Ajakirjanduslikult ja kirjanduslikult

Mulle anti hindamiseks saksakeelseid teadusartikleid. Kui oleksin lugenud iga lauset või lõiku kaks korda, oleksin arvatavasti päris hästi aru saanud, aga selle jaoks olid tekstid liiga pikad. Nägin siiski, mis märksõnad seal sees olid. Aga lugemist lõpetades mäletasin ka märksõnu vähem kui neid mulle lugedes teadvusesse oli jõudnud. Siis oli ikkagi omajagu õigus minu magistritöö oponendil, et ka minu töö oleks võinud lühem olla. Siis saaks sellesse kergemini süveneda. Aga suurema süvenemise korral oleks ta võinud jälle igasugu muid puudusi leidma hakata, nii et mitme otsaga asi.

Eestikeelsetest tekstidest sain paremini aru. Lugesin "Postimehest" juhtkirju, kõik välisuudised, kõik arvamuskülgedelt ja natuke muudki. Et päeva mitte suuremalt jaolt lehtedele kulutada, lugesin seevastu "Tartu Postimehest", "Eesti Päevalehest" ja "Sirbist" igaühest vaid ühe artikli.

Teemadest torkas silma näiteks töövihikute oma. Hea oleks, kui keegi nende eest õpilaste hulgast midagi maksma ei peaks, sest nende väärtus on üsnagi küsitav. Kui peab trükitud leheküljele midagi pastaka või muu sellise kirjutusvahendiga kirjutama, siis minu koolimälestustes on see üsnagi ebaesteetiline. Nii õpikud kui ka tavalised vihikud meeldisid rohkem.

Lugu lätlaste lahkumisest Euroopa Liitu näitab, et ränded, mille eest olen aastaid hoiatanud, tõesti toimuvad. Ja kui mõni ütles, et sisse ei tule kedagi, sest palju loogilisem on, et minnakse välja rikkamatesse maadesse, siis nüüd soovivad võimukandjad ise väljaminejate asemele uusi inimesi tuua. Eesti pole küll Läti, aga maad on sarnased, ja kui keegi juba Lätisse kolib, võib ta kergesti ka Eestisse edasi kolida. Mudel, kuidas liigutakse korraga sisse ja välja, on tuntud juba Rooma riigi aegse suure rahvasterändamise ajast. Too kord kihutasid ühed rahvad teisi enda ees, nüüd siis hakatakse teisi nööriga enda järel vedama.

Ajalooteemaga seotud oli ühe kirjasaatja eksitus. Ta mõtles ilmselt, et tema ongi rahvas, järelikult on tema arvamus ka rahva arvamus ja juba 1920. aastate rahvas arvas seda, mida tema praegu. Jutt on sellest, et kirjutajal oli kas koolist valesti meelde jäänud või oli ta kuulnud kohvikus ebatõest väidet, et aastal 1923 kaotati Eestis rahvahääletusel kohustuslik usuõpetus. Tegelikult oli ju nii, et riik oli keelanud usuõpetuse andmise üldse, aga rahvas hääletas vabatahtliku usuõpetuse õppekavasse tagasi. Olen selles nii kindel, et enne käesoleva kirjatüki üles riputamist vähemalt kuskilt kontrollima ei hakka. Kahju, et toimetajad ei osanud seda viga kustutada. Juba varasemas sissekandes mainitud psühholoog tahtis teada, mis töid ajalugu õppinud teevad. Kui ütlesin muu hulgas, et osad töötavad ajakirjanikena, siis ta imestas, justkui arvates, et ma vist eksin. Tegelikult oleks ajakirjanikel kõigil hea ajalugu õppida, sest nende töödeldav uus informatsioon on kõik seotud ka minevikuga. Oleks vaja teadmisi ja head mälu.

Kui lugemised lõpetasin, läksin poodi, kust sooviti muu hulgas õlut. Pärast sain veel kiita, et ma olen hakanud juba õlut ostma, aga parema meelega poleks ma seda ka teistele ostnud, sest mõni, kes mind pudeleid korvis hoidmas näeb, arvab kindlasti, et ma neid ise tarvitan. Pärast tuli veel meelde, et täna pidi vist üldse rahvusvaheline ostuvaba päev olema. Ega selle rikkumine mind väga ei häiri, sest ma nagunii kõigil päevadel poes ei käi, mida vist päeva kehtestajad eeldavad.

Poest läksin edasi kogunemisele, kus räägiti, et Eestis on noorte autorite kultus, aga vähemalt proosa alal on vanemad autorid paratamatult tunduvalt paremad. Olin seltskonnas kõige noorem, aga ei vaielnud vastu. Mul poleks midagi selle vastu, kui iga mu uut proosateost peetaks eelmistest paremaks. Homme võiksin ma juba ka siia kirjutada midagi paremat kui täna, kui see headus muud elu segama ei hakka.