Joonimine

Nägin unes, et võtsin vana ajalooõpiku ja hakkasin seda lugema ja alla joonima. Kuigi ma teistel raamatuid alla joonida ei luba, tegin seda selle raamatuga ise, sest see oli minu oma ja kellelgi teisel seda vaja ei läinud. Maaja oli öelnud, et raamatuid on vaja alla joonida, sest nendes ei ole kõike olulist välja toodud. Mina joonisin sellepärast, et joonimine läheb kiiremini kui tsitaatide väljakirjutamine. Kirjutatud oli, et seal Rooma väljakul, kus fašistid kogunesid, kogunesid hiljem teised fašistid veel. Mõtlesin, et siis ma magistritööd kirjutades vist eksisin, kui ütlesin, et meeleavaldused olid tegelikult ülevalt organiseeritud. Järgnevalt märkasin, et jutt käib aastast 1921, kui fašistid veel võimul ei olnud. Siis oli teine lugu. Klausiga räägiti venekeelsest raamatust, mille kohta Klaus ütles, et ta luges selle juba kirjastuses "Õllu" läbi, enne kui seda levitama hakati. Tahtsin talle öelda, et kuulsin, et televiisoris olevat räägitud inimesest, kes haaras kahe silmaga hetkega kaks raamatu lehekülge korraga. Mõtlesin välja ühe luulerea. (Ärgates oli see mul meeles, lugesin kestvaks meelde jätmiseks kokku, et selles on 9 sõna, aga edasi magades unustasin. Nüüd mäletan veel vähem kui peale teist ärkamist.)

Nägin unes, et olin maleturniiril, kus viis vooru mängiti kahe päevaga, varasema kolme asemel. Algul olid mõned voorud mängitud, edasi mitte ühtegi. Minu reiting oli üllatavalt kõrge paigutusega, olles paremuselt 13. Lõin ühe nuppude taga istuva poisi ees nupud segi. Ta küsis, miks ma seda tegin. Vastasin, et tahtsin näha, kuidas ta reageerib. Sirutasin tema poole käe, öeldes, et nüüd lepime ära. Ta vastas, et ta ei viitsi. Panin nupud peale tagasi. Vihmand küsis, kas mina olin esimesena kõige hullem. See olevat käinud nii, et suu sõi ja tagumik rääkis. Vastasin, et minu lause see ei ole. Edasi ütlesin, et nüüd tuleb mulle meelde, et Sven võis seda lauset minu kohta kasutada, aga ise poleks ma osanud seda välja mõelda. Läksin klassist 211 kooli saali, kus pidi tulema Kasekampi loeng. Panin masina algsele kohale ja seda veel kohendati. Olin juba kaks päeva Kasekampi loenguid kuulanud. Nüüd pidi ta rääkima sama teisele rühmale, aga ma mõtlesin, et peaks uuesti kuulama. Üks tüdruk juhtis õppealajuhataja tähelepanu sellele, et siin on ka eelmise rühma kuulajaid. Õppealajuhataja Kirsis ütles, et siis on nii palju inimesi, et tuleb tort teha. Minu arvates poleks kõigile seda torti jätkunud. Selgus, et Kasekamp ei piirdu kahe päeva loengutega, vaid mõlemale rühmale tuleb veel loenguid.