Prominendid, paljad, sport, andmed

Nägin unes, kuidas hakkasin uuesti lugema juba kunagi loetud head lasterammatut, kus väike tüdruk läks kuhugi ja hakkas midagi tegema.

Nägin unes, kuidas Savisaar oli teinud mingi sigaduse, mistõttu teda taheti "Eesti Päevalehe" peatoimetaja kohalt välja vahetada. Uue peatoimetaja leidmiseks tahtsin helistada Priit Hõbemäele, aga ei teadnud tema numbrit. Mulle meenus, et isal on palju telefoninumbreid. Tema paberite hulgast selle leidsingi. Küsisin Hõbemäelt, kas Hõbemäe võiks panna uueks peatoimetajaks. Ta vastas, et ei, sest kui ta selleks eelmine kord oli, oli ta liiga kehv. Küsisin, kas Eestis siis ei olegi kedagi, kes sellele kohale sobiks. Ta vastas, et ei ole. Lõpetasime kõne. Mõtlesin edasi rääkida emale, et uueks peatoimetajaks võiks panna Mihkel Muti, sest kui ta oli "Sirbi" peatoimetaja, öeldi, et see on kõige parem Eesti leht. Istusin lauas Lennart Mere vastas ja jõin tassist. Tassi suu juurde pannes võtsin sellest teise käega ka kinni. Meri ütles, et on suur vahe, kas hoida tassi ühe või kahe käega. Ta vist ei öelnud seda küll minu kohta, aga ta ei saanud ikkagi aru, et teist kätt ei võta ma appi mitte ebaviisakuse pärast, vaid sellepärast, et ma ühe käega ei jõua tassi hoida. Meri jätkas, et kui ta koolis käis, siis ta vihkas neid, kes kooli hiljaks jäid ja seina küljest nagi lahti tõmbasid, tema tahtis alati kooli esimesena jõuda. Ema rääkis Merele anekdoodi, läks ukse taha ja rääkis teise anekdoodi veel. Tuli Priit Hõbemägi, kes küsis, mida ma temast enne tahtsin. Vastasin, et olen Savisaare peale vihane ja tahtsin midagi ära teha. Lugesin "Eesti Päevalehest" Toomas Liivi romaani. Imestasin, et sellel on juba nii suur leheküljenumber, aga mina pole varem üldse märganud, et seda järjejutuna avaldatakse. Siis selgus, et seda polegi seal varem avaldatud, vaid iga päev avaldatakse üks lehekülg erinevast raamatust. Need olid küll rohkem ajalehe leheküljed, sest raamatusse nii suur ei mahu, aga ka ajalehes oli teksti suurus väiksem kui lehekülg. Lugesin sellest lehest veel hulga artikleid, et unenägude jaoks materjali saada.

Nägin unes, et sõitsime kahekesi autoga maale. Tee hargnemise kohal oli varem üks meist läinud edasi jala ja teine sõitnud autoga vastassuunas, et teede lõpus jälle kokku saada. Sel korral hakkasime mõlemad minema jala suunas, kust varem oli sõidetud autoga. Et otse minna, tuli ujuda üle väikse järve. Et meil ei olnud ujumisriideid kaasas, valmistusime ujuma ilma riieteta. Lahti riietumise ja vette mineku vahel märkasin mööda järve äärt minevat teed kõndivat noort lühikese seelikuga naist. Ta pööras pead minu poole. Lehvitasin talle ja hakkasin ees mineja järel ujuma. Kui jõudsime ühe majani, olime jälle riides. Seal oli teine väike järv. Peremees ütles, et me praegu eluga ei riskiks, vaid riskiksime tagasi minnes. Olime juba kolmekesi. Teised ei pidanud hoiatust oluliseks ja läksid ikkagi ujuma. Mina olin arvanud, et selle järve kallas on varisemisohtlik, aga ei juhtunud midagi. Peale ujumist läksime sauna. Kui olime saunas sees, küsiti meilt, kas naised võivad ka sauna tulla. Vastasime, et võivad. Nad tulidki.

Nägin unes, et Eesti sportlane jäi olümpiamängudel napilt võidust ilma. Arvati, et järgmiste olümpiamängude ajal on ta juba vana. Ta kõndis minust möödudes uksest välja. Teised tegid sporti edasi. Ühe sportlase kohta öeldi, et tema liigutused on kangemaks jäänud. Üks treener ütles, et see on sellepärast, et ta on vanaks jäänud. Oli üles seatud kindel kõrgus. Keegi ütles, et see ei ole mitte lihtsalt inimese pikkus, vaid sellele on juurde liidetud veel aju ümbermõõt. Keegi ütles: "Aju on ju väga kääruline." Teine vastas: "Ta on sile ka."

Nägin unes, kuidas ma ei saanud arvutist oma postkasti avada ja ette tuli kiri, et praegu on Supilinna katkestus. Siis tekkis mul kahtlus, et see teade oligi üks postkasti tulnud kirjadest, järelikult on ühendus olemas. Vaatasin uuesti ja postkast oligi nüüd lahti, aga kõik kirjad selles olid viltu. Nägin ka ülikooli sisseastumiseksamite hindeid. Mõni oli saanud isegi eesti keele ehk kirjandi eest kahe. Andmed oli üles pannud arvatavasti Henn, sest tema tahtis arstiteaduskonda astuda. Edasi mõtlesin, et need võis panna Lauri K., kes õppis arstiteaduskonnas. Istusin Lauri K. kõrval lauas, mille ümber oli mitu inimest. Mõtlesin, et võibolla on ta mind oma sünnipäevale kutsunud, selle eest et ma talle oma raamatu kinkisin. Küsisin talt: "Kas täna on sinu ülikooli astumise aastapäev?" Ta naeris ja ütles, et täna on hoopis teine päev.