.

Kahe raamatu ostmise vahel lugesin läbi viimase "Loomingu Raamatukogu" numbri, hispaania keelest tõlgitud raamatu, mille täpne pealkiri ega autorinimi ei ole mul veel meelde jäänud. Seda lugesin kiiresti, et kasutada ka päeva unenägude nägemiseks, samas loobudes pikematest öistest unenägudest. Segasin loetud lausete vahele mõtteid muudel teemadel. Huvitaval kombel jääb unenäost meelde suurem protsent kui sellisest päevasest teadvuse voolust. Nende voolude juhtimiseks leidsin muide raamatust uusi nõuandeid - näiteks see, et minna vannituppa, tuletada kõik asjad meelde, ja kui näiliselt enam midagi ei tule, siis tegeleda väljamõeldistega, sest ei ole vahet, kas asi on päriselt juhtunud või mitte. Samas on raamatus jälle kohti, mis jäävad küll hästi meelde, aga tahaks, et neid raamatus ei oleks. Kui lugesin raamatuid algkooli ajal, siis imestasin, et raamatutes pole kordagi mainitud, kuidas inimesed väljakäigus käivad - järelikult on midagi vahele jäänud. Tol ajal ma ei saanud aru, et paratamatult jääb palju asju igas raamatus vahele. Selle raamatu autor on jälle ebameeldivad füsioloogilised kirjeldused üksikasjaliselt sisse pannud, kuigi tema ajus elavad tegelased seda arvatavasti poleks soovinud.

Kirjutada võib inimeste söömisest, sest see on enamasti meeldiv tegevus. Mul endal soovitas nõunik täna lõunaks pelmeene keeta. Ta ütles, et keedaksin pool pakki. Pakis oli aga vaid 26 pelmeeni ehk 350 grammi. Tundus, et kõhu kindlaks täis saamiseks tuleb keeta rohkem kui pool. Kuna teist pakki kapis ei olnud, ei hakanud ma ka poolest pakist väiksemat portsu kappi tagasi panema, vaid keetsin kõik ära. Sellise suurusega pakk on vist mõeldud söömiseks kahepeale ühele suurele ja ühele väiksele inimesele. (Ühte last kasvatavale vallasemale ja tema lapsele?)

Sattusin nüüd kirjutamisega nii hoogu, et ei kuulnud kohe telefoni helinatki. Ei tea, mitu kõnet võis täiesti märkamata jääda? Aga rääkida saabki ju ka nii, et igaüks riputab oma tekstid internetti - avalikult või siis saadab e-maili, mida loevad ainult adressaat ja nuhkvara omanikud.

Paberikraami

Lugesin raamatut. (Unenäos.) Selles oli viidatud lasteraamatutele, seetõttu lugesin vahele kaks kuhja lasteraamtuid, mille sain kõik läbi ühe hetkega. Edasi jätkasin täiskasvanute raamatu lugemist, mis läks aeglasemalt. Ühes raamatus oli mainitud, et kunagi peitis üks kuningas ühe inimese salajasse tuppa. See inimene pidi seal olema siiamaani. Seda maja uuriti. Teatati, et tõestati, et seal ei saa salajast tuba olla. Ma ei olnud selles kindel. Läksin ühe väikse maja juurde, kus Tõnu ja teised tagusid toitu paberõhukeseks. Maitse oli sellel ka nagu ajalehepaberil. Tõnu andis töö mulle üle. Tagusin ka ajalehte siledamaks ja õhemaks.

Teises unenäos olin Kaunase puiestee hoovis, kuigi ma magades selle peale ei mõelnud. Ant vaatas läbi minu magistritöö mustandit. Ta küsis mult, kas Jukoil peabki olema suure algustähega. Vastasin, et peaks olema, sest see on ametlik nimetus, aga ma ei ole kindel. Ant ütles, et see, milles kindel ei ole, tuleb jätta nii nagu on. Ta hakkas mind töö asjus põhjalikumalt juhendama kui Medijainen oli teinud. Tuul tugevnes ja hakkasin oma murul olevaid asju üksteise peale laduma, nii et väiksemad oleksid all, et tuul neid ära ei viiks. Eriti suur õnnetus oleks olnud, kui tuul oleks magistritöö ära viinud.

Kolmapäev, november 23, 2005

Kiirus, ostud, indiaanlased

Ole kiire, siis saad hiire! (Kasside vanasõna.)

*
Läksin nõuniku aasta tagasi antud soovituse peale endale uusi talvesaapaid ostma. Poes tundusid kõik olevat libeda tallaga, nii et ostsin sellised, mida ma ei tahtnud. Vasaku jala oma proovisin jalga alles peale ostmist. See oli parema jala omast väiksem. Nõunik arvas, et parema jala oma on proovimistega poes veninud.

Teise ja kolmanda nõuniku soovitusel ostsin raamatu "Eesti maastikud". Samad nõunikud olid soovitanud osta ka raamatu "Sähvatus", aga seda ma poes ei märganud, nii et jätsin esialgu ostmata. Peaaegu oleksin müüjalt küsinud, kas neil "Eesti maastike" autori teine raamat ka on, aga ei tahtnud veel küsida, kui polnud kindel, kas ma selle ostaksin ka, sest ma ei teadnud, millest raamat räägib. Pärast üks nõunik tegi kindlaks, et "Sähvatus" on tõlgitud hoopis teiselt autorilt ja see on hoopis teise eriala raamat.

*
Agendid näitasid ajakirja, kust leidsin ühe indiaanlase tsitaadi, et tänapäeval on koletistest palju suuremaid probleeme. Ta loetles neid - alkohol, depressioon, materialism. Nad võitlevad nende vastu lauludega.

Laval

Nägin unes, et pidin minema Rauna majja Raimi raamatu esitlusele. Pidin seal rääkima, selleks lugesin raamatut algul järjest, siis üle ühe lõigu. Mõtlesin saata teate, et räägin ainult siis, kui keegi veel rääägib. Samal päeval pidi mul olema lõpuaktus. Märkasin äkki, et kolm kella näitavad igaüks erinevat aega. Olin seni vaadanud vaid kella, mis näitas kella kahte. Üritus pidi algama kell neli. Teine kell näitas, et kell on juba kuus. Kolmas kell oli ka kuus, aga sellel ei klappinud veel ka minuti- ja tunniseieri asend. Tundus, et olen ürituse maha maganud. Ärkasin pooleldi, olles "Vanemuise" laval, kus mängiti parajasti etendust ja vaatajad olid saalis. Ma ei teadnud, kuidas olen siia saanud. Üks näitleja muutis oma teksti, et pöörata tähelepanu ka minu laval viibimisele. Keegi ütles lause, millest võis järeldada, et ta tahab, et ma lavalt ära läheksin. Varsti hakkasingi minema. Tahtsin saalist pealtvaatajate ukse kaudu lahkuda, aga seal oli valvur ees, kes mind arvatavasti läbi poleks lasknud. Seetõttu istusin pealtvaatajate sekka. Peale etendust riidehoiu sabas ütles üks teatri töötaja, et paari nädala pärast ei mäleta ta ise ka, et ma laval olin. Malts ütles, et mul on hea isa, kes mind lavale minna lubab. Üks näitleja oleks nagu öelnud, et kui tema juba on öelnud, et ma pean lavalt lahkuma, on seal edasiviibimine juba kurjast. Mina mõtlesin, et ma ei saanud ju lahkuda enne kui ma olin jõudnud otsusele, et lahkun. Täna oli toimunud esietendus. Sellest esietendusest olin ma isegi enna teatrisse sattumist kuulnud.

Teises unenäos jäi auto lumme kinni. Sealt väljapääsemiseks tegi ta ümber tee ääres seisva auto kõnnitee kaudu ringi. Selleks ajaks kirjutas juht tuledele sõna "manöövripoiss". Ütlesin: "Hea manööver." Lumest pääsenud auto hakkas edasise kinnijäämise vältimiseks sõitma suurem osa ajast kaks ratast kõnniteel.

Teisipäev, november 22, 2005

Agendid helistavad

Kui nõunik väljus, ütles ta millisele koosolekule ta läheb. Kui helistas agent ja küsis nõunikku, hüpnotiseeris telefon mind nii, et nõuniku sõnad ei tulnud meelde. Kui kõne lõppes, katkes ka hüpnoosi mõju ja sain kõik meelde tuletada. Hüpnoosi leiutaja polnud arvestanud sellega, mis sellest järeldub - kui helistas järgmine agent, olid mul nõuniku sõnad juba meeles.

*
Kirjutasin pühapäeval, et minu male reiting siis peetud turniiril tõusis. Täna vaatasin, et tõusis ainult kaks punkti ja jääb endiselt neli punkti rekordist alla, olles täpselt samal tasemel Põlva suveturniiri järgsega. Need on väikesed erinevused, arvestades sellega, et 100 punktise reitinguvahega mängijad peavad lõpetama 10 partiilise matši tulemusega 7,5:2,5, et kummagi reiting ei muutuks.

*
Ühel planeedil algasid pidustused, sest seal maandus ufo, millel sõidab kaasa ka minu nõunik. Põhjuseks ei olnud nõuniku kaasasolek, vaid see, et üldse kümne aasta järel sealse aja järgi ja 12 aasta järel meie aja järgi keegi planeeti külastab. Kõigile tulnukatele pandi kroon pähe. Nõunikule pandi pähe pärg, sest ta on tulnukatest rumalam. Ta on küsinud, kas ta saab õppida sama targaks, millele vastati, et ei saa, sest tal on teistsugused geenid. Selle planeedi elanikud on veel rumalamad, aga nad on ufode suured sõbrad, sest need kingivad neile lilli. Lillede eest tahavad nad saada midagi, mis aitab tähtedel kauem stabiilses seisundis püsida.

Vere Rull

Nägin unes, et raamatukogu asus Kitsa tänava alumises otsas. Seal oli tehtud värske uuendus, et raamatud olid muudetud hiigelsuurteks ja terve lehekülje nägemiseks tuli sõita liftiga üles-alla. Pidasin uuendust huvitavaks aga kahjulikuks.

Edasi tahtsin lugeda Toomale ette ühte salmi enda vanast raiuva rütmiga Euroopa Liidu vastasest luuletusest, aga ei mäletanud seda täpselt, nii lugesin aegamööda ette mitu varianti. Arvasin, et luuletust välja mõeldes võisingi mitut varianti kaaluda. Ma ei saanud kuskilt lõpptulemust järgi ka vaadata, sest ei olnud seda luuletust üles kirjutanud.

Ee.eurole lisaks oli tekitatud teinegi Euroopa Liidu teemaline list, et arutelule uuesti elu sisse puhuda. Kuna list oli värske, siis sinna kirjutatigi. Listi liikmed olid teised kui vanal listil, nii sain näha rohkem erinevate inimeste tekste.

Siinsel leheküljel olin ühele kommentaarile vastanud kommentaaride kasti. Selle peale oli tulnud küsimus kolmandalt isikult, et kas ma tõesti algatasin ise ühe teema. Ta jätkas, et kui ta minu lehekülje aadressi levitab, siis läheb mul kehvasti, sest hakkab tulema palju kriitilisi kommentaare. Vastasin, et juba sissekandega, millele kommentaar tuli, algatasin ma teema, ja et ta ei saa mulle midagi teha, sest vajaduse korral saan kõik kommentaarid kergesti kustutada.

Kõndisime Raekoja platsil ja sinna saabus samal ajal kolonn, mida nimetati Vere Rulliks. Oli karta, et see hakkab ka päriselt verd valama, seetõttu hakkasime põgenema. Läksin üle Toomemäe ja uuesti mäest alla minnes kohtusin vibupoistega, kelle Vere Rull oli ilmselt juba põgenejaid varitsema pannud. Nad püüdsid minu pihta nooltega lasta. Tänavale jõudes pidin põgenemist jätkama. Jälitajad läksid mind ühest majast otsima ja ma pidin enne kaduma kui nad jälle majast välja tulevad.

Olime reisil. Kõigil olid kaasas luuad, millega nad said tööd tegema hakata, välja arvatud minul. Ühest punktist teise edasi sõites oleksin peaaegu ka oma paberid peatuskohta unustanud.

Magasin ja tahtsin teada, kas peab juba üles tõusma. Kellaaja teadasaamiseks püüdsin läbi une ärkvelolijatega rääkida. Tundus, et see õnnestus.

Esmaspäev, november 21, 2005

Teekond hilises novembris

Lumi, mis katab mu tulevast hauda,
arvab, et temast võiks midagi laulda.
Lähen tast mööda ja vaatan ta peale.
Loodan veel pikkade aastate peale.

Leheta oksade küljes on marjad,
maaski lebavad marjade karjad.
Lumi neid esialgu ei varja,
tutvustab mulle nii mõndagi marja.

Kõnnin veel kaua ja tee peal ei väsi.
Külma eest varrukais peidan ma käsi.
Välja puhun ma hingamisauru -
hingan veel ikka, sest ma pole saurus.

Saurused magavad muldade põues.
Jälgivad vaikselt, mis toimumas õues.
Nemad ei erita hingamisõhku -
see oli otsas, kui pugesid põhku.

Tee minu ees veel ikka ei lõppe.
Täna ma langesin kõndimistõppe.
Hauas mind ootavad sauruste kondid.
Elame mina ja lumi ja tondid.

Õppetöö ülikoolis

Nägin unes, et olin astunud ülikooli järgmisse teaduskonda. Kolm üliõpilast pidid tegema ettekande, nende hulgas mina. Olime Lossi tänava neljanda korruse mäepoolse otsa auditooriumis. Alustas Sander. Tema esimese lause juures tundus juba, et ta ei oska sel teemal hästi rääkida ja kohe katkestab. Peale esimeste lausete ütlemist küsis ta, kas kellelgi on küsimusi. Esitati üks küsimus. Sander ei vastanud sellele, vaid hüüdis, et ta sellest räägib. Nüüd hakkas ta juba paremini ettekannet edasi pidama. Ta jooksis ruumi tulesid põlema panema, nagu üks õppejõud teeb, keda selle eest kiidetakse. Minu arvates Sandrile jooksmine ei sobinud, aga üks tüdruk ütles, et väga stiilne. Lüliti juurest jooksis Sander tahvli juurde ja hakkas sellele hästi kiiresti pikemat teksti kirjutama. Ma ei näinud, mida ta kirjutas, sest tahvel oli auditooriumi poole küljega, aga ei pidanud seda imelikuks. Järgmine ettekandja ütles, et ta räägib parem järgmine kord. Õppejõud ütles, et ühes riigis on osade kaupa vastamine lubatud, teises mitte. Siis tuli minu kord. Ütlesin, et olen selleks ettekandeks valmistunud, aga ta ei ole mul hästi peas, mistõttu räägin ka parem järgmine kord. Ma olin teinud kaustikusse märkmeid, aga järgmiseks korraks kaalusin teksti täislausetega väljakirjutamist, et see paberilt maha lugeda. Kodus rääkisin Pillele, et käisin ühe segase aine loengus, mille nimetuses oli midagi mõtlemisega seoses. Pille teadis, mis kursus see on. Järeldasin, et selles teaduskonnas on vähe valikuvõimalusi.

Pühapäev, november 20, 2005

Tartu kiirmale MV

Kogunes 34 osavõtjat. Mängiti seiste vooru. Esikoha sai L. Kool, järgnesid S. Reimaa ja T. Lott. Mina sain 3,5 punkti (2 võitu, 2 kaotust, 3 viiki), millega tulin 19. kohale. Oleksin võinud saada rohkem, sest kõigis mängudes oli mul materjali rohkem, neist ainult kahes kahis vastane materjali sihilikult, kusjuures üks kahijatest kaotas. Esimesse poolde tulekuks oleks nähtavasti piisanud, kui oleksin eelviimases voorus enne viimast käiku kella vaadanud, sest vastase aeg oli arvatavasti kukkunud. 50 protsendiga kordasin oma mälu järgi oma seni parimat tulemust Tartu kiirmale meistrivõistlustel (kui kohta mitte vaadata). Eelmise aastaga võrreldes parandasin tulemust, sest siis olin viimaste hulgas. Ükskord jäin ka 10 osavõtjaga turniiril 0 punktiga viimaseks. Kuna nüüd on hakatud pika male reitingut arvestama ka kiirturniiride põhjal (arvesse minevat see koefitsiendiga 0,15), siis tänase turniiriga pisut tõstan oma reitingut. Eelmisel kiirturniiril läks see 5 punkti alla. Nüüd mängisin välja täpselt oma paigutusele vastava koha, seega reiting tõesti midagi näitab.

Kohus

Nägin unes, et arvasin, et kui Anto lõpetas õigusteaduskonna ära, siis oli ta minu arvates ajaloomagistrantuuris. Aga teda polnud internetis ajaloo magistrantide nimekirjas. Lisasin ta ise. Siis mõtlesin, et kui teda enne nimekirjas polnud, siis ta võibolla ikka ei ole enam magistrantuuris. Hakkasin seda kontrollima Anto ehk Tõnu võrguleheküljelt, kus oli lilla pott ja selles lilla pea. Mulle tundus, et olen eksituse teinud. Tõnu tuli parajasti koju ja ütles, et ta nägi jah, et keegi on selle leheküljega ühendust võtnud.

Veel nägin unes, et Madissoni üle peeti kohut Saksa ajal vaenu õhutamise eest. Mõtlesin, et pean tema kaitseks "Postimehele" kirja saatma, mis oleks arvatavasti ka avaldatud, sest olin varem juba poliitika.vestluse all Madissonist kirjutanud. Minu seisukoht oli, et kohtunikel ei tohiks ehk üldse lubada ajalehti lugeda, muidu need mõjutavad neid. Või tuli kasutada Soome kohtunikke. Tõnu voodis vana koha peal oli kohus. Tõstsin kohtunikele teiba pea kohale, et neile asja piltlikult selgeks teha, öeldes, et ma luban, et ma sellega ei löö, aga Saksa ajal ei olnud selge, et ei lööda. Kohtu otsus lubati panna protsessi entsüklopeedia paksuse väljaande 12. köitesse. Läksime Pille tuppa otsuse ettelugemist kuulama. Istusime kolmekesi ukse ette. Mulle tundus kahel korral, et keegi tahab veel uksest tulla, aga kui ennast liigutasin, siis ei tulnud. Lõpuks ikkagi tuli keegi ja lükkas mind uksega nii kaugele, et ma ei kuulnud enam midagi. Mõtlesin, et nii ma ei saagi täna otsust teada, sest täna lehed ei ilmu. Läksin tagasi ja seal vaadati vana filmi "Kodu-käija", kus isa rääkis vene keeles, aga ka see sai läbi. Läksin uuseti Riigikohtusse Toomemäel. Nägin seal lilla peaga meest, keda olin täna juba varem näinud. Isa rääkis kohtus taluvanglatest. Öeldi, kus vanglas Enn Tarto ja teised istuvad. Üks kohtunikest alustas otsuse viimase osa ettelugemist. Ma ei saanud aru, kas see tähendab, et karistus on määratud või et ta räägib, mis oleks juhtunud selle määramise korral. Madissonil oli juba üks tingimisi karistus ja ma ei teadnud kas teine tingimisi karistus tähendab, et ta nüüd läheb vangi, või hakatakse vaidlema, et vahepeal sai ta amnestia. Kohtunik ütles, et karistus on mitmeosaline alanevas järjekorras, mida ta ise ei toetanud. Peakohtunik kargas selle lause peale püsti. Üks mees ütles, et kohtus seda ei öelda. Otsuse ettelugeja ütles, et rääkis eriarvamusest, et teda süüdistama ei hakataks. Öeldi, et kohus selleks ongi, et selguks grupi arvamus. Üks piniseva häälega mees ütles: "Ma ei hakka ütlema, kui palju ma poolthääli sain."

Laupäev, november 19, 2005

Kaks päti luuletust

Tegin väikse tiiru peale kodusele linnale.
Põhilised tegelased ujusid kõik pinnale.
Ladusid mul järjekordselt oma kroonid pihule.
Nende abil süütan ahju, et saaks sooja ihule.

*
Vahipostil seisis sõdur,
jälgis, kus on hädapidur,
et rong ei hakkaks tuikuma,
kui rongijuht peaks suikuma.

Kindral, kellel oma vagun,
otsis, kus on tema pagun.
Tal selleta ei alluta,
nii linna ta ei valluta.

Enne linna peatus vedur,
soovis võitlejaile edu.
Kes hoolega ei tulista,
see vere sees ei sulista.

Kaks löömingut

Unenäos olin pika male turniiril, kus M. Kolk pani järgmise vooru paare kokku. Ta märkis ära, kes kus elab. Ühes majas elas palju osavõtjaid. Ütlesin, et see ei ole ju ühiselamu, et seal mängijad lausa järjest korterites elavad. Kolk ütles, et see on küll ühiselamu. Sellest järeldasin, et siis on Tartu maletase ikka nõrk, kui siin põhimängijad on teistest linnadest pärit. Vaatasin ajakirja, kus üks mängija ütles, et töötas koos ühe tugeva Eesti mängijaga välja kaks avangu-uuendust, mida see tugevam mängija pidevalt kasutab. Vaatasin tuntumat nendest uuendustest. See oli variandis, kus valge alustas mängu käiguga f3, vahetas selle etturi musta e-etturi vastu ja uuendus seisnes selles, et vahetas c6-l ratsud. Imestasin, et selline variant üldse sageli esineb. Pille küsis mult pärast, kas ma ühe nimega meest tunnen. Ütlesin, et turniiril osaleb keegi sellise eesnimega, ma võin järgi vaadata, kas tal perekonnanimi ka klapib. Klassis 102 kaklesin Sveniga. Algul rohkem kaitsesin ennast, aga varsti hakkas mulle tunduma, et olen kasvu tõttu temast tugevam, nii et hakkasin ise aktiivsemalt peksma. Sven lõi mulle küüned kätte, nagu ma ise varem temaga olin teinud. Murdsin tal küüned ära. Oleksin võinud ka öelda, et ta võib mind küünistada, sest olen harjunud sellega, et vennad mind küünistavad. Tumedad jõud tegid valgusele lõpu. Läksin eesaknast välja ja vaatasin niikaua klassi, kuni nad ise valguse tagasi andsid. Tumedate jõudude hulka kuulus Tristan. Kõik tulid nüüd aknast välja ja peale valguse tagasisaamist olid teised peale minu jälle tumedate jõudude poolt.

Teises unenäos läksin klassi 112 õppeaasta esimesse vene keele tundi. Meie rühma õpetajaks oli jälle pandud Velleramm Krjukova asemel. Mul oli valida, kas istuda keskmise rea kolmandasse pinki Peebu või teise pinki Sandri kõrvale. Istusin Sandri kõrvale. Mulle meenus seejärel, et sinna ma pidingi istuma, sest teises pingis on ka varem minu koht olnud. Martin läks kohe vabatahtlikult vastama asja, mille vastamine oli tal mitu aastat tagasi pooleli jäänud. Mõtlesin, et nüüd oskan ma vene keelt paremini. Aga Martini esimeses lauses oli kohe sõna, mida ma ei tundnud. Ütlesin Sandrile, et me ju keskkooli kahes viimases klassis loobusime vene keelest, nii et ei pea siin üldse olema. Mõtlesin, et sellest tunnist ma ei lahku, aga järgmistesse vene keele tundidesse ei hakka vast tulema. Ariel hakkas mind selja tagant peksma. Peksin vastu. Talle öeldi, et talle on ju soovitatud, et ta kaklemise asemel võimlemas käiks. Ta vastas, et ühe korra ta läks kooli aeda võimlema, aga see oli igav. Lõin ta põrandale pikali ja koos temaga kogemata ka Peebu, kellele ma ei tahtnud midagi teha. Peebu kõrval istus Reeli, keda ma kutsusin tantsima, aga ta keeldus. Tantsisin üksi, ja esimest korda elus mulle tantsimine meeldis. Varsti istusid kõik jälle kohtadel ja igaüks peksis kedagi. Mõtlesin, et kaklemist peab nautima, sest see ei lase ärevusel tekkida. Seejärel olime klassis 202. Peep ütles, et ta hakkab klassilt söögiraha koguma. Rootsist tagasi tulnud Helen ütles, et ta hakkab ise koos Viivega söögiraha koguma, sest nemad on seda alati teinud. Ütlesin talle, et nad pandi algselt raha koguma seoses sellega, et olid majandusoktoobrilapsed. (Peale seda, kui nad selleks kuulutati, ütles õpetaja Maimre neile, et nüüd hakkavad nad söögiraha koguma, sest oskavad hästi arvutada.) Ütlesin, et nüüd me ei ole enam oktoobrilapsed. (Kasutasin meie-vormi, kuigi ei olnud ise ka varem oktoobrilaps olnud.) Ütlesin, et just sellepärast, et ta oli majandusoktoobrilaps, ei tohiks ta nüüd raha koguda. Minu arvates oleks pidanud koguma Peep, kui ta tahtis, kuigi sellel oli see halb külg, et Peebu arvutamisoskus oli väiksem. Läksime poodi. Linnas oli nii palju poode, et järgmise leidmiseks pidi ainult natuke ringi vaatama. Seisime kooli fuajees. Olin juba selles septembris paar korda söömas käinud, kuigi nüüd selgus, et ma poleks pidanud seda tegema, sest mul pole söögikaarti. Varem olin saanud tasuta süia, sest olin paljulapselisest perest, aga nüüd olid lapsed täiskasvanud, mistõttu see õigus oli kadunud. Ma polnud siiski märganud, et minu söömas käimise tõttu oleks keegi söögist ilma jäänud, sest alati oli puudujaid ja toitu tehti vist väikese varuga, kuigi koolis pidi söögiraha vähe maksma. Tahtsin veel küsida kantseleist, ega ma ei saa uut tasuta söögi õigust tervislikel põhjustel.

Reede, november 18, 2005

India okupatsioon

Üks India jumal kehtestas meil kastikorra. (Kunagi õpetati, et "kast" tähendab midagi muud, aga enamasti kasutatakse just sõna "kast".) Keldris on kartulid ja porgandid eri kastides. Failid tundusid ka olevat kastidesse suletud, sest väga raske oli faili ühest kastist teise pressida, aga lõpuks ta ikkagi läks, nii et võibolla oli kastikord siiski ainult keldris. Võibolla oli fail algul aarialaste ja pärast draviidide masinas, sest need peaksid mõlemad jagunema kõigi kastide vahel, kui nad elavad eri piirkondades. Kast ei tähenda ju elukohta.

Punktid Kaunase puiesteel

Unenäos selgusid Riigikogu valimiste tulemused. Rahvaliit oli Riigikogust välja langenud, tema asemel kerkis Maaerakond, kuhu osa Rahvaliidu liikmeid üle oli läinud. Siis taipasin, et olin vaadanud ainult saadud häälte protsenti, mitte saadud kohtade arvu. Tegelikult oli Rahvaliit valimised võitnud ja Maaerakond teisel kohal. Kolmas oli Isamaliit. "Postimehes" kirjutati, et "lehmakauplemine" on veel üks tabav väljend, mille Savisaar aastal 1988 poliitilise elu kohta kasutusele tõi. Ma ei saanud aru, kas leht on ikka Savisaare vastu või Savisaare poolt, aga tahtsin saata lehele avaldamiseks kirja, kuigi ma polnud kindel, kas see avaldatakse, et see väljend pole üldse Savisaare kasutusele toodud, vaid seda kasutati juba 1920. aastatel. Enne võis see olla kasutusel juba välismaal või Eesti maaelus. Savisaar tõi hoopis väljendi "rahvarinne perestroika toetuseks", mis tuli sellest, et maailmas oli juba varem olemas olnud "rahvarinne kommunistide toetuseks". Perestroika toetamisega ta mõtleski seda sama, sest kommunistlik partei pidas perestroikat enda asjaks. Seda mõeldes kõndisin tänaval. Kaubamaja ees oli raske üle tee saada, sest fooril vilkusid roheline ja punane tuli kiiresti vaheldumisi ning pidevalt tuli autosid. Kuidagi siiski sain üle. Järgmine foor oli Pikal tänaval. Läksin Kaunase puiesteele, kuhu me hiljuti olime tagasi kolinud. Kõigepealt tulid seal uuemad viiekorruselisest kõrgemad natuke hirmuäratavad majad. Siis tulid vanad viiekorruselised, millele oli otse enne meie ärakolimist tehtud huvitavaid ja keerulisi juurdeehitusi, mis muutsid tänava Tartu kõige ilusmaks tänavaks. Mäletasin õigesti, et värvilistest hoovidest tuleb esimesena valge hoov. Aga millegipärast tuli kaks valget hoovi järjest, mida ma ei mäletanud. Siis tulid järgmised värvid ja edasi jõudsin meie pruuni hoovini. Meie maja oli tänava kõige ilusam maja, sest sellele paistis valgus teisiti kui teistele majadele. Enne tuppa minekut vaatasin ümber nurga hoovi, et näha, kas liivakastis mängib veel lapsi. Üks laps seal mängiski. Tema ema oli liivakasti kõrval. Oleksin natuke tahtnud selle lapse juurde minna, aga ei läinud, sest olin liiga vana. Läksin maja ette tagasi. Trepikojas tuli mulle vastu veel üks ema koos väikse pojaga. See ütles: "Ma võin selle tüdrukuga mängida." - "Tobe jutt," vastas ta ema. Sellest mõtlesin Oudekkile rääkida, et mis oleks saanud, kui mulle oleks vanasti nii öeldud, kui tahtsin temaga mängida. Läksin meie korteri uksest sisse selle poisi ja ta emaga korraga. Korraks mõtlesin, et võibolla ma eksisin uksega. Tahtsin juba trepikotta tagasi minna, et vaadata, kas sisenesin õigest uksest. Siis selgus, et see laps toodi meile hoidmiseks ja peale tema veel kaks last. Mõtlesin korraks, et õpetan nüüd nendele lastele malemängu. Edasi mõtlesin, et parem ei õpeta, ma ei pea kõigile lastele malet õpetama, mängin nendega parem mõnda mängu, mis neile rohkem meeldib. Üks laps ütles mulle: "Pane mu jopp kappi." Võtsin ta jopi, mõeldes, et kui ma selle kappi teiste riiete vahele panen, kuidas ma ta siis pärast ära tunnen. Edasi mõtlesin, et laps tunneb ise oma jopi ära. Küsisin talt veel: "Kas kappi või nagisse?" - "Kappi," kordas ta.

Meenutasin unenäos, kuidas ma Loonede korteris kunagi riiuli otsas suusatasin. Imestasin, kuidas ma ei kartnud alla kukkuda, sest piiret ei olnud ees. Siis mõtlesin, et tegelikult ma ei olnudki riiuli otsas tilluke, vaid pidin olema sama suur kui põrandal, sest kui E. Loone loengus oli siin nii palju kuulajaid, et kõik põrandale ära ei mahtunud, istusid Särgava ja veel mõned riiuli otsas ja nemad olid õiges suuruses. Meenutasin veel, et kui ma ükskord selles korteris täiesti üksi olin, hüppasin väga kõrgelt riiuli otsast põrandale. Mõtlesin Oudekkile öelda, et juhul kui nende alumisel naabril lamp laest alla kukkus, oligi see selle hüppe pärast. Ma ei olnud siiski kindel, kas olin hüpanud päriselt või unenäos, aga tõenäoliselt oli see siiski ärkvel olles, sest tol ajal oli kõrgelt alla hüppamine poiste hulgas levinud. E. Loone oli pidanud enamuse loenguid ülikoolis, aga mõned kodus. Kui käisin seal loenguid kuulamas, oli Oudekki ka kodus, aga temaga ma ühtegi sõna ei rääkinud.

Unenäos olime perega nädalasel reisil, kus olid kaasas ka Helena ja Airi, kes käisid reisi keskel veel ühel teisel reisil. Helenat polnud ma varem üle ühe päeva järjest näinud rohkem kui Peedul suvitades. Viimasel reisi päeval tahtsin oma asju jälle autost välja viia, aga siis taipasin, et teised kannavad juba asju tagasisõiduks autosse.

Unenäos olin kirjutanud enda ülikoolis käimisest raamatu, kus tähtsuselt teiseks tegelaseks oli Reeli, kelle kohta mul oli mitmesuguseid mõtteid. Olin saatnud selle lugemiseks Oudekkile. Oudekkist oli raamatus ka natuke juttu.

Unenäos oli minu tuba väikse köögiga kokku ehitatud. See pidi olema ajutine, sest Hennul ja Toomal oli mõlemal eraldi ruumi vaja. Tegin siiski ettepaneku, et ruumid jääksidki kokku ehitatuks, et oleks suurem ruum. Küsisin vendadelt, kas enne seina vahelt kaotamist oli üldse tuba praegusest väiksem. Nad ütlesid, et nad ei mäleta. Mõtlesin magada voodis peaga uksest kaugemale, ükskõik kas uksest paremal või vasakul. Tahtsin siiski ka teada, mis tunne on peaga ukse poole magada.

Viimases unenäos tahtsid kehalise kasvatuse õpetajad, et ma läheksin oma katsele, aga mina ei tahtnud proovima hakatagi, sest olin kindel, et nagunii ei tule midagi välja. Näitasin, et see-eest oskan ma väga kõva häält teha.

Neljapäev, november 17, 2005

Mõttevektorid

Täna ei saa ma töötada, sest fail on arvutis, mille omanik on haige.

*
Mõtlesin ühe laulu peale ja natukese aja pärast raadiot lahti keerates kõlas seal parajasti sama laul.

*
Lugesin jälle sõna "transatlantiline". Ei tea, kuidas üle Vaikse ookeani toimuvat koostööd nimetatakse? Kas transvaikseline? Või selleks, et atlandiline normaalvorm ei oleks, transvaigseline?

*
Mõtlesin 20 minutit, milline märksõna millise meelde toob. Mõnda punkti jõudsin mitu korda. Korduvat jõudmist võib mitte arvestada. Tegelikult sinna teisest suunast jõudes läheb mõte ka teises suunas edasi.

Tilluke

Nägin unes, kuidas kirjutasin mälestuse ajast, millal Oudekki elas Tallinnas. Kuigi ma ei olnud kindel, kus ta praegu elab, võis kirjutatust aru saada, et ma arvan, et ta enam Tallinnas ei ela. Seetõttu vastas ta sama toa teisest voodist, mis ta täpne aadress Tallinnas on. Arvutasin ja mulle tundus, et majanumbri ja korterinumbri ühine ristsumma on Saatana arv, seetõttu hakkasin õudusest röökima. Varsti ma enam ei röökinud. Kolmandas voodis olid füüsikud, kes uurisid lõnga ülekantud tähenduses. Ütlesin neile, et lõng otseses tähenduses on ka lõng.

Nägin unes, kuidas mängisin mustadega pikka malet. Vastane lõi odaga a7, andis lipuga a4-lt tuld ja lipu toetusel pani odaga c6-lt kahvli vahele käinud lipule ja a8-l olevale vankrile, nii et ma kaotasin. Selles mängus oli lisaks traditsioonilistele igas mängus esinevatele nuppudele laual olnud ka harvemini esinev sidrun, mis käis nagu kuningas, aga millele ei saanud anda tuld. Üheski õpikus ei olnud öeldud, mis on sidruni väärtus võrreldes teiste nuppudega, nii ei teadnud, mille vastu teda vahetada. Pidin ka küsima, kus asub sidrun algseisus.

Nägin unes, et mulle tuli mõte alustada edaspidi partiisid käiguga c2-c3, et mängida Caro-Kanni kaitset valgetega. Edasi mõtlesin, et must ei pruugiks vastata e5, vaid tõenäoliselt läheks mäng lipuetturi avangusse. Mustadega tuli mulle mõte mängida 1. e4 d5 2. ed c6 3. dc Rc6, et saaks lipu käia otse a-liinile, ilma vahepeal d5-l peatumata. Uduselt tuli meelde, et avanguraamatus võis see variant juba olla ja seal võis olla öeldud, et peale neid käike on mustal lihtsalt ettur vähem.

Nägin unes, kuidas lugesin venekeelsete maleajakirjade sõnalist osa. Olin laenanud erinevad numbrid raamatukogust, maleklassist ja vanaema poolt, nii võis mul segi minna, millise pidin kuhu tagasi viima. Aitasin vanaemal Jakobsoni tänavale asju viia.

Nägin unes, kuidas Karba oli tulnud turniiril kolmandaks, aga tema pettumuseks ütles Rei talle, et üks, keda ta viimastes voorudes võitis, sai temaga võrdselt punkte. Minu ajaloo kontrolltöö parandamine sai ka läbi. Viimase küsimuse ühe kindluse piiramisest olin vastanud õieti, joonistades skeemi, kuidas inimeste vägi ja teiste olendite väeosad paiknesid, aga eelviimase küsimuse ühe dünastia sõjakäigust olin vastanud nii, et E. Loone oli teistele hindajatele öelnud, et see küsimus pole mul üldse selge. Tegelikult polnudki ma sel teemal midagi lugenud, vaid olin kirja pannud lihtsalt tõenäolisi oletusi, nagu selle, et sõjakäik jõudis välja Moskvani. Olin veel kirjutatud lausetesse lünkasid jätnud. Kokku sain hindeks nelja, kuigi ülikoolis olin saanud ajaloo eest kõrgemaid hindeid kui nüüd see siin madalamas õppeastmes.

Nägin unes, kuidas kaks noort meest olid sõitnud autoga 200 000 kilomeetrit. Ütlesin, et see on viis maakera ümbermõõtu. Ma ei saanud aru, kas nad sõitisid ainult mööda Eesti teid, mis tähendanuks, et Eestis on nii palju kilomeetreid teid, või laiemalt. Kunagi olin küsinud emalt, et kas kaks paralleelset rööpapaari on kaks erinevat raudteed, mille peale ema oli vastanud, et ei ole. Vaatasin tänast ajalehte, mille kohta oli koolis juba räägitud, et seal kirjutatakse ajaloolaste vastu. Selles oligi lugejakiri pealkirjaga "Haara taparelv!" milles oli öeldud, et ajaloolaseks olemist ei tohi kasutada ainult edvistamiseks, vaid peab vaatama, kui palju endal varandust on. Mõtlesin, et nüüd võidakse ülikoolis arvata, et mina olen ajaloo osakonna maine alla viinud. Kirja autorile oleksin vastanud, et ta üldse ei tea, kui suur mu sissetulek on. Hakkasin sõitma jalgrattaga mööda Vabaduse puiestee kõnniteed. Olen elus rattaga vähe sõitnud, seetõttu ei osanud jalakäijad mind piisavalt karta, sest nad ei teadnud, milliseid ootamatuid liigutusi ma võin teha. Sõidu harjutamisega oleks need ära kadunud. Mind tüütas jalgrattaga sõitmine ära, sest tahtsin, et unenägu läheks edasi sujuvalt, mitte nii, et iga jalaliigutust tähele panen. Jakobi mäest läksin üles juba jala. Märkasin teisel pool teed kõndivat naist, kellel oli käes mõne sentimeetri pikkune tilluke tütar. Tahtsin tillukest enda kätte saada, seepärast hakkasin naist joostes taga ajama. Ta jooksis minu eest ühte suurde majja. Seal sain siiski tillukese kätte. Kui selle maja töötajad minu käes tillukest nägid, tahtsid nad teda endale saada ja hakkasid mind taga ajama. Kihutasin nende eest mitu korrust treppidest käsipuu najal alla, nemad kihutasid minu kannul. Kui trepid lõppesid, ei jõudnud ma enam eest joosta. Püüdisin veel läbi aknaklaasi majast välja hüpata, lootes, et klaas purunedes mu kaela läbi ei lõika. Aga nüüd jõudsid nad mulle järele ja üks neist võttis tillukese enda kätte. Kaks teist paksu majas töötavat jõmmi tahtsid jälle tillukest enda kätte ja hakkasid ees jooksvat jõmmi mööda koridori taga ajama. Varsti jooksid kõik maja töötajad igas suunas üksteise kannul ja üksteisele vastu. Minule ei pööranud enam keegi tähelepanu. Nägin ainult ühte koridori, kus kedagi ei jooksnud. Hakkasin selle juurde minema ja selle alguses istus maas tilluke. Kui temani jõudsin ja ta pihku võtsin, küsis ta mult: "Miks sa mind ära ei peitnud?" Oleksin tõesti saanud ta panna seljas oleva jopi voodri vahele. Hakkasin tilluke peos läbi tühja koridori roomama. Kui jõudsin koridori teise otsani, nägin läbi lahtise ukse järgmises koridoris umbes kahe meetri kaugusel seljaga minu poole seisvat liikumatut naist. "Ema," ütles tilluke. See naine oli tõesti tema ema. Õnneks oli tilluke öelnud seda nii vaikselt, et tema ema seda ei kuulnud. Naisest eemaldumiseks hakkasin tagurpidi tagasi roomama.

Kolmapäev, november 16, 2005

Eilne esitlus

Üritusel oli kuulajaid, kuid oli ka vabu istekohti. Nagu eelteatest näha oli, pidid oma teoseid esitlema 5 inimest, neist üks ei soovinud ise rääkida, aga temast räägiti ja kõigi tekste näidati seinale. Üks esineja rääkis enda teose asemel teise teosest. Mulle oli järelepärimise peale vastatud, et rääkida kuni 25 minutit. Rääkisin natuke vähem. Kirjutasin kõigepealt sellest vist pikema kõne valmis, aga rääkides õnneks unustasin osa asju ära, mõned asjad mõtlesin jälle koha peal välja. Esinemisel kasutamiseks olin kirjutanud välja 16 kavapunkti, millele tuli korraks ka pilk heita, et mitte vait jääda. Saavutus oli see, et lõpetuseks oma luuletusi lugedes lugesin ühte luuletusse millegipärast sisse teise luuletuse rea. Teise luuletuse puhul ütlesin otse, et ma ei mäleta, kas sellel pealkiri on. Kuuldavust ei oska hinnata, aga ma vist vaatasin liiga palju rääkides selja taha. Naeru oli kuulda üks kord, kui ütlesin, et tahtsin oma võrguluulekogule teha ise kujunduse, sest olen ise selle põhilugeja. Lõpus pidid olema söömine ja muusika, aga sellest osa saamise asemel hakkasin mängima põgenemist. Võibolla meeldis mulle ürituse juures kõige rohkem, et sain sellega seoses oma nime ajalehest lugeda. Ehk trükitakse see veel kuskile.

Kaukaaslased

Nägin unes, et märkasin kauge kõrge vastasmaja viilkatusel kõndimas inimest. Jäin vaatama, kas ta hüppab alla. Hüppaski. Aga ta maandus jalgadele ja tundus olevat täiesti terve. Paistis, et seda ta oligi kavatsenud ja hüpe oli toimunud seoses selle maja juures käivate spordivõistlustega. Meie juurde tulid Armeenia sõdurid. Nad võtsid meid vangi ja võtsid meie käest ära Aserbaidžaani päritoluga relvad. Varsti tulid Aserbaidžaani sõdurid, kes kihutasid armeenlased minema ja andsid meile relvad tagasi. Aga nad süüdistasid meid, et Eesti on Armeenia poolt. Toomas küsis: "Kas Eesti on Armeenia poolt?" Ütlesin aserbaidžaanlastele: "Toomas isegi ei teadnud, et Eesti on Armeenia poolt." Siin Kaukaasias elas hajutatult palju eestlasi. Läksime majja, kus oli seinal plakat, mis ütles, et see on "Odessa eestlaste kabeklubi". Mõtlesin, et ei tea, kas seda plakatit trükiti üks eksemplar või rohkem. Kõndisime looduses. Osad selle piirkonna eestlased ajasid metsade põletamisega äri. Põllult tõusiski natuke suitsu. Mõtlesin, et minu kujutluses on suits väike, aga tegelikult on tulekahjud suured. Tõnu käis isale peale, et isa annaks talle raha maatöö tegemiseks - kaevamiseks ja raiumiseks. Tundus, et isa ei taha anda.

Nägin unes, et ema ütles, et Soome on vist suurem kui Vietnam. Ütlesin, et rahvaarvult on Vietnam palju suurem ja ta on vist ka suurem pindalalt. Võrdlesin neid kaardilt, aga nende erineva kuju tõttu ei saanud kindlat aru.

Nägin unes, et kapis olid reas saksakeelsed papist lasteraamatud. Otsustasisn hakata nende järgi saksa keelt õppima, sest neil oli kõike piltidel kujutatud, mida oli kirjutatud. Esimese raamatu kaanelt sain teada, et kui "gestern" tähendab "eile", siis "am gestern" täna, ja kui "heute" täna, siis "am heute" "homme".

Nägin unes, et olime muuseumis. Lauri K. istus laua taga, kust käis kaks korda sõda üle. Küsisin talt, kas ta pani seda tähele. Ta oli pannud tähele ühte korda.

Nägin unes, et hakkasin Helenale helistama, et talle oma raamatut kinkida. Iga kord, kui olin numbri valinud, katkestasin kogemata valimise. Helistasin oma elektronmärkmikuga, millega oli helistamine võimalik, kui see oli mõne lauatelefoniga ühenduses. Viimasel korral jäi ta kutsuma, aga telefoni ei võetud vastu. Tahtsin märkmikku kinni panna, aga see enam ei õnnestunud.

Teisipäev, november 15, 2005

Lendurid pea kohal

Peab romaani lenduritest jätkama, muidu arvatakse, et tegelikult pole mul nende kohta rohkem midagi öelda. (Kõik sellel aadressil on kokku üks suur romaan ja kõigest on lootust arus saada siis, kui kõik läbi lugeda. Aga juba ainult ühte sissekannet lugedes saab midagi aru.)

Lennuk tiirutas minu maja kohal, et sellele pommi visata. Mõtlesin, et kui ma ta alla tulistan, siis kukub lisaks pommile ka lennuk maja pihta. Või siis mõne tuttava maja pihta. Seetõttu saatsin hoopis lenduritele sõnumi, et kui nad minu majale pommi viskavad, tulistatakse nad alla. Selle peale nad hakkasid kartma ja lendasid ära minu suvila kohale, et hoopis sellele pommi visata. Sinna ma neid tulistama ei ulatunud. Saatsin nüüd uue sõnumi, et kui nad suvilale ka pommi ei viska, kutsun ma nad suvel sinna külla. Nad vastasid, et nad ei saa tulla, sest seal pole maandumisrada. Vastasin, et tulen neile lennuväljale vastu ja läheme koos jala. Nemad vastasid, et jala käimine on neile alandav. Ütlesin, et tulgu nad siis helikopteriga. Sellega olid nad nõus, jätsid pommi viskamata ja lendasid oma lennuväljale.

Tegelikult ei tahtnud ma neid suvel vastu võtta. Võtsin ühendust ufoga kaasa läinud nõunikuga, et ta püiaks tulnukaid mõjutada, et nad lendurid ka oma kõrgema lennuaparaadiga lendama võtaksid, siis saaksin ma neist lahti. Nõunikult tuli vastus, et tulnukas Tuleja ütles, et nemad lendureid oma tehnika järel spioneerima ei lase. Edasi mõtlesin, et loodetavasti alustab Bush enne suve mõnda uut sõda, kus lendureid vaja läheb, nii et neile ei jääks aega mulle külla tulla. Selle patuse mõtte eest tõstis tuul mind lendu ja viis mind ennast lennuväljale. Kuidas ma sealt jälle eluga tulema sain, sellest ei saa ma ise ka siiamaani aru, aga nüüd olen lenduritega kohtunud ja neil pole enam põhjust suvel suvilat lagastama tulla.

Joonimine

Nägin unes, et võtsin vana ajalooõpiku ja hakkasin seda lugema ja alla joonima. Kuigi ma teistel raamatuid alla joonida ei luba, tegin seda selle raamatuga ise, sest see oli minu oma ja kellelgi teisel seda vaja ei läinud. Maaja oli öelnud, et raamatuid on vaja alla joonida, sest nendes ei ole kõike olulist välja toodud. Mina joonisin sellepärast, et joonimine läheb kiiremini kui tsitaatide väljakirjutamine. Kirjutatud oli, et seal Rooma väljakul, kus fašistid kogunesid, kogunesid hiljem teised fašistid veel. Mõtlesin, et siis ma magistritööd kirjutades vist eksisin, kui ütlesin, et meeleavaldused olid tegelikult ülevalt organiseeritud. Järgnevalt märkasin, et jutt käib aastast 1921, kui fašistid veel võimul ei olnud. Siis oli teine lugu. Klausiga räägiti venekeelsest raamatust, mille kohta Klaus ütles, et ta luges selle juba kirjastuses "Õllu" läbi, enne kui seda levitama hakati. Tahtsin talle öelda, et kuulsin, et televiisoris olevat räägitud inimesest, kes haaras kahe silmaga hetkega kaks raamatu lehekülge korraga. Mõtlesin välja ühe luulerea. (Ärgates oli see mul meeles, lugesin kestvaks meelde jätmiseks kokku, et selles on 9 sõna, aga edasi magades unustasin. Nüüd mäletan veel vähem kui peale teist ärkamist.)

Nägin unes, et olin maleturniiril, kus viis vooru mängiti kahe päevaga, varasema kolme asemel. Algul olid mõned voorud mängitud, edasi mitte ühtegi. Minu reiting oli üllatavalt kõrge paigutusega, olles paremuselt 13. Lõin ühe nuppude taga istuva poisi ees nupud segi. Ta küsis, miks ma seda tegin. Vastasin, et tahtsin näha, kuidas ta reageerib. Sirutasin tema poole käe, öeldes, et nüüd lepime ära. Ta vastas, et ta ei viitsi. Panin nupud peale tagasi. Vihmand küsis, kas mina olin esimesena kõige hullem. See olevat käinud nii, et suu sõi ja tagumik rääkis. Vastasin, et minu lause see ei ole. Edasi ütlesin, et nüüd tuleb mulle meelde, et Sven võis seda lauset minu kohta kasutada, aga ise poleks ma osanud seda välja mõelda. Läksin klassist 211 kooli saali, kus pidi tulema Kasekampi loeng. Panin masina algsele kohale ja seda veel kohendati. Olin juba kaks päeva Kasekampi loenguid kuulanud. Nüüd pidi ta rääkima sama teisele rühmale, aga ma mõtlesin, et peaks uuesti kuulama. Üks tüdruk juhtis õppealajuhataja tähelepanu sellele, et siin on ka eelmise rühma kuulajaid. Õppealajuhataja Kirsis ütles, et siis on nii palju inimesi, et tuleb tort teha. Minu arvates poleks kõigile seda torti jätkunud. Selgus, et Kasekamp ei piirdu kahe päeva loengutega, vaid mõlemale rühmale tuleb veel loenguid.

Esmaspäev, november 14, 2005

Peapesu

Tegin nõunikule peapesu, et ta ei ole mulle meelde tuletanud, et on vaja pead pesta. Nõunik vastas, et ma olen peast soe - see, et ma pea pesemist vajalikuks pean, on šampoonierakonna ajuloputuse tulemus, sest nädal tagasi rääkisin ma veel ise, et tuleb eeskuju võtta talupoegadest, kes vanasti pesid pead vaid kaks korda aastas. Vastasin, et pealik otsustab, aga nõunik annab veenõu.

Tuli

Nägin unes, et Toomemägi oli jõulude puhul põlevaid küünlaid täis ja sellest tuli tulekahju. Tuld hakati kustutama. Nunnad näitasid mulle kesklinna kloostri tänavat, kus tuld ei olnud, nii et sain sealtkaudu lahkuda. Peale seda kõndisin Kalda tee tagumises otsas. Mõtlesin, et Annelinnas kivimajade juures on hea rahulik, sest need ei saa põlema minna. Toomemäel oli juba kolm aastat järjest kõigi jõulude ajal tulekahju puhkenud. Varem neid ei olnud, sest siis ei olnud veel seal jõulude ajal küünalde süütamise kommet. Sellele kombele tuli lõpp teha.

Nägin unes, et ajalehes oli foto, millel oli kolm paljast naist, kes kõik lamasid selili ja naeratasid. Läksin kõndisin kesklinnas. Vastu tulid Piret P. ja Kati S. Läksin nende vahelt läbi. Tundus, et nad loodavad, et ma ei tunne neid ära, sest ma olin Kati S.-le kirja saatnud. Ma ei hakanud märku andma, et tegelikult ma tunnen. Üle tee minnes möödusin kellestki, kes tundus olevat Raido, aga kui ma talle otsa vaatasin, siis polnud ma enam selles kindel, mistõttu ma teda ei teretanud. Tahtsin minna Lossi tänava õppehoonesse, aga selle ust avades nägin, et olen õigest majast juba mööda kõndinud. Läksin õige koha peale tagasi, aga seal ka õppehoonet ei olnud. Hakkasin kõndima mööda tänavaid ja õppehoonet otsima. Nüüd nägin, et olen võõras linnas. Läksin ühte korterisse, kus oli mees, kes andis mulle fotode vaatamiseks luubi.

Pühapäev, november 13, 2005

Võimupakkumine

Maleklubis läks aeg täna peamiselt poliitiliste teemade arutamiseks. Üks mees tahab, et talle makstaks 100 000 krooni avansiks, siis ta annab programmi, mida rahvale lubada, selle abil saaks ükskõik kes peaministriks ja peaks pärast veel 100 000 krooni juurde maksma. Ta ütleb, et ta ise ei saa oma programmi rakendada, sest tal on NKVD turjal ja talle on provokatsioone tehtud. Teine mees oli nõus minema notari juurde ja tegema lepingu, et maksab 200 000 krooni alles siis, kui on 10 saadikut Riigikogusse saanud.

Prominendid, paljad, sport, andmed

Nägin unes, kuidas hakkasin uuesti lugema juba kunagi loetud head lasterammatut, kus väike tüdruk läks kuhugi ja hakkas midagi tegema.

Nägin unes, kuidas Savisaar oli teinud mingi sigaduse, mistõttu teda taheti "Eesti Päevalehe" peatoimetaja kohalt välja vahetada. Uue peatoimetaja leidmiseks tahtsin helistada Priit Hõbemäele, aga ei teadnud tema numbrit. Mulle meenus, et isal on palju telefoninumbreid. Tema paberite hulgast selle leidsingi. Küsisin Hõbemäelt, kas Hõbemäe võiks panna uueks peatoimetajaks. Ta vastas, et ei, sest kui ta selleks eelmine kord oli, oli ta liiga kehv. Küsisin, kas Eestis siis ei olegi kedagi, kes sellele kohale sobiks. Ta vastas, et ei ole. Lõpetasime kõne. Mõtlesin edasi rääkida emale, et uueks peatoimetajaks võiks panna Mihkel Muti, sest kui ta oli "Sirbi" peatoimetaja, öeldi, et see on kõige parem Eesti leht. Istusin lauas Lennart Mere vastas ja jõin tassist. Tassi suu juurde pannes võtsin sellest teise käega ka kinni. Meri ütles, et on suur vahe, kas hoida tassi ühe või kahe käega. Ta vist ei öelnud seda küll minu kohta, aga ta ei saanud ikkagi aru, et teist kätt ei võta ma appi mitte ebaviisakuse pärast, vaid sellepärast, et ma ühe käega ei jõua tassi hoida. Meri jätkas, et kui ta koolis käis, siis ta vihkas neid, kes kooli hiljaks jäid ja seina küljest nagi lahti tõmbasid, tema tahtis alati kooli esimesena jõuda. Ema rääkis Merele anekdoodi, läks ukse taha ja rääkis teise anekdoodi veel. Tuli Priit Hõbemägi, kes küsis, mida ma temast enne tahtsin. Vastasin, et olen Savisaare peale vihane ja tahtsin midagi ära teha. Lugesin "Eesti Päevalehest" Toomas Liivi romaani. Imestasin, et sellel on juba nii suur leheküljenumber, aga mina pole varem üldse märganud, et seda järjejutuna avaldatakse. Siis selgus, et seda polegi seal varem avaldatud, vaid iga päev avaldatakse üks lehekülg erinevast raamatust. Need olid küll rohkem ajalehe leheküljed, sest raamatusse nii suur ei mahu, aga ka ajalehes oli teksti suurus väiksem kui lehekülg. Lugesin sellest lehest veel hulga artikleid, et unenägude jaoks materjali saada.

Nägin unes, et sõitsime kahekesi autoga maale. Tee hargnemise kohal oli varem üks meist läinud edasi jala ja teine sõitnud autoga vastassuunas, et teede lõpus jälle kokku saada. Sel korral hakkasime mõlemad minema jala suunas, kust varem oli sõidetud autoga. Et otse minna, tuli ujuda üle väikse järve. Et meil ei olnud ujumisriideid kaasas, valmistusime ujuma ilma riieteta. Lahti riietumise ja vette mineku vahel märkasin mööda järve äärt minevat teed kõndivat noort lühikese seelikuga naist. Ta pööras pead minu poole. Lehvitasin talle ja hakkasin ees mineja järel ujuma. Kui jõudsime ühe majani, olime jälle riides. Seal oli teine väike järv. Peremees ütles, et me praegu eluga ei riskiks, vaid riskiksime tagasi minnes. Olime juba kolmekesi. Teised ei pidanud hoiatust oluliseks ja läksid ikkagi ujuma. Mina olin arvanud, et selle järve kallas on varisemisohtlik, aga ei juhtunud midagi. Peale ujumist läksime sauna. Kui olime saunas sees, küsiti meilt, kas naised võivad ka sauna tulla. Vastasime, et võivad. Nad tulidki.

Nägin unes, et Eesti sportlane jäi olümpiamängudel napilt võidust ilma. Arvati, et järgmiste olümpiamängude ajal on ta juba vana. Ta kõndis minust möödudes uksest välja. Teised tegid sporti edasi. Ühe sportlase kohta öeldi, et tema liigutused on kangemaks jäänud. Üks treener ütles, et see on sellepärast, et ta on vanaks jäänud. Oli üles seatud kindel kõrgus. Keegi ütles, et see ei ole mitte lihtsalt inimese pikkus, vaid sellele on juurde liidetud veel aju ümbermõõt. Keegi ütles: "Aju on ju väga kääruline." Teine vastas: "Ta on sile ka."

Nägin unes, kuidas ma ei saanud arvutist oma postkasti avada ja ette tuli kiri, et praegu on Supilinna katkestus. Siis tekkis mul kahtlus, et see teade oligi üks postkasti tulnud kirjadest, järelikult on ühendus olemas. Vaatasin uuesti ja postkast oligi nüüd lahti, aga kõik kirjad selles olid viltu. Nägin ka ülikooli sisseastumiseksamite hindeid. Mõni oli saanud isegi eesti keele ehk kirjandi eest kahe. Andmed oli üles pannud arvatavasti Henn, sest tema tahtis arstiteaduskonda astuda. Edasi mõtlesin, et need võis panna Lauri K., kes õppis arstiteaduskonnas. Istusin Lauri K. kõrval lauas, mille ümber oli mitu inimest. Mõtlesin, et võibolla on ta mind oma sünnipäevale kutsunud, selle eest et ma talle oma raamatu kinkisin. Küsisin talt: "Kas täna on sinu ülikooli astumise aastapäev?" Ta naeris ja ütles, et täna on hoopis teine päev.

Laupäev, november 12, 2005

Armeede ülevaade

Valitsejale on kasulik, kui riigis on suur maksumaksjate armee. See annab töötajate armeele vahendeid relvade tootmiseks sõdijate armeele. Viimane saab vabatahtlikke töötute armeelt.

Ei ole siiski hea, kui sööjate armee liiga suureks läheb, muidu muutub ta nälgijate armeeks. Aga sõja abil saab riigi rahvaarvu nii suurendada kui ka vähendada.

Riigi kodanike armee ja elanike armee ei ole kattuvad mõisted. Kõik riigi kodanikud võivad asuda elama (või nad võidakse viia) väljapoole riigi piire. Samal ajal võivad kõik riigi elanikud olla ilma selle riigi kodakondsuseta.

Kas riik säilib või kaob, kui tema viimane kodanik kodakondsusest loobub?

Kalor. Eelteade.

Kallur kallas kalorit.
Kalori kätte sai kalur.
Jumal hoidku ja toitku.

*
15. novembril 2005 kell 18.OO esitlen viie inimese hulgas Tartu kirjanduse majas oma võrguteoseid.

*
Nägin unes, et Henn rääkis meie toas välismaalastega ja tal jutt jooksis tavalisest paremini. Isa toas lasi Tõnu vene meestel raamatuid korrastada. Kui nad pausi tegid, rääkisin kui halb on mehhaniserimine ja püüdsin raamatuid endisesse asendisse tagasi panna. Kui Tõnu tagasi tuli, jätkasid nad tööga. Eesti kaardil märkasin midagi kummalist. Ütlesin, et ma ei teadnudki, et Tallinna ja Tartu vahel nii palju vett on. Klaus ütles, et see on seal ainult kevadiste üleujutuste ajal. Ütlesin, et tulevikus on seal vesi pidevalt. Olime klassis 206. Üks kunstnik näitas, kuidas Maa kliima kaitsmiseks on parem maalida tumedate värvidega, mis soojust neelavad. Ta maalis musta deemoni. Küsisin, kas peaks siis maalima ainult deemoneid. Õpetaja Schulz ütles, et mul oli kindlasti juba sügisel näitus, aga seal käis ainult kolm vaatajat. Mõtlesin, et joonistamistunnid on kahjulikud, sest nii nagu tavalisest perest inimene, kellel on kästud koolis luuletus kirjutada, ei saa enam kunagi kirjutada luuletust ilma mõtlemata, et kirjutab kirjandusõpetajale, nii mõtlen ka mina, et joonistan joonistamisõpetajale.

Nägin unes, et õpetaja Volmer kontrollis, kas kodused tööd on tehtud. Ta väitis, et kodus tuli kirjutada kirjand. Ütlesin, et mina sellist ülesannet ei mäleta. Ta püüdis mulle meelde tuletada. Ütlesin, et mul ei tule ikka meelde. Ta ütles veel, et selle käskis kirjutada õppejõud Pajur. Ütlesin, et müüd hakkab mul midagi meelde tulema. Pajuri ajaloo tundi mineku eel mõtlesin, et ma pean ajalugu palju hoolsamalt tunni jaoks õppima kui teisi aineid, sest olen seda õppinud ka ülikoolis. Mul ei olnud see veel tehtud. Otsustasin, et ei hakkagi õppima, vaid lähen koju, sest ma ei pea enam koolis käima. Väljusin koolimajast ja püüdsin edasi kõndida nii, et ma ei ärkaks.

Nägin unes, et olin Pajuri tunnis klassis 208. Ta hakkas rääkima maailma ajaloost algusest peale. Ta ütles kaardil Hiina ümber ringi tõmmates, et sellel alal oli vanal ajal epideemia, mis nõudis 1700 miljoni inimese elu. See oli ajaloo suurim epideemia. Klass ahhetas. Põhjuseks võis olla see, et arvati, et selline epideemia võib tänapäeval korduda. Järgmise ringi tõmbas Pajur Lõuna- ja Kagu-Aafrika ümber, öeldes, et seal oli vanal ajal ühe aidsi variandi epideemia, mis nõudis ka palju ohvreid. Sain alles sellest teada, eet juba siis oli aidsi. Võibolla see vahepeal siiski ajutiselt kadus maailmast.

Nägin unes, kuidas jõudsin tänaval Sandrile järgi. Küsisin talt oma raamatut näidates, kas ma selle talle kinkisin. Ta ütles, et vist mitte. Andsin selle talle. Näitasin talle oma teist raamatut ja küsisin, et kas ma selle kinkisin. Ta ütles, et seda ta ka ei mäleta. Andsin talle selle ka. Nüüd oli Sandril palju raskem kõndida ja tänu sellele jõudsin tast varem finišisse. Ilma talle midagi andmata poleks ma teda kuidagi võitnud.

Nägin unes ruume, kus Anto korjas endale riiulitest maleraamatuid. Seal oli inimesi, kes ei teadnud, kuidas malekella kasutatakse. Seletasin neile, et mõtlemisaega on üks tund, aga parem terve mängu peale kui ühele käigule. Kui nad tugevamaks muutuvad, saavad nad aega juba poolteist tundi, millele mängu lõpus lisatakse pool tundi. Päris tugevad mängijad mängivad kahe ja poole tunniga ja saavad tund aega juurde.

Reede, november 11, 2005

Lossi lugemistoas

Silmi pimestab kuninglik tolm.
Raamatuid lahti on laua peal kolm.
Ühes neist olevat tõdesid sees.
Millises nimelt, ei öelnud see mees.

Raamatut lehitseb kroonitud pea.
Kuningas olla on täna nii hea!
Lehtesid krabistab kullatud küüs.
Enam ei kahtle ma vaenlase süüs.

Sõnasid sosistab kihvades suu.
Huvitab tõde, aga ka muu.
Ühe päevaga teoseid loen kolm.
Keele peal magus on raamatutolm.

Õpinguraamat

Nägin unes, kuidas keegi kiskus taskumalenuppe. Ütlesin talle, et ta ei tohi ühtegi nuppu ära kaotada, muidu ei saa enam mängida. Ta vastas, et male on kahjulik mäng, sest laual on sellised asjad (hapukurgi viilude sarnased) ja mäng on liiga keeruline.

Nägin unes, kuidas pidin naabermaja puude all esitama õpinguraamatu. Ametnik ütles, et andmeid selle kohta, kuidas ma loengusse hilinesin, ei ole vaja säilitada, ja hakkas esilehte välja rebima. Jõudsin ta peatada, kui ta oli lehe rebimisega poole peal. Andmeid ei olnud kirjutanud mina, vaid minu klassivennad. Nüüd nägin, et nad olid kirjutanud õpinguraamatu esiossa ka lehekülgede viisi rõvedusi, mistõttu olin lasknud hindeid kirjutada tahapoole, aga sinnani lehitsedes pidid õppejõud ka neid rõvedusi nägema. Olin ka ise õpinguraamatusse loosungeid kirjutanud, mida ma enam ei teeks. Pidasin oma magistrantuuri õppemaksu suuremaks kui olid tegelikud õppekulud. Raamatukogule raamatute muretsemine võis midagi maksta minna, samuti läks kaitsmise komisjonil palju aega töö läbilugemiseks ja selle aja eest tuli liikmetele palka maksta.

Nägin unes, kuidas tahtsin rääkida psühhiaatrile, et mulle öeldi eile, et mul on magistrantuur läbi, aga tegelikult käin ma juba palju aastaid keskkoolis. (Mõtlesin, et seda korraldatakse võibolla selleks, et asjade kordamisega need meelest ära ei läheks.) Kuigi psühhiaater arvaks, et see on haiguslik mõte, käin ma sisuliselt keskkoolis, kui käin tundides istumas ja ajalehest või inernetist midagi klassikaaslaste kohta teada saades saadan neile kirju.

Nägin unes, kuidas olin Lingi inglise keele tunnis. Õpilased pidid lugema õpikust lauseid ette. Isegi Erik jäi ühe sõna puhul mõtlema, kuidas seda hääldada. Kuigi ta hääldas seda õieti, lasi Link tema mõttepausi pärast klassil seda sõna kooris öelda. Mulle andis ta lugemiseks kõige raskema lause. Pidasin seda sihilikuks.

Nägin unes, et õpetaja Volmer ütles, et meil on kohustuslik klassiga Viljandisse minna. Mina ei tahtnud minna ja arvasin, et koolis ei tohi reisimist kohustuslikuks pidada. Volmer ütles, et mina ei pea minema.

Nägin unes, kuidas Krister ütles, et ta on täna endale liiga palju tähelepanu tõmmanud ja rohkem ei tõmba. Kui minult minu käitumise kohta seletust oleks küsitud, oleksin öelnud, et olen Kristeri õpilane ja tahan ka tähelepanu. Krister oli teeninud sõja ajal Hitleri lähikonnas. Imestasin, kuidas ta suutis nii käituda, et Hitler ei arvanud, et ta tema üle nalja teeb, aga järelikult kuidagi suutis. Vanemad inimesed rääkisid, et üks tähtis mees, kelle sakslased taganemisel üles poosid ja teine sõdiv pool enne tema surma võllast päästis, hakkab poomiskate tõttu surema kaelavähki. Sellest mehest vanem inimene imestas, et juba, teine vastas, et vähk kujuneb kiiresti välja.

Nägin unes, et läksin hommikul kooli ja ehmatasin, sest meie klassi riided olid uues riidehoiu osas. Ehmatasin hoolimata sellest, et see oli juba eelmisel õppeaastal ette teada.

Nägin unes, kuidas üks demineerija sai mere ääres plahvatuses vigastada, sest ta tuli teistest hiljem kohale ja ei teadnud, kuhu teised pommi plahvatuse jaoks olid pannud. Teine pomm oli kasvava puu sees olevas lõhes. Öelldi, et seda plahvatama ei panda, muidu saaks puu viga. Mina arvasin, et puu edasi kasvades litsub lõhe kinni ja siis plahvatab pomm ikkagi.

Neljapäev, november 10, 2005

Nõunikud ja elu

Täna lugesin ajalehti juba peale hommikusööki. Üks nõunik nägi ja ütles, et ma midagi aktiivsemat teeks, näiteks jookseks 10 kilomeetrit. Minu arvates töötab aju siiski lehte lugedes aktiivsemalt kui joostes. Eriti passiivne tegevus tundub jooksmine veel siis, kui seda hakata tegema nõuniku soovi peale.

Teine nõunik konsulteeris e-maili teel ühe haige korrespondendiga. Pärast seda leidis ta enda juurest samad sümptomid. Tekkis kahtlus, et arvutiviirused nakkavad juba arvutilt inimesele, rääkimata inimeselt arvutile nakkamisest.

Kolmas nõunik, kes lendaski UFO-ga kaasa, mille suhtes ma juba hoiatasin, saatis mulle nõuande, et ma ka kosmoses ringi lendaksin, et saaksin maailma näha. Vastasin talle, et mul on Maa pealt tähistaevast hea ülevaade, aga Veenusele minnes (vaadake ise, et sellest lennust oli ajalehes juttu) ei näeks ma sealsete pilvede alt midagi.

Ennustuslik jopp

Nägin unes, kuidas olime Peedul ja inimesed läksid Elvasse paraadile. Seal olid kaks last, kes olid nagu Kaunase puiestee Jaana ja Oliver aastal 1986. Oliveri moodi poiss kukkus paar korda pikali ja ütles, mida Elvasse minevad inimesed valesti teevad. Mina ütlesin, mida nad peaksid selle asemel tegema.

Nägin unes, et andsin ühele väiksele koerale süia midagi, mis oli minu sõrmest tulnud verega koos. Mind hoiatati, et kui koer mu vere maitse suhu saab, muutub ta edaspidi minu peale kurjaks. Selle peale andsin koerale veel puhast vorsti, et temas eelmist muljet kustutada.

Nägin unes, kuidas teatati, et kaks inimest on ennast ära tapnud. Üks neist oli aasta algupoolel kinkinud jopi, mille voodrile oli kirjutanud: "Detsembris näeme." Kuna ta elusana enam kokku saada ei saanud, siis tekkis küsimus, kas ta ei mõelnud, et jopi saaja detsembris samuti sureb. Sõnastasin selle mõtte neljarealiseks salmiks.

Nägin unes, et oma õues tuli jälitajate eest põgeneda. Erinevalt varasematest aegadest tundus üsna lootusetu neist lahti rabeleda, sest kõiki ärakeeramisi või nurga taha peitmisi pidid nad kas nägema või need kergesti loogiliselt ära arvama. Aga kui nad oleksid läinud peidukohast edasi, oleks nad hakanud otsima valest kohast. Kui jälitajad Klausi kinni võtma hakkasid, viskas ta palli, mille nad pidid kätte saama, minu kätte. Hakkasime Mihkli maja ees üle tee kahe meeskonnaga jalgpalli mängima. Viskasin kaks korda järjest palli väravasse käega.

Nägin unes, et võrgukirjanduse ürituse sarja esinejate nimekirjas oli nii palju nimesid, et järeldasin sellest, et ka minu esinemist peaks tulema kuulama nii palju inimesi, et peaks esinemise korralikumalt ette valmistama. Mõtlesin, et võiksin istuda üritusel esireas ja midagi näitlikult internetist omaette lugeda, võibolla kasutades inglise-eesti sõnaraamatut. Aga viimastel aastatel polnud ma tahtnud inglise keele sõnu teiste nähes järgi vaadata, sest mul oleks pidanud juba keel täielikult selge olema. Sõnu järgi vaatamata ei õppinud ma neid ka juurde. Istusin õpetaja Lingi inglise keele tunnis. Õppisime õpikust peatükki, mis rääkis koeratõugude nimedest. Seda olime kunagi juba õpetaja Kalmega õppinud, aga erinevate klasside õpikutest võeti asju segamini ja nii sai Link seda eelnevast teadmata uuesti õpetada. Mul ei olnud eelmisest õppimisest midagi meeles. Pille P. luges ühest harjutusest lause, mille järel paluti mul järgmine lugeda. Otsisin tükk aega, kus on Pille P. loetud lause, aga ei leidnud. Lõpuks ütlesin Lingile, et ma ei leidnud veel õiget kohta. Ta näitas mulle järje kätte. Pidin täitma lüngad lauses selle kohta, mida "Aadu" ütles Mussolinile. Ma ei osanud peale lause leidmist ka sellega midagi teha.

Kolmapäev, november 09, 2005

Kaklemine

Täna anti mulle uus ülesanne. Vana ja suurem on veel lõpetamata, aga uut asja teha on praegu niipalju huvitavam, et vanaga ma täna tegelenud ei ole. Või oleks vana asja kallale tagasi minek ise uus asi ja inerts takistab.

*
Eile kirjutasin listi, et Prantsusmaa rahutused näitavd, kellel õigus on. Täna hakka või kahtlema, sest tuli uudis, et eile on ka Tartus suurem kaklus olnud ja osalisteks vist põliselanikud. Prantsusmaa mõju see vast nii palju ei olnud (kuigi ka sellel võis oma osa olla) kui hiljutise "Tartu Postimehe" artikli, et uus kaubamaja on saanud üleannetute noorte uueks kogunemiskohaks. Kes seal varem kogunemas polnud käinud, pidi minema selle artikli mõjul.

Oma silmaga pole küll asja eriti jälginud. Kaubamajas olen käinud peale avamist üks kord. See oli küll juba hoiatav, sest siis proovisid mingid purjus poisid minuga kaubamaja ees kontakteeruda. Nii et ebameeldivusi oli juba enne ajaleheartiklit, muidu ei oleks saanud ka artikkel sündida.

Kummaline on, et kaklemiseks vajatakse kaupade lähedalolekut. Või paneb kaupade lähedalolek kaklema. Võibolla ka meie kunagised kodused kalused tulid siis sellest, et seinad olid raamatuid, tuba voodeid ja põrand mänguasju täis.

Ilmutushetk

Nägin unes, et olime Soome lahe ääres ja tahtsime laevaga Soome sõita. Esialgu oli plaanis minna aeglasema ja suurema laevaga, mis nii kergesti põhja ei lähe. Soome lahe vastaskallas ei oleks tohtinud paista, aga silmapiiril seisid puud, mis tähendas, et pidime vist olema suure lahe väiksema lahe ääres. Roomasime emaga kõrvuti sadama suunas. Mulle ilmutati parajasti pühakirja ja emale tumedate jõudude pühakirja.

Nägin unes, kuidas tõusin hommikul üles ja hakkasin kellelegi ütlemata autoga Tallinnasse sõitma. Mind pidi varsti otsitama hakkama ja mul oli otsijatest kahju. Olin autos kõhuli ja jalad tolknesid selle tagumisest otsast välja. Kui teine auto oleks jalgu puudutanud, oleks see väga halb olnud. Läksin töötasin kontoris, kus ülemus nõudis, et kõik lakkamatult naerataksid ja ei vaataks aknast välja. Märkasin, et mul on püksid pahupidi jalas ja keerasin nad õietpidi. Nüüd võis ülemus muutust märgata ja aru saada, et enne püksid pahupidi olid.

Nägin unes, et vaatasin jälle Eesti kaarti. Pärnumaa lõunaosas jooksis palju jõgesid keskpunkti kokku, nii et seal oli lausa suur järv.

Nägin unes, et vaatasin oma tööõpetuse tunnis tehtud esemeid. Need olid rohmakad, aga seda olid ka näidised, mille järgi nad olid valmistatud. Mulle tuli meelde, et varem suhtlesin ma internetis teistsuguses keskkonnas kui praegu. Proovisin seda automaadi abil uuesti teha, aga tundus, et see võimalus on välja surnud. Minu blogi sissekanded pidid vist märkamatult paljude inimeste postkastidesse minema. Tuli kiri naisenimega isikult, mis võis olla vihje selle kohta.

Nägin unes, et tahtsin saata faile, sest osad olid mul veel saatmata. Kristeri nime all oli kirjutatud rida, mis võis tähendada, et selle abil saab kõik korraga saata. J. Malin hakkas saatma minu omast erineva meetodiga, aga sel korral ei tulnud tal saatmisest midagi välja. Nüüd ei olnud lisaks enam minul ka võimalust saata. Failid tuli saata ühele naisrevolutsionäärile ja olid ideoloogia klassiku tekstid. Naisrevolutsionäär oli nooruses halvasti käitunud ja öeldi, et talle teksti saatmine on justkui karistus tema tolleagsete pahategude eest, sest teda lugemine ei huvita. Proovisin neid malepartiide tekste saata Saksamaale suurmeister Hübnerile, et see saadaks sealt soovitud isikule edasi, kellele ma ise saata ei saanud, ja et see saadaks need analüüsimiseks edasi veel ühele isikule. Mõtlesin küll, et ma ei tea, kui vana Hübner on, võibolla ta on nii vana, et tal pole õige kirja saata. Vaatasin läbi vanu "Spordilehe" aastakäike. Kõike ma kahjuks vaadata ei saanud, sest osa köiteid oli puudu ja mõni algas alles poole aasta pealt. Ma ootasin, et leiaks koha, kus Keres tunnistatakse aasta parimaks sportlaseks.

Teisipäev, november 08, 2005

Arusaamatustest

Eile mainitud võrgukordustrükk lubatigi maha võtta. Kui ma oleksin varem oma kirja selgemalt sõnastanud, poleks olnud üldse põhjust selle ülespanekuks. Minust on ka varem valesti aru saadud. Huvitav, kuidas saadakse minust aru veel siis, kui ma mingit tagasisidet ega reaktsiooni jälgida ei saa? Kuidas saadakse näiteks käesolevast sissekandest aru?

Üks UFO sai oma planeedilt saabunud signaalist valesti aru. Talle tuli signaal läbi maailmaruumi kohale veidi moonutatult, nii palju ta taipas, aga pardal olijad mõtlesid eksikombel, et kui juttu on oma planeedile tagasi minekust, siis nad peavadki hakkama tagasi minema. Kohale jõudes nad oma planeeti enam ei leidnud. Siis hakkasid nad kahtlustama, et oli tahetud hoopis öelda, et tagasi pöörduda pole mõtet, sest planeet hävib.

Lilled, rämpskiri

Nägin unes, et Helena kinkis mulle meie trepikoja ees sünnipäeva puhul lilli. Ta ütles, et eelmisel korral kinkis ta lilli Klausile. Mina ütlesin, et minu mälu järgi kinkis ta eelmisel aastal ka mulle. Helena ütles, et ta ei mäleta. Läksin mingisse vanaema oma sarnasesse korterisse, kus vahetasin riideid, et vanad pessu panna. Seejärel võtsin oma postkaardialbumi, kust vaatasin järgi, et Helena oli küll mulle varem ka lilli kinkinud, aga mitte eelmisel aastal, vaid varem. Ema kaksas nüüd kahel albumi vahelt võetud lillel õie küljest. See ajas mind vihale, sest õis jäi alles ainult neljale lillele. Läksin raamatukokku, kus mul tekkis kahtlus, et see pannakse kohe kinni.

Nägin unes, kuidas ma ei saanud öösel ühe maja ust lukku, aga siis selgus, et asutus jätabki vahel ööseks ukse lahti.

Nägin unes, kuidas vaatasin üle tüki aja poeesia listi. Sinna oli üks listi liige saatnud edasi ingliskeelse kirja, mida olin varem saanud juba rohkem kui ühe listi kaudu. Saatsin sellele vastuseks listi luuletuse:

Kas ilmas leidub list, kuhu see teade pole veel jõudnud?
/Teine rida ununes, riimsõna "õudus"./
See peedi värk, see peedi värk võiks lõpetada äri.
Kumb saab meist sendid, kui neid põrandal näed, seda ära päri.

Läksin mööda Vabaduse puiesteed kaarsilla juurde. Põrkasin kokku kellegi jõe ääres seisjaga. Taha vaadates nägin, et see oli Tõnu. Ta ütles enda kõrval seisjale, et see on iseloomulik, et ma teda ei näinud. Teisel pool jõge liikusin edasi inertsi mõjul üks jalg ette sirutatud, aga jalgu liigutamata. Lõpuks sai hoog otsa ja pidin hakkama jälle jalgu liigutama.

Esmaspäev, november 07, 2005

Negatiivset informatsiooni

Kirjastajad lähevad liiale. Avaldasin oma koduleheküljel hiljuti luulekogu, nüüd on sama luulekogu avaldatud tervikuna veel ühel koduleheküljel, kuigi soovisin ainult, et viidataks minu leheküljele. Kordustrükki on veel tekkinud trükivigu. Loodetavasti õnnestub saavutada tiraaži hävitamine.

Reedel juhtus selline halvem asi, mida minu vahepealsetes unenägudest võis juba välja lugeda, et ühe venna enda ehitatud elektrijuhe andis lühise. Et voolu korterisse tagasi saada, tuli avada elektrikapp, aga selleks polnud vahendeid. Lõpuks aitas kulbivarrega prao vahelt urgitsemine. Lootsin, et nüüd õnnestub isetehtud juhe likvideerida, aga see läks hoopis remonti, sest muidu tuleks ära visata ka kõlarid. Seega saab meil kuulata valgusefektidega muusikat.

Täna oli vaja viidata ühe arvuti-eelsel ajal trükitud raamatu kindlale peatükile. Avasin sisukorra, et vaadata leheküljenumbrit, aga sisukorras sellist peatükki ei olnud. Raamatut lehitsedes selgus, et raamatusse ta peidetud siiski oli. Seega tuli ka sisukordi osata lugeda ridade vahelt.

Lugesin laupäevaste lehtede juhtkirju. "Eesti Päevaleht" oli kummalisel arvamusel, et Eesti riiklik julgeolek on tähtsam kui elu säilimine Läänemeres. Mina olen vist vastupidisel arvamusel. Poliitikud ja ajakirjanikud lähtuvad ehk sellest, et meres on vähem valijaid ja lugejaid. "Postimehes" kartis ajakirjanik Bahovski, et Ameerika väidetavate kuritegude uurimisel võib oma osa olla antiamerikanismil. Millel siis veel? Kas parem oleks Poola- ja Rumeenia-vastasus?

Jälle Antarktikas

Nägin unes, et Fischer läks Meelvale ja lõikas karusid lõhki.

Nägin unes, kuidas nägin aknast, et lasteaia aias on must gorilla. Ütlesin et nüüd olen ma kõiki inimahve näinud. Parandasin ennast, et ma ei mäleta, kas ma orangutangi olen näinud, aga kui tsirkuse loomaaed Tartus käis, siis seal võis olla. Lisasin, et gorillat, šimpansi ja paaviani olen ma näinud. Küsisin, kas paavian ikka on inimahv. Lasteaia aias oli veel võõramaiseid loomi, kes hakkasid üksteist sööma. Olime Antarktise juures meres ja ujusime kätega jääd lõhkudes kalda poole. Kui kellelgi oleks olnud jää lõhkumisega raskusi, oleksin ma soovitanud lõhkumiseks ujudes hoogu võtta. Aga kõik jõudsid niigi kaldale. Seal ei olnudki jääd, vaid kasvasid haljad puud. See pidi olema Antarktise ainus poolsaar, kus on jää asemel rohelus. Aga sügavamale sisemaale kõndides ei tulnud meile ka jääd vastu, vaid puud muutusid veel lopsakamateks. Meie metsaaluse teega ristus teine tee, mida mööda sõitis pisike auto. See oli piirivalveauto. Kui edasi kõndides selja taha vaatasime, nägime, et seal olevast putkast sihitakse meie pihta. Meid taheti nähtavasti maha lasta. Putka lendas õhku ja mängult saime kõik plahvatuses surma, aga päriselt mitte. Istusin Paide hämaras tagatoas põrandal ja sõin kala, pannes luud vaibale. Paide vanaema läks toast läbi ja ütles, et me kõik kala ära sööksime. Lamasin pimedas toas voodis ja nägin uduselt, nagu oleks toas jälle lõvi viirastus. Lõin tema pihta neli korda rusikaga, et ta hajuks.

Nägin unes, et sain teada, et Oudekki oleks mind lapsena peaaegu autoriteediks pidama hakanud, aga tema isa oli selle ära keelanud ja öelnud, et tema võib olla Oudekkile ainus autoriteet.

Nägin unes, et leidsin internetist midagi Fantoomide Ühingu kohta. Selle liikmetena oli joonistatud ja sõnadega juurde kirjutatud, et ühingu liikmed on "isa", "ema" "pealik fantoom nr. 1" ehk mina ja teiste numbritega fantoomid, kellest olid ära märgitud minu vennad. Ma ei saanud aru, miks oli isa ja ema kujutatud minust tähtsamate liikmetena, kui nad päriselt polnud üldse ühingusse kuulunud. Kahtlustasin, et selle lehekülje on teinud Oudekki, kes polnud ennast millegipärast fantoomina kujutanud. Kristjan K. ütles, et tal on Fantoomid Ühingu ajast palju materjali. Palusin tal seda näidata ja ta tõigi huvitavaid enda kirjutatud pabereid. Klaus küsis, mis selle võrgulehekülje aadress on. Selgus, et aadress on antud sama lühendusena, mis arvutimängudel, mis tähendas, et tegemist on arvutimänguga ja seda polnud võimalik otsingumootoriga uuesti üles leida. Mängu tundus seisnevat fantoomide tapmises, ja lamavanna kujutatud fantoomid tundusid olevat mõeldud tapetutena.

Pühapäev, november 06, 2005

Keefir

Laud kaeti tuppa. Joogiks pandi lauale piima ja õlut, mida ma kumbagi ei joo. Tõin endale köögist keefiripaki. Kui olin klaasi täis kallanud, öeldi, et keefiripakk on ebaesteetiline ja viidi see kööki tagasi. Kui olin klaasi tühjaks joonud, tõin keefiri uuesti tuppa. Kallasin klaasi täis ja panin paki arvutilauale, et see teiste silma all ei oleks. Kui taldrikud said tühjaks, hakati lauda koristama. Ütlesin, et nüüd võib keefiripaki uuesti kööki viia. Seda tehtigi. Üllatuslikult toodi aga lauale järgmine toit. Ütlesin, et kui ma seda teadnud oleksin, ei oleks ma keefiri ära viia soovitanud. Õnneks oli klaasi põhjas veel tilk järel, teine toit ei olnud kuiv ja ma ei jaksanud seda palju võtta.

Keefir küsis: "Kus on piir?" Kui ta oleks küsinud: "Kus on piim?" siis oleks ta olnud keefim.

Kellel on keefiri joomisest vuntsid ees, see on mardisandikandidaat.

Probleem juhtmega, saun

Nägin unes, kuidas olin oma koduleheküljele pannud linke reklaamile ja hakkasin neid kustutama. Sahtlisse olin alles jätnud ühe reklaamtrükise ja hakkasin seda ära viskama. Sahtli panin täis päris enda värvipliiatseid. Mul oli koduleheküljel linke teiste lehekülgedele. Üks neist oli isik, kelle kohta sain just teada, et ta kandideerib presidendiks. Keegi teda ei tundnud, aga järjest kõigil valimistel kandideerides võis ta oma tuntust suurendada ja lõpuks ka kellekski saada. Vaatasin, millised laused võivad moodustuda, kui lugeda koduleheküljele lingitud alalehtede ühesõnalisi nimesid. Pärast märkasin, et olin ühe ühesõnalise lingi muutnud kogemata selle käigus mitmesõnaliseks ja muudatuse ka üles riputanud. Tahtsin seda tagasi parandada. Selleks tuli arvuti käima panna. Läksin läbi koridori ja mõtlesin, et kas tõesti päike paistab veel peale keskööd. Siis sain aru, et see on vaid loojangukuma. Isa toas hakkasin arvutile juhet taha panema, aga see kleepus mu sõrmede külge ja sellest ei tulnud arvutisse voolu. Läksin kööki ja ütlesin emale, et keegi on kas käinud juhet mingi sulatava vedelikuga üle kallamas või teeb Jumal imesid. Viimmasele oletusele andis kinnitust ka aknast nähtav teine ime, et keegi seisis väljas üle lombi astumise asendis, aga ei liikunud edasi. Varsti ta siiski liikus. Läksin ja proovisin veel aru sada, mis arvuti juhtmega on juhtunud. Sellel oli juba metall väljas. Võis olla, et juhtmel olid oma korgid, mis sulamise korral välja lülitusid, et inimene lööki ei saaks. Siis selgus, et arvutiga oli kuulatud "Kuldse trio" muusikat ja see oli selline, et lõi juhtme plastmassosa paigast. Läksin proovisin Pille toas olevat arvutit, mis millegipärast käivitus. Järelikult pidi isa toa oma juhe olema lihtsalt ajutiselt päikse käes pehhmeks läinud.

Teises unenäos olin ühe sauna ukse ees koridoris ja ei tahtnud sinna sauna minna. Selle maja naine näitas mulle selle sauna kõrval olevat teist sauna, öeldes et ma läheks sinna, et see on parem. Esimene oli naiste saun, teine meeste oma. Teise sisse minnes märkasin, et meeste sauna lavaruumi ja naiste sauna pesemisruumi vahele on uks ehitatud.