Pallimängud

Nägin unes, kuidas läksin koos emaga Eesti ajaloo konverentsile, kus kõik istusid vaikides. Ainult mina ja ema rääkisime omavahel valju häälega, püüdes arus saada, mis siin toimub. Varsti tegi valju häält veel ainult ema. Mina sosistasin talle, et ta oleks tasa, sest mulle tundus, et vali hääl on siinse korra rikkumine. Varsti algasid ettekanded. Üks naisüliõpilane rääkis nii kehvalt, et Rosenberg ütles talle, et tal jääb niimoodi ülikool lõpetamata. Selle peale vastas üliõpilane, et ülikooli lõpuaktusel pidas ta väga hea kõne ja selle kohta öeldi, et see on klassikaline. Viimaste sõnade peale teised naersid, sest tundus, et ka tol korral oli seda üliõpilast tegelikult kritiseeritud, aga ta ei saa sellest siiamaani aru. Igaüks pidi rääkima midagi Eesti vabanemisest. Mul ei olnud ettekanne ette valmistatud. Mõtlesin siiski teiste rääkimise ajal välja, et kui mul peaks palutama rääkida, siis loen oma luuletuse "Mida sa küll mõtlesid,/ kui plaksus kupja piits?"

Nägin unes, kuidas tulistati ja läksin tulistajate eest ühte väiksesse majja peitu. Peitsin ennast jahukotti. Oli lootust, et hingamiseks jätkub õhku.

Peale seda läksin kooli ajalootundi, mida andis üks praktikant. Sain kõigi klassikaaslaste peale vihaseks, sest osad lõid mind ja teised ei teinud midagi minu lööjate eest kaitsmiseks.

Varsti olime ühes saalis, kus joonistasin korvirõngad, et saaks hakata korvpalli mängima. Joonistasin rõngast hoidvad vardad nii, et need olid rõngastest madalamal, aga mõtlesin, et peavad olema kõrgemad, seetõttu joonistasin uued vardad lisaks. Tristan ütles, et seda pole vaja. Mäng juba käis. Varsti aga öeldi, et hakkame parem mängima jalgpalli. Jalgpalli ette pandi veel üks sõna, mistõttu ma küsisin, et kas mõeldi Euroopa või Ameerika jalgpalli. Vastati, et Ameerika. Teised hakkasid seda mängima, aga mina jäin kõrvale, sest ei tundnud Ameerika jalgpalli reegleid. Mängiti nii, et kaks võistkonda hakkasid saali vastasservadest kõndima üksteisele vastu, lugedes seejuures kooris mingeid sõnu, saali keskel said nad kokku ja lõid üksteise käte vastu plaksu, seejärel kõndisid tagasi, ja siis algas kõik otsast peale. Varsti esialgne vaimustus kadus, mistõttu sõnu enam ei loetud. Helen tuli ja küsis minu käest, mis sõnu ta peab lugema. Mina ei osanud talle selle kohta midagi öelda. Ta otsustas ise, et hakkab ütlema "pliis". Seni oli ta lugenud sõnu "bite, bate, bote".

Viimases unenäos tegutsesid isaõiguslased, kes võitlesid selle vastu, et tapeti loomade ja inimeste ühiseid järglasi. Nad väitsid, et kõik, kes saavad ühiseid järglasi, kuuluvad samasse liiki, ja inimene saab järglasi kõigi imetajatega. Kõige raskem oli inimese järglast sünnitada rebasel, sest ta oli nii väike, et inimene ei mahtunud tema sisse ära.