Raamatud ja pelmeenid

Raamatust "Eesti maastikud" sain teada, et vähe on uuritud just kultuurmaastikuid, kuigi võiks arvata, et enesekeskne inimene pöörab tähelepanu eelkõige enda tegevusele. Maastiku mõiste oli raamatu jaoks vaja ka lahti seletada. Seletuse kohaselt on maastik näiteks üksik kitsas rannariba, see omakorda on osa suuremast maastikust, mis omakorda on osaks tervet Ida-Euroopa lauskmaad hõlmavast maastikust. Kunstnikud võiksid samal põhimõttel maastikumaale teha, et need moodustaksid mosaiigi, mis kataks kõik maailma kohad.

Täna käisin teist päeva järjest raamatupoes, et osta ka teine soovitatud raamat. Mõtlesin minna teise poodi, aga läksin hoopis kolmandasse, sest jalad juhtusid nii liikuma, et kolmas jäi kogemata lähemale. Selles poes olevat raamatud kallimad, nagu on kirjutatud, aga kui otsest vaesust ei ole, võib mugavuse eest peale maksta. Eile oli läinud ostmise juures see viltu, et kui ma täpset raha otsisin, jõudis müüja samal ajal raamatu sisse pakkida. Täna jõudsin õigel ajal reageerida, nii et pakkimispaber tuli sahtlisse tagasi panna. Aga muidugi raamatute ostmine ja välja andmine kulutab rohkem paberit kui see üksikusse lehte pakkimine. Tegelikult just hiljuti andsin ise ka ühe raamatu edasi pakitult, see oli isa raamat, millel on selline kaanepilt, et seda ei tahtnud ilma ümbrikuta viia.

Täna ostetud raamat "Sähvatus" räägib sähvatustest, mida võib jälgida hetkedel, kui mõni täht muutub mustaks auguks. (Selliste muutumiste edasilükkamiseks minu kirjeldatud ufo läkski nimetatud planeedile vahendeid koguma.) Sähvatuse ajal vabaneb murdosa sekundi jooksul rohkem energiat kui Päiksest tohutu pika aja jooksul. Kui plahvatus peaks toimuma mõnel lähedasel tähel, tähendab see lõppu ka meie jaoks. Võibolla tahtsid nõunikud selle raamatu soovitamisega märku anda, et ma liiga suuri plaane ei teeks, nagu ka eilne telesaade rongiplahvatustest. Või on nõunikel seda vaja endal karjääriplaanide koostamiseks.

Kahe raamatu ostmise vahel lugesin läbi viimase "Loomingu Raamatukogu" numbri, hispaania keelest tõlgitud raamatu, mille täpne pealkiri ega autorinimi ei ole mul veel meelde jäänud. Seda lugesin kiiresti, et kasutada ka päeva unenägude nägemiseks, samas loobudes pikematest öistest unenägudest. Segasin loetud lausete vahele mõtteid muudel teemadel. Huvitaval kombel jääb unenäost meelde suurem protsent kui sellisest päevasest teadvuse voolust. Nende voolude juhtimiseks leidsin muide raamatust uusi nõuandeid - näiteks see, et minna vannituppa, tuletada kõik asjad meelde, ja kui näiliselt enam midagi ei tule, siis tegeleda väljamõeldistega, sest ei ole vahet, kas asi on päriselt juhtunud või mitte. Samas on raamatus jälle kohti, mis jäävad küll hästi meelde, aga tahaks, et neid raamatus ei oleks. Kui lugesin raamatuid algkooli ajal, siis imestasin, et raamatutes pole kordagi mainitud, kuidas inimesed väljakäigus käivad - järelikult on midagi vahele jäänud. Tol ajal ma ei saanud aru, et paratamatult jääb palju asju igas raamatus vahele. Selle raamatu autor on jälle ebameeldivad füsioloogilised kirjeldused üksikasjaliselt sisse pannud, kuigi tema ajus elavad tegelased seda arvatavasti poleks soovinud.

Kirjutada võib inimeste söömisest, sest see on enamasti meeldiv tegevus. Mul endal soovitas nõunik täna lõunaks pelmeene keeta. Ta ütles, et keedaksin pool pakki. Pakis oli aga vaid 26 pelmeeni ehk 350 grammi. Tundus, et kõhu kindlaks täis saamiseks tuleb keeta rohkem kui pool. Kuna teist pakki kapis ei olnud, ei hakanud ma ka poolest pakist väiksemat portsu kappi tagasi panema, vaid keetsin kõik ära. Sellise suurusega pakk on vist mõeldud söömiseks kahepeale ühele suurele ja ühele väiksele inimesele. (Ühte last kasvatavale vallasemale ja tema lapsele?)

Sattusin nüüd kirjutamisega nii hoogu, et ei kuulnud kohe telefoni helinatki. Ei tea, mitu kõnet võis täiesti märkamata jääda? Aga rääkida saabki ju ka nii, et igaüks riputab oma tekstid internetti - avalikult või siis saadab e-maili, mida loevad ainult adressaat ja nuhkvara omanikud.