Lendurid pea kohal

Peab romaani lenduritest jätkama, muidu arvatakse, et tegelikult pole mul nende kohta rohkem midagi öelda. (Kõik sellel aadressil on kokku üks suur romaan ja kõigest on lootust arus saada siis, kui kõik läbi lugeda. Aga juba ainult ühte sissekannet lugedes saab midagi aru.)

Lennuk tiirutas minu maja kohal, et sellele pommi visata. Mõtlesin, et kui ma ta alla tulistan, siis kukub lisaks pommile ka lennuk maja pihta. Või siis mõne tuttava maja pihta. Seetõttu saatsin hoopis lenduritele sõnumi, et kui nad minu majale pommi viskavad, tulistatakse nad alla. Selle peale nad hakkasid kartma ja lendasid ära minu suvila kohale, et hoopis sellele pommi visata. Sinna ma neid tulistama ei ulatunud. Saatsin nüüd uue sõnumi, et kui nad suvilale ka pommi ei viska, kutsun ma nad suvel sinna külla. Nad vastasid, et nad ei saa tulla, sest seal pole maandumisrada. Vastasin, et tulen neile lennuväljale vastu ja läheme koos jala. Nemad vastasid, et jala käimine on neile alandav. Ütlesin, et tulgu nad siis helikopteriga. Sellega olid nad nõus, jätsid pommi viskamata ja lendasid oma lennuväljale.

Tegelikult ei tahtnud ma neid suvel vastu võtta. Võtsin ühendust ufoga kaasa läinud nõunikuga, et ta püiaks tulnukaid mõjutada, et nad lendurid ka oma kõrgema lennuaparaadiga lendama võtaksid, siis saaksin ma neist lahti. Nõunikult tuli vastus, et tulnukas Tuleja ütles, et nemad lendureid oma tehnika järel spioneerima ei lase. Edasi mõtlesin, et loodetavasti alustab Bush enne suve mõnda uut sõda, kus lendureid vaja läheb, nii et neile ei jääks aega mulle külla tulla. Selle patuse mõtte eest tõstis tuul mind lendu ja viis mind ennast lennuväljale. Kuidas ma sealt jälle eluga tulema sain, sellest ei saa ma ise ka siiamaani aru, aga nüüd olen lenduritega kohtunud ja neil pole enam põhjust suvel suvilat lagastama tulla.