Neljapäev, veebruar 28, 2013

Edukad soendusmängud

Täna ülikooli maleklubis mängisin kõigepealt Sandriga kaks mitteametlikku mängu. Esimeses tegime käikude kordamisega viigi ja teise võitsin odakahinguga. Seejärel järgnes klubi aastakoosolek. Minu jaoks oluline oli seal, et mulle võib avaneda uuesti võimalus mängida ülikooli meistrivõistlustel, kui huviliste vähesuse tõttu laieneb osavõtuõigus lisaks üliõpilastele ja õppejõududele ka kõigile klubi liikmetele. Pärast koosolekut mängisime turniiri, kus esimeses voorus kaotasin Jakobsonile, teises Sandrile ja kolmandas võitsin vastast, kellele tuli aega ette anda. Soendusmängud olid umbes sellised:

Runnel-Sander
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 f5 4. Rc3 fe 5. Re4 Rf6 6. Le2 Oe7 7. 0-0 0-0 8. d3 d6 9. h3 Kh8 10. Od2 Rd5 11. Vfe1 Vf3 12. Lf3 Rd4 13. Lf7 Oe6 14. Lh5 Rb5 15. c4 g6 16. Lh6 Of8 17. Lg5 Oe7 18. Lh6 viik käikude kordamisega.

Sander-Runnel
1. e4 e6 2. d4 d5 3. e5 c5 4. c3 Rc6 5. Rf3 cd 6. cd Rge7 7. Od3 g6 8. 0-0 Og7 9. Rc3 0-0 10. Og5 Lb6 11. Vb1 Rf5 12. Of5 gf 13. Of6 Of6 14. ef Ld8 15. Re5 Lf6 16. f4 Re5 17. fe Lg5 18. Vf3 Kh8 19. Vg3 Lf4 20. Re2 Le4 21. Vc1 Od7 22. Vc3 Vg8 23. Vce3 Lh4 24. Vh3 Le7 25. Rf4 Vg4 26. Rh5 Vag8 27. Rf6 Vg2+ 28. Kh1 V8g7 29. Vh6 V2g6 30. Veh3 Vh6 31. Vh6 Lb4 32. Rd7 Lb2 33. Lf1 Ld4 34. Le1 Lg4 35. Lf1 Le4+ 0:1

Tööstus kui eraasi

Otsustasin, et doktoritöö kirjutan nagu magistritöögi Itaalia kohta. Ainult et mitte sellest, mis vanades ajalehtedes Itaalia fašismist kirjutati, vaid Itaaliast laiemalt. Hakkasin selle jaoks vanu ajalehti läbi vaatama. Panin tähele, et kipun ikkagi lugema fašismi teemalisi artikleid ja teisi vahele jätma. Ühes artiklis kirjutati, et Mussolini on öelnud, et tööstus on inimeste eraasi, aga vahepeal ta suhtus teisiti. Kommentaariks mõtlesin kirjutada, et kui fašistid enne võimuletulekut streigi maha surusid, siis nad küll tööstust eraasjaks ei pidanud. Selleks, et loetut töö kirjutamisel kasutada, pidin artiklite ilmumisandmed välja kirjutama ja arusaadava käekirjaga, aga käekiri ei tulnud kõige parem. Ilmumisandmeid pidin vaatama eemalt lasteaiahoone seinalt. Aga rahvahulk tuli minu ja lasteaiahoone vahele. Ütlesin, et nad ei tohi mulle ette tulla. Kartsin, et selle eest nad tulevad mulle kallale. Aga nad tulid siiski olulisel kohal eest ära.

*
Pidin hommikul malet mängima minema. Õhtul pidin minema arsti juurde. Mul oli uus arst. Räägiti, et arstid on võtnud uue põhimõtte, et kirjutada välja retseptirohtusid. Nii võis oodata, et mulle kirjutatakse tavalise unerohu asemel retseptiunerohtu, mis on liiga kange. Mõtlesin, et kui arst küsib, kui palju ma täna magasin, siis vastan, et enda kohta vähe, aga teised inimesed peavad sellist une pikkust normaalseks. Läksin magama kell üks ja ärkasin pool kümme.

Kolmapäev, veebruar 27, 2013

Omaette treenimine

Täna suusatama minnes panin kogemata jalga suusasaabaste asemel talvesaapad. Märkasin eksitust õnneks juba kodu lähedal. Täna oli talve 21. kord suusatada. Suusatasin neli ringi ehk kaks ringi vähem kui pühapäeval. Minu ema sõitis nii üleeile kui ka eile kuus ringi ja väsimust ei kaevanud. Mina mõtlesin, et hakkan uuesti pikendama tubaseid trenažöörisõite. Kunagi sõitsin iga päev kuus kilomeetrit, siis lühenesid sõidut tükiks ajaks ühele kilomeetrile. Viimasel aastal olen tavaliselt sõitnud kaks kilomeetrit, aga eile neli, et sõite edaspidi jälle vähemalt kuuele kilomeetrile pikendada. Seevastu jäi tegemata eile õhtune jalutuskäik, sest mul oli palavikukahtlus. Kraadiklaas näitas küll ainult 36,8, aga ma polnud kindel, et see ei kerki. Põhjust nii arvata andis ka eilehommikune tavalisest varasem ärkamine, mis vahel on haigestumise märk. Täna tundsin ennast jälle paremini. Suusatades läksin kolmest minuga samal rajal sõitnud inimesest mööda ja minust ei läinud keegi. Üks, kellest möödusin, oli küll laps ja teine lapsega koos. Enne tänast ei ole viimasel kahel talvel vist kellestki samal rajal mööda sõita tulnud. Eelmisel korral ma jõudsin ka ühele inimesele järele, aga see juhtus ringi otsal ja seetõttu pöörasin lihtsalt ümber. Vanasti oli tavaline, et kuigi ma tänaval kõndisin juba enamasti teistest kiiremini, mindi suusatades minust mööda. Tol ajal oli suusatajaid rohkem ka kui praegu. Üks põhjus on vist suuskade hinna tõus. Kui talve algul paljud talve saabumise üle virisesid, riputasin feisbuki küsimuste gruppi küsimuse, kas talv meeldiks rohkematele, kui suusad oleks odavamad. Vastajad leidsid üldiselt, et nende kahe asja vahel ei ole seost. Aga tol ajal, kui suusatajaid oli rohkem, ma nii palju talve üle virisemist ei kuulnud, vaid mäletan sellest ajast hoopis laulu "Põhjamaa, mu sünnimaa", kus minu arusaamist mööda talve kiidetakse. Mõne päeva eest oli ajalehes kehalise kasvatuse õpetaja artikkel, kes kinnitas, et kooliprogrammis on asendatud suusatamine uisutamisega suuskade hinna tõttu. Isiklikult ma suusatamise jaoks kooliprogrammi ei vajagi. Lapsena meeldis mulle ka rohkem kodu juures kui kooli suusatunnis suusatada, kus teised olid kiiremad ja osavamad. Selles värskes kehalise kasvatuse õpetaja artiklis mulle ei meeldinud ka, et ta nimetas oma aine tundidest kõrvalehoidjaid äpudeks. Just selline halvustav suhtumine oli põhjus, miks ma ei tahtnud minna füüsilisse trenni, vaid eelistasin maletrenni. Kehalisest kasvatusest kõrvale hoidmise põhjus võib olla tervislik, mis ei ole inimese oma süü. Minul on sellel alal suhteliselt väiksed võimed ka arvatavasti sünnikahjustuse, mitte vähese treenimise pärast. Halvustavad märkused on vahepeal viinud küll omakorda väiksemale treenimisele. Aga kui ma saan seda omaette teha, siis mulle tegelikult füüsiline treening meeldib. Nagu mulle üldse meeldib aktiivne tegevus, sealhulgas kirjutamine rohkem kui lugemine. Mis seletab ka, miks see sissekanne nii pikk sai. Palju uut siin ei ole, aga kordamine on tarkuse ema. Kui võib suusatamist korrata, siis võib ka kirjutamist.

Uutmoodi kopeerpaber

Hakkasin lugema esimest materjali doktoritöö kirjutamiseks. Samal ajal hakkasin ka doktoritöö kirjutamisega pihta, pannes iga lõigu lugemise järel midagi kirja. Mulle näidati, et on leiutatud kopeerpaber, millega saab asju paberilt arvutisse panna. Mõtlesin, et seda saab doktoritöö kirjutamisel kasutada. Panin kopeerpaberi varem täis kirjutatud ja joonistatud paberi peale ja hõõrusin. Et midagi arvutisse jõuaks, tuli kõvasti hõõruda. Asjad jõudsid arvutisse küll, aga kaks sõna, mis olid paberil kirjutatud lahku, olid nüüd arvutis kokku. Lisaks oli asjal see miinus, et kui otse arvutisse kirjutades sai pärast kasutada otsingut, siis paberilt arvutisse võetud sõnad olid nagu pildid, mille puhul otsing ei töötanud. Mõtlesin, et selleks, et ei peaks liiga kõvasti hõõruma, kirjutan edaspidi otse kopeerpaberile. Niiviisi kirjutasin sama asja kolmes eksemplaris - kopeerpaberile, selle all olevale paberile ja arvutisse. Mõtlesin, et niiviisi tuleb vist iga uue lehekülje jaoks uus kopeerpaber võtta. Aga muidu ta kulukski liiga ära. Lisaks sellele, mida mina kopeerpaberile kandsin, tekkisid sellele samaaegselt ka kulumistriibud. Kopeerpaberil panin kõik ühele leheküljele, aga teisel paberil mahutasin osa asju ühele ja osa teisele vihikuleheküljele. Vaatasin, et Klausi paberil on minu stiilis joonistus - kuningal on lapitud püksid. Ma ei olnud enam kindel, mis on minu ja mis Klausi joonistatud. Siis nägin, et Klaus kopeeribki endale minu piltide algusi, et neid edasi arendada. Seejuures tahtis ta joonistada ka minu paberile juurde. Ütlesin, et minu paberile ta joonistada ei või.

Teisipäev, veebruar 26, 2013

Tuttav kirjanik

Heino Kiige kohta on minu esimene mälestus aastast 1983 isa 45. sünnipäevalt. See oli nii isa keskmisest ümmargusem sünnipäev kui ka 10. pulma-aastapäev, mille puhul vanatädi Alviine oli valmistanud tordi, millele oli kirjutatud 45+10. Mina olin siis 6-aastane. Seda sünnipäevapidu peeti meie kodus Kaunase puiesteel ja sinna tuli suhteliselt palju külalisi. Isa saatis mind õue vaatama, kas Heino Kiik tuleb, et teed juhatada. Ta polnud seal korteris varem käinud ja tol ajal ei olnud Annelinnas isegi lauatelefone, et ette helistada. Läksin õue, aga ei teadnud, milline Heino Kiik välja näeb. Üks võõras mees tuli ja oskas ise trepist üles minna. Läksin tema järel ja toas selgus, et tegemist oligi Heino Kiigega. Mõne aasta eest rääkisin talle seda lugu. Tema mälestusteraamatute arv näitab, et tal on hea mälu. Ta mäletas ka seda lugu minuga ühte moodi.

Kõige pikemalt olin Kiigega koos aastal 1984 Reomäel, kus meie pere tol suvel suvitas ja Kiik meile külla tuli. Sellest suvitamisest olen juba varem blogis kirjutanud, aga mõne rea kirjutan uuesti. Meil käis seal teisigi külalisi, kellest osad tulid bussiga, aga Kiik autoga. Autovärava ees oli puu otsa viiv sipelgarada ja lapsed muretsesid, et kui auto sealt üle sõidab, saavad sipelgad kannatada. Minu vennad Tõnu ja Klaus istusid kahekesi autos, kui teised olid toas. Nad panid auto kojamehed tööle ja olid ise väga ehmunud, arvates, et on käivitanud mootori. Süütevõtit autosse vist siiski polnud jäetud. Koos Kiigega sõime aias sõstraid, mida seal kasvas kolme värvi, kõndisime metsa all ringi, kuivõrd maja asus keset metsa, ja käisime naabertalus külas, kust tavaliselt käisime piima toomas. Kiike nähes ütles naabertalu endisest metsavennast peremees, et see mees on tont. Ta küsis, kas Kiik on aus mees või valetab. Minu isa vastas, et ei valeta, aga uskuda ei saa. Pärast ühe konkreetse Kiige jutu peale ta kordas seda ütlust, et ta ju ütles. Üks jutt, mida Kiik seal rääkis, oli, et ta on rahul, et kõik inimesed kraega kitsemampleid söögiseeneks ei pea, siis jäävad need talle. Üks mees oli talt metsas küsinud, miks ta kärbseseeni korjab. Kiik oli vastanud, et ta tahab kärbseid mürgitada.

Tartus käis Kiik meil veel külas. Mina mäletan udusemalt, aga minu ema selgemalt, et kõige rohkem kinkis ta meile mett. Ühel viimastel kodustest külaskäikudest tuli juttu Eesti ajaloost. Kiik ütles, et Päts oli täitsamees, mõni tahab Pätsi maha kiskuda, talle ei taha see hinge mahtuda. Vist samal korral meenutas ta ka oma karjääri pankurina, et kui panga pankrott oli töötajatele juba teada, läksid nad veel selle rahaga viimasele välisreisile ja kirjutasid sealt ajalehtedele reisikirju. Ta rääkis veel, kuidas ta oma poja hariduse eest maksis ja poeg on talle pärast öelnud, et see oli kõige parem investeering.

Aga enne seda hilist külaskäiku oli veel muud. Aastal 1987 ilmus "Loomingus" küüditamise teemaline Kiige romaan "Maria Siberimaal". Ma ei lugenud seda läbi, küll aga osaliselt. Seal oli muuhulgas öeldud, et Siberis sai "Ameerika Häält" kuulata ainult märga lappi vastu raadiot pannes. Tol ajal kuulasin ka ise "Ameerika Häält", mille kuuldavus ei olnud veel eriti hea. Ühel sügisesel õhtul, kui kodus oli kellegi sünnipäev, lasin Kiige raamatust eeskuju võttes kraanist raadio peale vett. Tulemus oli loodetule vastupidine, et raadio jäi üldse tummaks ja ei kostnud enam ühtegi jaama. Isa kruvis selle patareiraadio lahti ja kuivatas ta ära, mille järel ta hakkas uuesti mängima.

Esimene Kiige raamat, mille ma tervikuna läbi lugesin, oli Arve Jommi seeriast. Ma pole enam kindel, kas ma lugesin selle seeria raamatuid üks või kaks, igatahes riiulis oli neid kaks. Tol ajal ma püüdsin oma lugemiskiirust tõsta ja lugesin raamatut nii kiiresti kui võimalik, mis mulle praegu ei tundu enam hea meetod, vähemalt minu puhul. Aga üht-teist jäi siiski meelde. Seal raamatus oli juttu Kaunite Kunstide Akadeemiast. Kui Kiik hiljem ka päriselt selle nimega asutust asutama hakkas, oli mul see koht raamatust meeles.

Suuremat osa Kiige raamatuid, mida ma olen lehitsenud, ei ole ma tervikuna läbi lugenud. Üks raamat, mis mulle sellistest teistest rohkem meeldis, oli "Maailma viljad". Seda kasutasin keskkoolis ingliskeelse geograafia Itaalia-teemalisi referaate kirjutades. Teised klassikaaslased leidsid ülikooli raamatukogust oma riikide kohta minust värskemat statistikat, aga minu jaoks oli just Kiige raamatust statistika otsimine üks selle referaadi kirjutamise meeldivamaid osi.

Osaliselt olen lugenud Kiige mälestusteraamatuid. Nende puhul tundus, et varasemast lapsepõlvest kirjutatud olid paremad, kuna neid kirjutas ta puhtalt mälu põhjal. Hilisema aja kohta on ta kirjutanud päevikuid kasutades ja siis tuleb hulka vähemilusaid detaile, mille unustamine muidu välja puhastaks.

Viimane Kiige raamat, mille ma olen tervikuna läbi lugenud, oli "Tondiöömaja". Kui raamat oli läbi, tuli sellest maleklubis ajalooõpetaja Puisiga juttu, kes seda väga kiitis. Ütlesin, et sain selle just hiljuti läbi ja see oli oma aja kohta hea raamat. Puis vastas, et just, iga asja tuleb hinnata oma ajas.

Viimastel kordadel kohtusin Kiigega saunas. Ühel korral rääkisin, et kuidas loen võrgust välismaa ajalehti. Nigeeria ajalehes oli kirjutatud, et gorillasid on maailmas vähe järel, aga ühes Nigeeria provintsis veel on neid ja nad tahavad välisturistid neid vabas looduses vaatama kutsuda. Mina rääkisin seda seisukohalt, et väljasurevad loomad võiks parem rahule jätta. Aga Kiik ütles, et gorillasid tahaks sinna ise ka vaatama sõita.

Viimasel korral kohtusin Kiigega eelmine aasta samuti saunas. Mulle oli just kingitud sünnipäevaks tomatitaim ja olin mõelnud varsti seoses sellega "Maailma viljadest" tomati peatükki lugeda. Selleni ma siiski ei jõudnud. Aga saunas rääkis Kiik oma suurtest spordisaavutustest. Ta oli saanud esikohti paljudel erinevatel spordialadel, muuhulgas tulnud maadluses ülikooli meistriks. Minul oli vastata, et olen tulnud ülikooli meistrivõistlustel males kolmandaks. Kiik pidas seda ka väga heaks tulemuseks.

Esmaspäev, veebruar 25, 2013

Kadunud luulekogu

Tahtsin ammu loetud Yeatsi eesti-inglise paralleeltekstidega luulekogu uuesti kasutada, aga see oli kodust jäljetult kadunud, mistõttu võtsin raamatukogust. Uuel lugemisel meeldisid endiselt rohkem need luuletused, mis olid juba varasemast meelde jäänud. Mis ei olnud meeles, need olid igavamad ja ei jäänud nüüd ka nii hästi meelde. Luule olevat tõlkimatu, kui mitte võõrkeeles kirjutatu üldse, aga enamasti meeldisid mulle tõlked eesti keelde rohkem kui originaalid. Võibolla sellepärast, et minu inglise keele hääldus ei ole nii hea kui arusaamine ja mõttes sõnu valesti hääldades võis kõla kaduma minna. Kiplingi luuletustega siiski sellist kogemust ei ole, need on inglise keeles ka head. Võibolla sellepärast, et Kiplingil on selgem rütm. Luulekogule oli lisatud juba Eesti ajal kirjutatud artikkel Yeatsi kohta, luulekogu ise on ilmunud 1990. Ajaloolased räägivad, et iga põlvkond peab kirjutama uue ajaloo, aga kirjandusteadus vist vananeb aeglasemalt. Võibolla sellepärast, et ajaloos peab hindama, kas allikas räägib tõtt või valetab, aga ilukirjandusliku teksti tõeväärtus ei ole nii oluline. Ja ilukirjanduslik tekst kirjutatakse kohe tervikuks, mille analüüsil taustaandmed ei ole kõige hädavajalikumad, aga ajaloolane peab rohkem mosaiiki laduma ja vahepeal leitakse uusi allikaid juurde. Just kõige kiirematel aegadel võib olla kõige vähem aega päevikut pidada, kuigi tahtmine ja vajadus võivad olla kõige suuremad. Artiklis Yeatsi kohta kasutatakse tema kohta sõnu nagu uusromantik ja viimane romantik. Neid iseloomustusi ma ei mäletanud, kuigi teda õpetati ka koolis, aga need seletavad võibolla, miks mul oli üldse tahtmist seda raamatut raamatukogust võtma minna, kuivõrd raamatut "Romantismiaja inimene" lugedes leidsin romantikute iseloomustustest ka palju ennast iseloomustavat.

Leiutajajumalad

Istusin kirjandusmuuseumis. Kui tahtsin juba lahkuda, siis mõtlesin, et ma olen ju tulnud valesse osakonda. Pidin minema arhiivraamatukokku, aga rahvaluule osakonna uks oli enne ja olin seetõttu sealt sisse läinud. Olin tellinud välja materjali, millele ühes ajakirjaartiklis oli viidatud. Mees, kes selle artikli oli kirjutanud, istus minu kõrval. Kui hakkasin lahkuma, kõnetas üks mees mind ebaviisakate sõnadega. Mäletasin uduselt, et see mees arvab, et üks naine jättis teda minu pärast maha. Ma ei mäletanud ainult, milline naine. Mees küsis mult 50 senti laenuks. Võtsin rahakoti välja, et küsitud raha anda, lootmata seda tagasi saada. Rahakotist paistis üks münt, millest mees arvas, et see on kullast, kuigi mina kinnitasin, et vahast. Lisaks oli seal ka üks päriselt suur münt. Lootsin, et seda mees ei näinud. Aga kuna võis ka näha, siis majast väljudes põgenesin kiiresti ringiratast ümber maja, et võimaliku jälitamise eest pääseda. Tagasi vaadates nägin, et see mees oligi mind jälitama tulnud, kuigi õnneks vaatas vales suunas. Põgenesin mööda tänavaid ja üle aedade. Mõtlesin, et lähen koju ringiga, sest tee peal võib olla varitsus. Siis mõtlesin, et ma ei lähe üldse koju, vaid sõidan rongiga linnast välja, sest varitsus võib olla otse kodu ukse juures, nii et ringi tegemisest ei ole kasu. Ühel trepil hakkaski mind neli meest jälitama, aga mul õnnestus neist lahti rebida. Kõndisin mööda majade katuseid. Seal olid majad tihedalt üksteise kõrvale laotud, nii et uksi ega aknaid ei saanud avada. Mõtlesin, et kui rongi kohe ei tule, siis hakkan mööda raudteed järgmise jaama suunas kõndima, sest muidu võivad jälitajad mulle Tartu jaama järele jõuda.

*
Olin kooli sööklas. Läksin selle nurka. Mõtlesin, et vaatan kõigi oma feisbuki kontaktide näopildid läbi. Kaks inimest olid mind kontaktide nimekirjast kustutanud. Mõtlesin, et kui kaks inimest kustutas, siis kustutamise kaalujaid peab olema veel rohkem. Kirjutan, et kes kaaluvad minu kontaktidest kustutamist, need kirjutagu, miks nad seda teevad. Mõned inimesed olid asendanud oma õige nime varjunimega. Ma ei osanud uusi ja vanu nimesid omavahel kokku viia. Varjunimed olid võetud sellised, nagu oleks tegemist väga lõbusate inimestega. Aga kogu lõbusus ainult nime vahetamises seisneski, rohkem need inimesed midagi ei kirjutanud. Läksin Tristani laua juurde. Ütlesin, et mul kadus nägemine ära. Siis tuli nägemine tagasi.

*
Oli tehtud film, kus näidati põhiliselt alkoholi joomist ja kaardimängu. Proovisin koos Kristeriga, kas õnnestub asju peopesaga ära varjata. Ütlesin, et kui minul ei õnnestu, siis Kristeril ammugi ei õnnestu, sest Krister on minust väiksem. Krister arvas, et pikkuse vahe ei pruugi tähendada, et tal käsi väiksem oleks. Üks klassiõde ütles, et äratus, kell on pool kümme. Pidime bussiga Tartusse sõitma. Aga äratuse peale ma veel kohe ei ärganud. Sain voodist välja viimaste hulgas. Ütlesin Erikule, et ma ei peagi teistega sama bussiga minema, ma võin mõne hilisemaga ka minna. Erik kinnitas minu arvamust, et Tallinnast Tartusse sõitvad bussid peatuvad Paides igal täistunnil. Erik kutsus mind sööklasse sööma, seal pidi täna pakutama mulgiputru. Sellest, et ma ei kiirustanud kohe esimesele bussile, tekkis nii rahulik meeleolu, et hakkasin nägema tänavaid Tartu tänavatena. Kartsin, et varsti võib unenägu katkeda. Abinõu selle vastu oli ära unustada, et see unenägu on. Söökla leti taga tellis üks tüdruk toitu enne meid. Ta küsis mitut toitu. Ühte neist talle kohe ei antud. Ta kordas oma soovi, et ta ütles, et tahab seda. Nüüd talle tõsteti taldrikusse liha ja konte.

*
Taevasse pandi ritta jumalaid. Need olid inimesed, kes olid midagi leiutanud. Marconi võeti raadio leiutamise jumala kohalt maha ja pandi asemele Tesla. Marconi vastu käis mingi kampaania, sest ajakirjas oli ka just ilmnud artikkel, et raadio leiutaja ei ole Marconi, vaid Tesla. Tugineti ammusele, aga vähetuntud kohtuotsusele, mida oli nüüd tutvustama hakatud. Mina leidsin, et Marconi kirjutas jälle Teslast parema raamatu selle kohta, kuidas raadioaparaati kokku panna. Seega ta oli kirjanik. Venelasele näidati rosoljet. Venelane küsis, kas nüüd võivad venelased võtta kartulisalatile patendi. Vastasin, et ei või. Küsiti, miks. Kordasin, et ei või. Mõne hetke pärast ütlesin põhjenduseks, et kartul tuli Ameerikast, mitte Venemaalt. See venelane oli Pille. Ta lisas minu jutule irooniliselt, et ja ühte inimest ei tapetud, vaid ta sai pommiplahvatusel surma, ja et mina olen nüüd ikkagi vannitoas. Tegelikult ma ei olnud vannitoas, vaid selle ukse ees, aga Pille ei näinud nurga taha. Ma ei viitsinud hommikuti kiiresti päevariideid selga panna. Ühes ruumis mängis täiskasvanuga väike poiss ja teises väike tüdruk. Lapsed naersid palju, aga täiskasvanud olid suurema osa ajast tõsised.

Pühapäev, veebruar 24, 2013

Video Napoleonist

Mõtlesin, et mulle sõda ei meeldi, aga Napoleonist on meeldiv lugeda, sest ta oli väga andekas ja viis sõja vähemalt andekalt läbi. See on nagu tugeva maletaja partiid vaadata. Mul oli uduselt meeles, et Enghieni hertsogi tapmine oli vist seotud Napoleoni ja ühe naise suhetega. Kontrollimiseks otsisin "Üldise ajaloo" nimeregistrist Enghieni hertsogi nime. Kui ma vastava lehekülje lahti tegin, käivitus seal video, kuigi raamat oli trükitud aastal, kui videot ei olnud veel leiutatud. Videos näidati, kuidas naised lõid Napoleonile külge, aga ta ei teinud neist ühestki nii palju välja, nagu nad lootsid. Lõpuks tuli mulle meelde, et Napoleon oli abielus, nii et ei olnud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud üldse võõrastest naistest välja tegema.

*
Mängisin malet. Mul oli lipp vastase oda vastu, lisaks oli vastasel see oda kinni jäänud. Viisin lipu vastase tagalasse tema oda taha. Mõtlesin, et aga teisel tiival on vastasel kaks vabaetturit, kui ma kõigepealt ei vii lippu neid lööma, võivad need ohtlikuks muutuda. Vastane oli Ivar. Küsisin, kas tal on torni tipus pomm. Ivar vastas, et ta mängib, et on. Ta viskas pommi šahti. Maapinnani jõudes see plahvatas. Aga maa all oli veel kümme korrust, milleni pomm ei jõudnud. Seal jäi igasuguseid imeputukaid ellu.

Pidulik suusatamine

Mul on hea meel, et ümmarguse järjekorranumbriga talve 20. suusatamine langes just vabariigi aastapäevale, kuigi see polnud pikaajaliselt ette kavandatud. Nüüd olen sel talvel kordade arvu poolest suusatanud täpselt kaks korda rohkem kui eelmisel. Ja meetrites on vahe veel suurem. Täna suusatasin esimest korda kuus ringi - kõigepealt kolm ringi kanali taga ja seejärel kolm ees. Esimest ringi oli raskem sõita kui kuuendat. Uus oli, et üks vastutulija, kellele ma teed andsin, ütles aitäh. Halvema koha pealt uus oli, et kuuendal ringil ma esimest korda kahe talve jooksul kukkusin. Kukkumise põhjus oli, et panin suusakepi suusale ette. Aga haiget ma ei saanud. Koju jõudes ühe vigastuse siiski leidsin - keskmise varba küüs oli siniseks läinud.

Sünnipäev ja aastapäev

Eile oli Klausi sünnipäevapidu. Kinkisin talle Grenzsteini raamatu. Teise eksemplari kinkisin vanaemale, kuna tal läheneb samuti sünnipäev ja ma pole päris kindel, kas ma saan sinna õigel päeval minna. Õhtul meenutasin feisbukis veel, et 23. veebruar on president Pätsi sünnipäev ja Pärnus Eesti riigi väljakuulutamise aastapäev.

Täna saatsin vabariigi aastapäeva puhul perekonna listi Gustav Suitsu teemakohase luuletuse ja feisbukis avaldasin sinimustvalge lipuga postkaardi, mille riputasin eelmine aasta juba blogisse. Böhm kirjutas feisbukis, et Lasnamäel ei ole sinimustvalgeid lippe näha, mistõttu tema pani ühe oma aknast välja. Minu aknast õnneks lipp paistab.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Jääme eestlasteks ja saame targemateks!

Laupäev, veebruar 23, 2013

Õnnelikkuse sajandid

Eesti ja Venemaa vahel algas tulevahetus. Tulistati peamiselt paukpadrunitega. Eestlased tahtsid venelasi hirmutada ja plaanis oli pidada tulevahetust kaks päeva. Rohkem poleks jätkunud laskemoona. Teised suhtusid asja muretult, aga mina kartsin, et Venemaa võtab sõda tõsisemalt ja vallutab kogu Eesti. Venemaa oli vist otsustanud kõik endised liiduvabariigid uuesti vallutada, alustades Eestist kui kõige väiksemast. Ukse taga koputas sissemurdja. Öised sissemurdjad koputasid alati nii vaikselt kui võimalik, et neid kuulda ei oleks.

*
Meile oli kunstiajaloos õpetatud, et Rooma riigi elanikud muutusid õnnelikeks kuuendal sajandil enne Kristust. Sama kehtis Väike-Aasia kohta. Aga Eesti elanikud olid olnud õnnelikud ainult paar viimast sajandit. Läksime järve. Järvest välja minnes mõtlesin ümber, et ma ei toogi siia tsivilisatsiooni, vaid viin kõik kaasa võetud asjad uuesti minema. Indiaanlased hakkasid mind jälitama. Põgenesin nende eest metsa vahele. Jooksin läbi võimalikult tiheda võsa, et jälitajatel silmist kaduda, aga paar kiiremat indiaanlast püsis mul endiselt lähedal selja taga. Mõtlesin, et siiamaani ma olen elanud kaasa indiaanlastele, aga nüüd sattusin nende vastaspoolele.

*
Oli valmis ehitatud üks uuenduslik maja. Rääkisin emale, mida ma selle maja lähedal kuulsin. Üks poiss oli küsinud oma emalt, miks peab selline maja olema. Tema ema oli vastanud, et sellepärast, et selle küljes on sellised lipud. Maja ehitajad olid hüüdnud poisile majast ähvardava lause. Ema ütles mulle, et kõike, mida kuuldakse, ei räägita päriselt.

*
Olin teist aastat magistriõppes. Seal loeti muuhulgas vanaaja ajalugu. Üks minust aasta hiljem magistriõppesse astunud poiss tahtis seda eksamit tegema minna. Ütlesin, et siis peavad tal kõik nimed ja aastaarvud täpselt peas olema, sest seal tehakse test. Mina olin neid loenguid kuulanud aasta varem ja poiss küsis mult, kas siis oli minu eksamitöö üleni punane. Vastasin, et ei, minul on aastaarvud peas ja mõnel aastal on olnud ka suuline eksam. Mõtlesin välja, mis teemal magistritöö kirjutada. Selleks võiks olla "Grenzsteini osa Eesti hariduses", sest Grenzsteini olin varem juba seoses raamatu koostamisega aasta aega uurinud.

*
Kõndisin mööda tänavat. Minuga samas suunas kõndisid mõned noored mehed. Üks neist ütles teise liigutuste peale ropu lause. Mõtlesin, kust küll tuleb nii palju ropendavaid mehi. Läksin sisse väiksesse poodi. Sealsed müüjad olid harjunud, et panen seal iga pühapäev Helinale paberkirja posti. Aga täna läksin poest välja kirja kirjutamata. Mõtlesin, et saadan Helinale ainult kahelauselise elektronkirja, et ma tegin päevaplaani ümber ja nüüd ei tea, kas mul jääbki aega talle kirjade kirjutamiseks.

Reede, veebruar 22, 2013

Nädal vahele

Plaanis oli täna malet mängima minna, aga turniiri ei toimugi, sest lähenevad pühad. Lühikese maletreeningu olen suutnud igapäevaste tegevuste nimekirja uuesti sisse panna. Ainult kolmapäev võttis seminar nii palju energiat, et treening jäi vahele. Põhiliselt olen treeninud Fischeri malet.

Tahtsin üksi olla

Vaatasin arvutipostkasti. Seal oli kirjade lugemiseks mitu võimalust. Üks võimalus, mida pakuti, oli, et lugeda ainult iga teist kirja. Olin tõlkinud hiljuti kaks raamatut, mida ei olnud veel trükkida jõutud. Nüüd leidsin võrgust, et üks neist raamatutest oli juba enne mind eesti keelde tõlgitud. Võrdlesin enda ja seda tõlget. Minu meelest teise inimese tehtud tõlge oli liiga lihtsustatud. Lootsin, et kui kaks tõlget on nii erinevad, siis saab minu tehtu ka välja anda. Uksest tuli inimesi sisse. Ütlesin, et avastasin, et seda raamatut on varem ka tõlgitud. Taimo ütles selle peale assa raks. Olin talle varem rääkinud, et tõlgin raamatut, kui ma ei olnud seda veel lõpetanud. Üks tüdruk tuli mulle lähemale. Ta näitas minu taskuarvutil ümmargust keeratavat nuppu ja küsis, milleks see on. Vastasin, et selle üle ma polegi mõelnud. Ma polnud varem üldse märganud, et seal on keeratav nupp. Nüüd vaatasin, et sellelt saab vahetada režiime, näiteks panna kultuurirežiimile. Hakkasin vaatama televiisorit. Pille ütles, et ma sellist filmi ei vaataks. Selline film tuli vist just sellepärast, et taskuarvuti nupp oli kultuurirežiimil. Läksin Tõnu eest vannituppa ja panin ukse riivi. Selle vannitoa riiv oli nii logu, et Tõnu sai selle lahti lõhkuda ja ukse vahele jäi suur pragu. Tõnu sai sellest hoolimata vihaseks, et ma ukse tema eest riivi panin. Läksin tuppa, mis oli minu tuba. Vaatasin seal filmi, kus rahvas andis Napoleonile peksa. Minus tekitas selline rahvas masendust, kes Napoleoni peksmist isegi televiisoris näitas. Minu tuppa püüdis tungida inimesi. Ajasin neid välja. Ütlesin, et ma tahan üksi televiisorit vaadata või vähemalt üksi olla.

*
Ühel lapsel diagnoositi vähk. Nüüd pidi ta ülejäänud elu voodis lamama. Kui läksin tema voodi juurde, tegi ta parajasti valuhoo tõttu kaeblikku häält. Kuna ta oli ebaintelligentne, võis ta haigusest hoolimata õnnelik olla. Tema isal oli ka lapsena vähk diagnoositud ja tema oli pidanud siis ka toas istuma. Aga see isa meenutas, et lapsena meeldisid talle kõige rohkem õuest paistvad valgus ja varjud ja sealt kostvad hääled. Ta oli soovinud õue nende juurde minna. Leidsin, et siis oli ta elu üsna hea, kui kogu aeg oli olemas ilus asi, mida igatseda.

*
Üks väike tüdruk oli kõndinud tänaval. Ta oli hakanud nägema koera mitmekordselt ja valel tasandil. Ta oli kukkunud maha ja enda arvates koeral ninast kinni võtnud ja ta surnuks kägistanud. Pärast seda oli ta hakanud taganema enda arvates mööda kõnniteed, aga päriselt kõndinud autoteel. Läksin selle tüdruku kannul ühte poodi. Küsisin müüjalt pirukaid ja šampooni. Müüja andis mulle ühe šampoonipudeli ja küsis, kas seda. Vaatasin, et see on tapeedi, mitte inimese šampoon. Ütlesin, et seda ma ei taha. Ütlesin, et ma näen nii halvasti, et praegu ei osta midagi. Kui ma juba praegu kaupa ei näinud, siis pidi vanemas eas poes käimine muutuma päris võimatuks, sest nägemine pidi veel halvenema. Olin sama poe ruumides, kui seal enam poodi ei olnud. Ma ei teadnud, kas nüüd võib kaupa tasuta võtta või mitte.

Neljapäev, veebruar 21, 2013

Viis ringi

Täna suusatasin kolm ringi kanali taga ja kaks ees, kokku viis. Võibolla see on elu seni pikim suusasõit, sest kanalilt mäletan varasemast kõige rohkem nelja ringi sõitmist ja teises ja kolmandas klassis sõidetud kuuekilomeetrised minimaratonid peaksid ka lühemad olema. Täna oli rada libedam ka kui kahel eelmisel suusatamisel, mistõttu ta oli rekordi tegemiseks sobivam. Läksin küll suusatama kohe eesmärgiga uus rekord teha, kui ma veel raja võimaliku libeduse üle ei olnud mõelnud. See oli minu arvestuse järgi talve 19. suusatamine.

Paberid maleklassis

Mängisin Kääbiga malet. Lõin etturiga, mis oli ühtlasi tuleandmine. Kääp hakkas tegema käiku, mis kuningat tulest välja ei viinud. Ütlesin, et seda käiku ei saa teha. Kääp hakkas tegema teist käiku, mis jättis samuti kuninga tulle. Ütlesin, et seda ei saa ka teha. Kääp alistus. Ta ei pidanud veel alistuma, sest ta oli teinud kaks, mitte kolm valekäiku. Aga kuna tal oleks nagunii kohe aeg kukkunud, siis see tulemust ei muutnud. Mängisin ühe omavanuse vastasega ja kaotasin. Seejärel pidin mängima Tulvaga. Küsisin talt enne mängu algust, et Tartus on veel üks tema moodi mängija, kellega tulevad samasugused tulemused nagu temaga, aga kes see on. Tulva vastu mängisin mustadega. Katkestasin mängu, kui h7 oli päästmatult ees. Sellega said Tartu meistrivõistlused läbi. Olin saanud ainult pooled punktid. See oli tagasiminek, kuigi olin tänavu just rohkem treeninud. Eelmine kord olin saanud 4 punkti 7-st. Nüüd jäi üle saada häid tulemusi ainult päevakeskuse kiirturniiridel. Hiljuti olin seal juba 6 punkti 7-st saanud. Olin maleklassis. Seal oli minu ja Klausi vanu pabereid. Hakkasin neid kokku panema, et koju viia. Rei ütles, et ma pakiks korralikud paberid ja vanapaberi erinevatesse kilekottidesse. Tegin, nagu ma võtaks soovitust kuulda, kuigi tegelikult oleksin tahtnud kõik paberid alles hoida. Klaus ütles, et need ei ole tema paberid. Vastasin, et siin on kindlasti pabereid, mida ma olen varem kodus näinud. Klaus küsis, kust need siia said. Vastus oli, et Pille sõitis autoga ringi ja vedas oma asju laiali.

Kolmapäev, veebruar 20, 2013

Kosmosest tagasitulek

Üks poiss läks kosmosesse. Enne minekut ta ütles, et kosmosest tagasi tulles ta hüppab merre. Ei vaieldud vastu, sest arvati, et kõik on teadlastega läbi arutatud. Aga kui ta hüpanud oli, siis paistis, et hüpe läks halvasti. Nüüd öeldi, et kosmosest merre hüppeid ei ole olemas. Mina vaidlesin vastu, et kosmonaudid on varem ka merre maandunud, et maandumine oleks pehmem. Aparaat on nad merest välja korjanud. Vaatasime merd. Mööda ujus selle poisi kell. Toodi kohale poisi tükid. Lauldi, et muusikal, pane need tükid jälle kokku. Laulsin ka inglise keeles. Seejuures viskasin ühe tüki trepist alla. Kartsin, et kui keegi peaks sellega pihta saama, saab ta omakorda viga. Selgus, et see poiss oli lasknud ise endast tükke valmistada, et vaadata, kuidas me reageerime.

Seminar ateismist

Täna toimunud seminaris oli ettekandjaks M. Friedenthal. Ta nimetas oma ettekannet kokkuvõtteks "Ajaloolise Ajakirja" viimasest teemanumbrist, mis on pühendatud religiooni ja ateismi ajaloole. Ateismi mõistet oli kasutatud juba antiikajal, kui seda omistati kristlastele. Keskajal süüdistati teisitimõtlejaid hereesias, aga varauusajal hakati esitama ateismi süüdistusi. Tolleaegne ateismi mõiste kattub tänapäevasega väga vähesel määral. Ateistiks võidi nimetada igaüht, kes ametlikust õpetusest lahku läks, kuigi ta oli usklik. Ennast ise ateistiks nimetajaid ei olnud. Filosoofiline ateism hakkas kujunema alles alates 18. sajandist. Ettekandja keskendus eelkõige varauusajale, mida ta ise on uurinud. Keskajal oli inimestel hierarhia, aga varahumanismis ja surmatantsus hakati inimesi võrdsena kujutama, veel rohkem reformatsiooni ajal. Rootsi ajal luterlik ortodoksia ei pidanud iseseisvat Piibli uurimist õigeks, aga seda hakkasid tegema pietistid. Esimese eestikeelse Piibli ilmumine on seotud pietistide tegevusega. Eesti mõttelooks võib ühelt poolt pidada juba Läti Henrikut, teiselt poolt on vaieldud ka esimese Piibli sinna kuuluvuse üle, kuna seda tõlkisid sakslased.

Kava järgi peavad ettekanded kestma kolmveerand tundi ja neile järgneb sama pikk diskussioon. Tänast diskussiooni alustati sellest, et kui ettekandja rääkis, et esimese eestikeelse Piibli omandasid inimesed, kes eesti keelt ei osanud, siis tegelikult oli selle trükiarv suur ja kinkimiseks läks vaid osa eksemplare. Esimene Piibel on paremini säilinud kui teine. Osa küsimusi puudutas konkreetseid filosoofe, keda ma lugenud ei ole ja need ei jäänud täpselt meelde. Üks küsimus puudutas seda, et kui erinevates uskudes on jumala mõiste erinev, kas siis tõesti tänapäevases tähenduses ateismi maailmas ei leidunud. Mina täiendasin seda küsimusega, kas Kivirähu romaanis on täielikult laest võetud, kui umbes 13. sajandisse paigutuv tegelane ei usu ei kristlikku Jumalat ega haldjaid. Ettekandja vastas, et teadusele teadaolevatel andmetel. On teada küll üksikuid teistsuguseid ütlusi, aga neid peeti blasfeemilisteks väideteks, mis ei olnud sügavalt läbi mõeldud. Küsisin, kas ma sain õigesti aru, et ettekandja kasutab oma artiklis periodiseeringut, mille järgi keskaeg, renessanss ja varauusaeg on kolm erinevat perioodi. Ettekandja vastas, et tal periodiseeringut ei olnud. Ütlesin, et ühes lauses oli räägitud varauusajast erinevalt nii keskajast kui ka renessansist. Ettekandja ütles, et võis küll olla. Tema arvates on renessanss ja varauusaeg erineva meeloluga. Kuid et võib ka öelda, et tal on ebatäpselt sõnastatud ja perioodid on ainult keskaeg ja varauusaeg. Küsisin, et artiklis on nimetatud pietismi ja valgustust paralleelseteks nähtusteks, aga võib vist öelda, et pietism sai alguse suurema vagadusega baroki-, mitte valgustusajal. Ettekandja vastas, et saigi, aga see jätkus hiljem ja pietismil ja valgustusel olid osalt ühised eesmärgid. Küsisin, et artiklis oli romaanidele nagu "Tasuja" viidates vastandatud eesti rahvuslikku liikumist ja ristiusku, aga mulle on rohkem jäänud mulje, et need on omavahel seotud, tuues selle kohta mitu näidet. Ettekandja vastas, et see liin on ka täiesti olemas, mida on ühes ajakirjanumbri teise autori artiklis rohkem välja toodud. Küsiti, et kui palju on ristiusu mahasurumine seotud riigivastasuse mahasurumisega. Ettekandja arvas, et need Nõukogude ajal väga seotud ei olnud, sest usuvastasus oli laiem. Ja et kirikuõpetajad tegevuse jätkata saamiseks tegid isegi mingil määral võimudega koostööd. Küsija täpsustas, et ta mõtleb laiemalt, et varasematel sajanditel oli riik seotud usuga ja kas siis oli ateism riigivastasus. Ettekandja vastus mul ei jäänud meelde, aga omalt poolt vastasin, et Carlyle kirjutas aastal 1843, et Inglismaal on 200 aastat olnud võimul ateistlik valitsus. Kaks nädalat tagasi katkestati seminar sellepärast, et aeg sai täis, aga täna lõppesid küsimused ettekandjale kaks minutit enne kavandatud lõpuaega otsa. Järelejäänud ajal arutati veel, kes võiks pidada järgmised ettekanded või kas ettekannet on üldse vaja või piisab eelnevalt loetu põhjal küsimuste esitamisest.

Teisipäev, veebruar 19, 2013

Maitsvad mustikad

Kaskede sees olid kaldapääsukeste pesad. Küsisin, kas kaldapääsukesed elavad jõe ääres. Siiri vastas jah, ta on sellest rääkinud. Läbi Paide voolas jõgi. Hakkasin metsa alt mustikaid sööma. Mõned mustikad olid hiigelsuured. Pille ütles, et mustikate söömine on ainuke tegevus, mida ma tõeliselt armastan. Kuna mulle mustikad maitsesid, siis ma tundsin mustikad ja sinikad nii hästi ära, et ei pidanud neid kunagi mürgimarjadeks. Mis ei tähendanud, et ma ei oleks võinud mürgimarju mustikateks pidada.

*
Ütlesin vennale magistrieksamiks loetu põhjal mälu järgi, et kuigi Trotski põgenes Nõukogude Liidust, sellest hoolimata avaldas ta Teise maailmasõja ajal kartust, et varsti saabub Nõukogude Liidu lõpp. Tekkis kahtlus, kas Trotski oli Teise maailmasõja ajal veel üldse elus. Vaatasin raamatust järele. Seal oli kirjas, et Trotski tapeti aastal 1944. Lugesin, et üks Stalini alluvuses töötanud mees küsis Stalinilt, kas tal on mõrvarriik või üks teine riik. Stalin tappis ta pärast seda ära. See Stalini alluv polnud teadnud, et Stalin võttis tööle rahvuslasi. Ta arvas, et riik on internatsionalistlik. Aga ta oli ise vene rahvuslane ja selliseid oli Stalin võtnud tööle teisigi, ja need teised tapsid selle mehe ära.

*
Tepandi saatis meile oma plaadi. Panin kõigepealt mängima esimese poole esimese laulu. Siis katkestasin selle ja panin mängima teise külje teise laulu. Katkestasin ka selle, et kuulata otsast peale, alustades teise külje esimesest laulust. Need laulud, mida ma esimestena mängima panin, olid kõige kuulsamad. Aga teise poole esimene laul ei käivitunud, vaid selle asemel tulid ette Tepandi kirjutatud laused, et ta on solvunud, et niimoodi kuulatakse. Tal olid jälgimisseadmed, mida me kuulame. Aga arvatavasti ta arvas, et kuulab isa. Mina kuulasin teisiti kui isa, sest mulle olid need laulud juba nii tuttavad. Kui isa kuulama tuli ja mõned laused vastu kirjutas, siis see laul siiski käivitus. Kui mina seda olin mängima panna proovinud, oli Tepandil laulude arvutisse sisestamine vist veel pooleli, sest ta arvas, et me alustame kuulamist esimese poole esimesest laulust.

Tartu ajupotentsiaal

Terve eilne "Tartu Postimehe" number oli pühendatud maratonile. Küsiti, miks just Tartu maraton kõige suuremaks kasvas. Vastuseks pakuti, et Tartu on lihtsalt linn, kus võetakse asju suurelt ette. Jaan Tõnisson seda tõesti tegi, aga tema ajaleht viidi hiljem Tallinna. Kui kirjutajad tahavad pidada kinni põhimõttest, et Tartus võetakse asju suurelt ette, siis nad võiks seada eesmärgiks, et "Tartu Postimehe" kvaliteet oleks kõrgem kui Tallinnas ilmuval "Postimehel". See ei pea tähendama suuremat lehekülgede arvu, vaid paremaid artikleid. Nii et tallinlased hakkavad lisaks "Postimehele" tellima ka "Tartu Postimeest". Tänu ülikoolile peaks Tartus selleks ajupotentsiaali piisavalt olema. Grenzstein tahtis suurelt jaolt üksi eestlaste haridust tõsta, aga nüüd on kõigis teadustes eestlastest õppejõud olemas.

Esmaspäev, veebruar 18, 2013

Pimedas suusatamine

Eile oli Tartu maratoni päev ja ma nägin aknast, et ka kanalil on väga palju suusatajaid. Henn küsis, et kui meil on nii suur pere, miks siis keegi meist maratonil ei käi. Vastasin, et ma lähen teisel alal Eesti meistrivõistlustele. Suusatamas ei käinud ma eelmine nädal ühelgi päeval, aga tegin seda täna. Suusatamist alustades oli veel valge, aga lõpetades juba pime ja laternad põlesid. Viimati olin pimedas suusatanud aastal 2001. Tol korral kukkusin ühe ringi peal mitu korda ja olen oletanud, et võibolla pimeduse pärast. Täna ma ei kukkunud, kuigi sõitsin kolm ringi kanali ees. Temperatuur oli null kraadi, millega ei olnud maksimaalselt hea libisemine, aga väsisid ainult vasaku käe sõrmed ja sõidu lõpetamise järel ei tunne ka nendes midagi. Ema küsis mult enne sõitma minekut, kas ma ei taha sooja ilma määret, võibolla ta leiab seda. Vastasin, et määret ma ei taha, muidu on see teistsuguse ilmaga ka all ja segab sõitmist. Minu kogemuse järgi kui ei sõida võidu, siis ei ole ühegi ilmaga määret vaja. Vähemalt kahel viimasel talvel ma pole kordagi määrinud. Täna oli minu arvestuse järgi selle talve 18. suusatamine. Eelmine talv ma ei tahtnud ühe põhjusena pimedas suusatada sellepärast, et helkuri kandmine muudeti kohustuslikuks ja suusariiete külge on helkurit raskem kinnitada. Aga sügisel andis isa mulle helkkurriba, mille saab käe ümber panna. Võtsin selle täna taskus suusatama kaasa.

Kardinata sünnipäev

Tõnise sünnipäeva tähistati Tõnu töökohas. Seal oli esimesel korrusel suur aken, millel ei olnud kardinaid ees. Möödakäijad vaatasid aknast sisse ja osad jäid selle jaoks seisma. Klaus oletas, et nad arvavad, et seal on kohvik. Mööda läksid ka ühed Tõnu tuttavad, kes teadsid, et seal kohvikut ei ole, aga vaatasid ka aknast sisse ja lehvitasid. Tõnisele kingiti esimene lego ja muid asju. Ann rääkis, et kui Joosep mängib koletist, siis Villem kardab teda, nagu ta oleks päriselt koletis. Ma võtsin peole kaasa fotoaparaadi, aga enne esimese klõpsu tegemist sai aku tühjaks. Teiseks võtsin kaasa pooliku kaljapudeli. Hommikul olin saatnud perekonna listi Gustav Suitsu luuletuse, ja peolt lahkumise eel rääkis vanaema, et on elanud temaga ühes majas.

Tuulised tänavad

Minu toas oli koosolek. Kuna ma ei saanud ärgata normaalsesse tühja tuppa, siis keeldusin üldse ärkamast. Hakkasin poolsuletud silmadega oma päevariideid otsima. Koosolekul osalejad võrdlesid, et mina kirjutan halbu luuletusi, aga isa häid, sest minul on ainult ilusad sõnad, aga isal ilusad ja ropud segamini. Näitkes tõid nad, et isa luuletustes on kirjeldatud loomahääli. Minu meelest ei olnud loomahääled ropud. Hakkasin minema tagumisse vannituppa. Läbi suure toa minnes nägin meest, kellel oli käes püstol. Kartsin, et ta vihkab mind nii kõvasti, et on tulnud mind maha laskma. Ta siiski ei tulistanud, vaid läks trepikotta. Mina läksin vannituppa.

*
Kõndisin tänaval. Hakkas puhuma tugev tormituul. Seetõttu võtsin kätte kepi, et oleks kergem kõndida. Märkasin, et teistel jalakäijatel on ka kepid käes. Mõtlesin, et nüüd ma teen kepikõndi ja käed saavad ka füüsilist koormust. Ainult et mul oli kepp ühes, mitte kahes käes.

*
Istusin tänaval ja vaatasin oma margialbumit. Algselt oli see olnud täis Vene marke, aga nüüd lisandus aegamööda järjest rohkem Eesti omi. Aeg-ajalt mulle pakuti mõnda marki ja panin selle albumisse juurde. Helina saadetud ümbrikutelt ma marke küljest ei võtnud, sest oli tähtis, et need oleks ümbriku küljes. Ühel albumi leheküljel oli kaks teemat - kosmos ja lennukid. Marke oli nii palju, et kõik ei olnud nähtaval, vaid osa olid teiste taga. Võtsin esimesed margid välja, et vaadata varjus olevaid. Osad selles pakis olid lennukitega ja osad rakettidega. Mõtlesin, kummas järjekorras tagasi panna. Panin nii, et nähtavale jäi lennukiga mark. Aga võibolla oleks parem olnud jätta pealmiseks raketiga mark, sest teised selles reas olid raketiga. Üks mark pudenes tuulde. Mõtlesin, et see ei ole suur kaotus. Aga hiljem mul võis teistsugune tuju tulla ja kaotus võis suurena tunduma hakata.

Pühapäev, veebruar 17, 2013

Poliitbüroo istung

Loetlesin Eesti peaministreid. Nimetasin nii uueaegseid, Eesti-aegseid kui ka Nõukogude-aegseid. Nõukogude ajal oli peaministri amet vähetähtis. Nende kohta ei olnud säilinud muud kirjavahetust, kui üksainuke ENSV peaministri ja ühe teise võimukandja vahel vahetatud kiri. Ütlesin, et mul on Nõukogude-aegsete Eesti võimukandjate nimed meeles, aga mitte see, kes neist mida tegi. Poliitbüroo kogunes ühte ruumi istungile. Mõnel mehel olid varbad sidemes. Mehed olid paljad, aga sellest ruumist viis avatud uks teise ruumi, kust paistsid mõned riides naised. Uksest tuli sisse üks klassivend. Paljaid inimesi nähes hakkas ta naerma. Ta rääkis, et üks poiss küsib endiselt teiste käest: "Kas sa oled mind ujumas näinud?" Kui vastatakse jah, siis ta ütleb: "Tapa mind siis ära!"

*
Öösel oli ukse taga käinud petis. Kaks venda olid ukse lahti teinud. Mina polnud midagi kuulnud ja ärkasin alles hommikul. Petis oli müünud vendadele rohtu, mis ühte haigust ravis, aga kurgu muutis haigemaks, nii et nüüd vennad köhisid. Mõtlesin, et tuleb teada, et petised oskavad vahel inimestele kauba kaela määrida. Kui mina peaksin öösel uksekella kuulma, siis ma ei tee ust lahti, vaid küsin läbi kinnise ukse, kes on. Kui vastatakse, siis ütlen, et ust ei saa lahti teha. Vennad rääkisid selle rohu söömise tagajärjel moondunud häälega ja ühe venna hääldus muutus järjest raskemini arusaadavaks.

Õpetajata suusatamine

Vanad suusad vene ajast
vedasin ma välja majast
pidasin seal kinni rajast
lugu polnud sõiduajast

Hea on et ei käi ma koolis
et ei ole juhiks roolis
istun kodus oma toolis
olemas on toidupoolis

Laupäev, veebruar 16, 2013

Mina ja vaenlased

Mis on elus ilus, seda teadsin juba ammu.
Siiamaani kõndind olen omaenda sammu.
Mõni püiab enda tarkust õpetada aga:
märka rohkem koledat ja ära öösel maga.

Minu sees on kindlasti peidus mingi vägi.
Looming kasvab pidevalt ja suur on nagu mägi.
Koleduse jüngrid teevad seda maha.
Ütlevad, et asjade mõõt on siiski raha.

Minu seljataga seisab terve haldjasugu.
Haldjad paljus aitavad ja peavad minust lugu.
Vaenlased kuid väidavad, et haldjaid ei saa olla.
Arvavad, et mina jään neile kõiges alla.

Varjatud tähendusega luuletus

Tahtsin üles otsida "Loomingu", kus oli ilmunud luuletus, mille ridade algustähed andsid ülevalt alla lugedes sõna "sinimustvalge". Otsisin seda luuletust kõigepealt pealkirja järgi 1989. aasta "Loomingust", aga ei leidnud. Siis võtsin 1981. aastakäigu ja sealt leidsin. Läksin selle numbriga oma tuppa. Luuletus oli vabavärsiline. Esimeses reas öeldi, et ajad muutuvad, ideoloogia läheb pehmemaks. See oli ennustus, et varsti Eesti iseseisvub. Luuletuse trükkijad olid valesti aru saanud, nagu see oleks Nõukogude võimu kiitus. Samal aastal oli Eesti peatset iseseisvumist ennustatud ka August Otsa raamatus, nii et see paistis olevat tol ajal väliseestlaste hulgas levinud seisukoht. Selle luuletuse ilmumise tõttu oli see "Loomingu" number müügilt ära korjatud. Juba osta jõudnutel oli ostetud number vahetatud puhastatud eksemplari vastu. Aga meil oli originaaleksemplar alles jäänud. Kui olin ajakirja tagasi pannud, siis mõtlesin, et lugesin luuletuse läbi, aga ei kontrollinud, kas ridade algustähed ikka annavad sõna "sinimustvalge". See sõna oleks olnud kinnitus sellele, mida sisu tegelikult tähendab. Mulle oli meelde jäänud, nagu oleks esimene rida alanud A-tähega. Siis ei oleks saanud sõna "sinimustvalge" kokku tulla. Võibolla ma mäletasin sõnade järjekorda esimeses reas valesti. Tahtsin ajakirjast uuesti järele vaadata. Aga luuletuse pealkiri, mis oli alles natukese aja eest meeles olnud, oli nüüd ununenud. Luuletuse üles otsimiseks oli vaja teada pealkirja.

Reede, veebruar 15, 2013

Kõik ütlesid kõigile tere ära

Uku Masing ütles, et sõna "eestlane" kasutati juba ürgajal, aga sellele vastandatud tegusõna rahvuste kohta ainult paar viimast aastat. Mõtlesin, et seda sõna on kasutatud paar aastat, aga vahel mõne sõna kohta saab öelda, et paar sekundit.

*
Üks vend esitas ühe küsimuse. Teine vastas sellele, lugedes käes olevast raamatust ette luuleread, mis juhuslikult küsimusega kokku sobisid. Mõtlesin, et ühel aastal avaldasid ajalehed ootamatult palju minu kirju. Neid ilmus "Maalehes" ja "Eesti Päevalehes". Aga tol aastal ajalehtedes ilmunut ma ei ole vist kodulehekülje paberil ilmunud teoste nimekirja kandnud. Jõudsin kõndides arhiivini. Mulle tuli meelde, et olin jätnud ühed väljatellitud materjalid hoidlasse tagastamata, kavatsusega neid millalgi edasi lugeda, aga polnud pärast seda tükk aega arhiivis käinud. Ma ei hakanud siiski pärast hetkelist kaalumist praegu ka arhiivi sisenema, vaid kõndisin sellest mööda. Ma vaatasin uurimistöö jaoks liiga palju materjale läbi ja nii ei pidanud töö kunagi valmis saama.

*
Olin ühes seltskonnas. Üks naine rääkis oma sugulastest. Ütlesin, et kaks tema nimetatud isikut käisid minu kursusel. Naine rääkis, et kui tema ülikooli astus, siis tehti nende kursusele kohe tutvumisõhtu, kus kõik ütlesid kõigile tere ära. Õpetati, et kursusekaaslastele tuleb tere öelda, näidates ühtlasi maju, kus elavad võõrad inimesed, keda ei pea teretama. Teine naine küsis, kas kohalviibijate hulgas on keegi, kes 95 protsendil juhtudel ei ütle tuttavale tere. Vastasin, et mina tunnen tänaval ära perekonnaliikmeid ja veel paari inimest, aga ülejäänusid mitte. Kui ma olen samas ruumis inimesega, kellest ma tean, et ta peab seal ruumis olema, siis tunnen ta ära, aga tänaval ma ainult oletan, et võibolla on tegemist tuttavaga. Pealegi on mul halb nägemine.

Neljapäev, veebruar 14, 2013

Semestri avaüritus

Täna oli ülikooli maleklubi selle semestri avaüritus. Osalejaid oli neli. Kõigepealt võitsin kaks korda uut mängijat, lastes tal suuremad ettejätmised tagasi võtta. Tegemist oli üle tüki aja esimese naismängijaga, keda selles klubis näha võis. Seejärel kaotasin kaks mängu Sandrile. Lõpuks mängisin kaks mängu Laasmäega, millest esimese viigistasime ja teises ta alistus, nähes, et ülejäänud mängijad juba klubist lahkuvad. Viimane mäng Runnel-Laasmägi oli selline:

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Ld7 5. 0-0 Rc6 6. c3 e5 7. d4 cd 8. cd Vd8 9. d5 Rce7 10. Oe3 b6 11. Rc3 Rf6 12. Og5 Rg6 13. Of6 gf 14. Vc1 Oh6 15. Vh2 0-0 16. Re2 Vc8 17. Vc8 Vc8 18. Rg3 Re7 19. Rh4 Lb5

Raske koorem

Olin käinud ühel peol. Helena oli seal öelnud, et mul on ilus särk. Ma polnud midagi vastanud ega üldse eriti rääkinud. Mul oli olnud seljas sinine särk. Kui ma ise midagi huvitavat ei rääkinud, siis mul oli vähemalt hea särk. Vanavanaisa tuli mulle oma kodu trepil vastu ja palus mul üks raamat trepist üles viia. See oli väga raske kanda. Trepist oli vähemalt lühike maa minna, aga läbi linna sellega kõndida pidi veel raskem olema. Mulle räägiti, et vanavanaisa tellis selle raamatu oma elu lõpul, aga tal jäi see pooleli. Pealkirjaks oli võõrsõna, mis oli ühe suure meditsiini haru nimi. Vanavanaisa oli tahtnud ennast selle raamatu abil ravida. Järjehoidja oli vahel. Juhtus õnnetus, et võtsin järjehoidja vahelt välja ja unustasin, kuhu see täpselt tagasi panna. Aga võibolla polnudki järjehoidjat sinna pannud vanavanaisa. Või arvati ainult selle järgi, et järjehoidja oli vahel, et tal see raamat pooleli jäi, sest ise ei saanud ta enam midagi öelda.

*
Vaatasin Paides aknast välja. Üle tee kasvasid suured erinevat värvi õitega lilled. Läksin teise tuppa. Vanaema ütles, et tänavu ei ole üle tee neid lilli, mis seal varem on olnud. Vaatasin, et selle toa aknast nad tõesti ei paista. Selgitasin, et teisest aknast paistavad. Vanaema ütles, kellele ta Siiri mehele paneb. Kuigi vanaema oli juba väga vana, rääkis ta endiselt võimsa häälega.

*
Mõtlesin, et mul olid magistriõppes ainult sellepärast head hinded, et jätsin kõik raskemad eksamid tegemata. Kuna ma olin osa eksameid tegemata jätnud, siis ma ei olnud kindel, kas mul on üldse magistriõpe lõpetatud. Unenägudes tundus sageli, et ei ole. Olin jätnud tegemata ühe Eesti ajaloo ja ühe kunstiajaloo eksami. Ühele eksamile olin jätnud minemata sellepärast, et olin jäänud haigeks, mistõttu pidin osadest loengutest puuduma ja pärast polnud konspekti. Nüüd lugesin tegemata eksamiga Eesti ajaloo konspekti läbi. Mõtlesin lugeda ka vastava vana "Eesti ajaloo" köite, kuigi see oleks palju aega võtnud. Mõtlesin, et arvatavasti tegin valesti, kui osadele eksamitele minemata jätsin, sest tõenäoliselt polekski seal küsitud fakte, vaid lastud kirjutada essee. Samuti oleks ma võinud filosoofia eksamil B sisse kirjutada laskmise asemel esseed kirjutama hakata, et saada A. Kuigi ma olin vähe filosoofiaraamatuid lugenud.

Kolmapäev, veebruar 13, 2013

Arreteeritavate nimekiri

Kõige rohkem kirjutanud ajakirjanik oli avaldanud ajalehes 154 artiklit. Mõtlesin, et kui tema võib kirjutada ajalehes, miks siis mina listis ei või. Politsei oli koostanud nimekirja vene noortest, keda arreteerida. Põhjus oli, et nad olid värvinud paberit punaseks, mis meenutas punast lippu. Käkerdasin selle nimekirja kokku, sest minu meelest ei olnud punases värvis midagi keelatut. Nüüd ootas mind ennast arreteerimine.

*
Seisime veekogu ääres. Sellel oli kõrge piire. Mul oli vihik lahti. Trohhalev ütles ühe vihikus oleva joonistuse kohta, et see on kole. Venna sõber oli enne sama joonistust kiitnud. Trohhalev põhjendas, et kole on see sellepärast, et see ei ole paberi suhtes otse. Ta keeras vihiku lehti, et vaadata, kas on paremaid joonistusi. Eespool oli vist kirjutatud asju, mida ma ei tahtnud näidata. Aga Trohhalev vaatas, et seal joonistusi ei ole, mistõttu ta lõpetas vihiku lehitsemise. Mul kukkus pastakas vette. Leppisin sellega, et see on läinud. Olin oodanud arsti vastuvõttu. Arst oli minu juurde tulnud alati vabas õhus ja seni polnud kunagi veel sel ajal vihma sadanud. Nüüd arst saabus. Tema otsustas minu pastaka veest välja tuua. Aga porisest kaldast piirde kõrval alla minnes ta libises ise vette. Ta vajus järjest sügavamale ja pinnal oli veel ainult pea. Tuli minna tema elu päästma. Kartsin, et seda tehes libisen ise samuti vette. Aga seda ei juhtunud ja arst sai ka ise veest välja tulema hakata.

Teisipäev, veebruar 12, 2013

Lind pilvel

Ühel pilvel lendas lind. See oli lennuvõimetu lind, selle poolest, et tiivad teda ei kandnud, aga pilv kandis. Tekkis küsimus, kuidas ta pilvele sai, kui tiivad teda sinna ei viinud. Üks võimalus oli, et ta ronis mäe otsa ja istus sellelt pilvele. Aga sellel maal ei olnud mägesid. Lennuvõimetud linnud ei ole teadaolevalt rändlinnud, et teisele maale minna. Oli veel räägitud, et surnute hinged lähevad pilvepiirile. Aga hing oleks pidanud teistele nähtamatu olema. Vähemalt ülejäänud hinged olid nähtamatud. Teadmata oli ka selle linnu liik. Mõned oletasid, et see ei olegi lind, vaid linnu kujuline pilv. Teised väitsid, et tegelikult see on ufo. Tekkis veel küsimus, kuidas lind pilve pealt alla saab ja kas ta seda tahab. Aga ka see küsimus jäi vastuseta, sest tuul viis pilve kaugemale.

Esmaspäev, veebruar 11, 2013

Vastukajad on põhjendatud

Kui veel "Eesti ajaloo" teise köite vastukajadest rääkida, siis üks seda kritiseerinud ajaloolane ütles, et see ei ole edasiminek, vaid tagasipöördumine baltisaksa ajalookirjutusse. See on kooskõlas minu teooriaga ajalookirjutuse lainetest. Üks raamatu kaitsjatest ütles, et teoses pole midagi uut, vaid autorid on kõike seda juba varem võõrkeelsetes artiklites öelnud. Siin ma näengi sihtgruppide segiajamise põhjust. Kui tehakse rahvusvahelisel konverentsil võõrkeelset ettekannet, siis sobib öelda välismaalastega ühise keele leidmiseks Muistse vabadusvõitluse asemel Ristisõda, aga "Eesti ajalool" on teine sihtgrupp. Selle vastu tunnevad paljud huvi patriootiliste tunnete tõttu, mitte eesmärgist teadlasena karjääri teha. Hiljuti "Ajaloolist Ajakirja" lugedes mind häiris sõna "karjääridiplomaat". Mõtlesin, kas nii kirjutab karjääriajaloolane. Mina näen diplomaadi ülesannet riigi esindamises, mitte karjääri tegemises.

Üks teise köite autoritest ütles, et nad tahtsid meelega lugejat provotseerida. Minu arvates ei ole suurte riiklike kuludega seotud "Eesti ajalugu" koht, kus lugeja provotseerimisega tegeleda, vaid see peaks olema võimalikult konsensuslik.

Seni ma kommenteerisin ainult raamatu vastukajasid ja sisukorda, aga eile õhtul alustasin raamatu enda lugemist. Mina kui toimetaja teeks kohe esimeses lõigus märkuse selle kohta, et on kirjutatud "meie esivanemad" jutumärkides. Tõmbaks kas jutumärgid maha või need sõnad kui otseselt mitte vajalikud ja koos jutumärkidega lugejat ärritavad üldse maha. Pealegi varasemates köidetes ei kasutatud tsitaatide puhul jutumärke, vaid kursiivi.

Eessõnas vihastas mind veel, et kirjutati, et arvatavasti tänu Euroopa Liitu astumisele nähakse nüüd 13. sajandi vallutust pigem positiivsena. See on autorite eneseanalüüs. Ma arvan, et kui Euroopa Liitu astumise vastu hääletas kolmandik, siis 13. sajandi vallutuse ja pärisorjuse vastu hääletaks suurem osa rahvast. Pealegi ei pea suhtumine Euroopa Liitu suhtumist ammusesse sõja kaotamisse muutma. Kui kõik Euroopast tulev on Euroopa Liit, siis on seda ka Hitler.

Lemmiktoit

Ema läks kodust ära. Mina ja Kristel pidime tegema süia. Esimesel päeval valmistasin selles arvutimängus söögiks kulda. Teisel päeval mannaputru. Kolmandal jälle kulda. Kui ema kodus ei olnud, sai iga päev lemmiktoitu süia. Ainult et niimoodi ei olnud toit vaheldusrikas.

Pühapäev, veebruar 10, 2013

Lünklik testament

Magasin öösel oma voodis. Voodi kõrval seina sees oli käik. Selles oli inimene, kes mind kogu aeg jälgis. Hakkasin käiku uurima. See meenutas mulle Võlukäiku, millest olin lapsena mõelnud.

*
Isa oli istunud arvuti taga. Ta oli ühe faili lahti jätnud. Algul arvasin, et ma pean seda lugema. Aga selgus, et ei pea, sest see oli exe fail. Isa oli arvutis olevat failide nimesid muutnud, pannes sõnade vahele tühikud. Kirjastuses oli uue Tõnissoni raamatu käsikirja toimetama hakatud. Isa küsis, kas ma sinna Tõnissoni testamendi panin hulka, toimetaja küsib seda. Vastasin, et ma ei mäleta. Vaatasin käsikirjast järele. Testament oli seal sees, aga lühendatult. Isa arvates oli peamine, et see on Tõnissoni kirjutatud. Toimetajal oli vaja viidet originaalile, et saaks väljajäetud kohad täita. Olin kirjutanud Grenzsteini raamatu saatesõnas, et Grenzstein on melanhoolik, aga Tõnisson koleerik. Tõnissonist oli mul põhimulje, et ta tahtis iga hetk mingit üritust korraldada, aga Grenzstein kirjutas rohkem huvi pärast. Võisin öelda, et kui ma nimetasin Tõnissoni koleerikuks, siis järelikult ma suhtun koleerikutesse hästi.

Soojakraadidega suusatamine

Väljas on mitu päeva järjest olnud soojakraadid, aga samal ajal on ka uut lund juurde sadanud. Läksin suusatamist katsetama. Oletasin, et tuleb sel talvel esimest korda ilma rajata sõita. Aga klassikarada oli olemas. Sõidu ajal mõtlesin, et oleks olnud parem müts koju jätta. Nägin peale enda ühte suusatajat. Tavaliselt on nende arv pühapäeviti kõige suurem. Tegin kahe suusatamise vahel nädala pikkuse pausi. Üks põhjus oli ajapuudus ja olulisem põhjus kõndimise ajal tuntud jalavalu. Kui eelmine nädal valutasid põlved, siis nüüd rohkem sääred. Võibolla see on suusatamise tagajärg, aga valu algas alles kaks päeva pärast suusatamist. Vasaku käe sõrmed jäid juba suusakepi hoidmise päeval valusaks. Täna oli minu arvestuse järgi talve 17. suusatamine. Sõitsin umbes kahe kanaliringi pikkuselt, sest rada ei olnud nii libe kui eelmine kord nelja ringi sõites.

Laupäev, veebruar 09, 2013

Teise linna helistama

Reeli oli Tõnu naine. Reeli oli valinud välja musta värvi jalgadega putukad, sest arvas, et teda ja Tõnu ühendab, et neil on mõlemal seda värvi juuksed. Teised inimesed ei olnud selle tähelepanekuga nõus.

*
Tegin jooksutrenni, joostes korraga kümme kilomeetrit. Räägiti, et üks eesti sportlane oli tegelenud spordialaga, millega mehed tavaliselt ei tegele. Selleks oli seitsmevõistlus. Tavaliselt tegelesid seitsmevõistlusega naised, mehed kümnevõistlusega. Räägiti, et lõpuks sunnivad sportlasi vigastused võistlemisest loobuma. Mõtlesin, et siis jooksen mina ka võibolla liiga pikka maad.

*
Läksin koos ühe poisiga Paidesse. Tahtsin Ervinile helistada. Mul ei olnud tema numbrit. Leidsin ühe ristsõna lehe. Mõtlesin, et võibolla sealt leiab Ervini telefoninumbri. Aga see leht paistis olevat mitu aastat vana, võibolla seal oli vana number. Majja saabus Raivo. Tema käest oleks saanud Ervini numbrit küsida, aga ma ei hakanud seda tegema. See poiss mulle ka ei öelnud, et ma küsiks. Seejärel saabus Raini pere. Kui Rain oli kohal, siis enam vajadust Ervinile helistada ei olnudki. Raini naine tegi mulle kätega märke.

Vallutajad ei too õnne

Lugesin "Eesti ajaloo" teise köite kohta eilsest "Sirbist" Kaarel Tarandi artiklit. Tarand kirjutab artikli lõpus:

Teadusena on ajalugu sündinud vastukaaluks aastatuhandeid kestnud ühiskonna ajupesule mütoloogiatega. Viimastes käis elu alla, teadus aga kinnitab meile vastupidist, et oleme kunagistest roppudest ja primitiivsetest oludest imepäraselt kaugele-kõrgele jõudnud. Mis mõte peaks küll olema püüul ajalooteadust mütoloogiate naivismi tagasi paisata?

Mina arvan, et ajas lähevad osad asjad paremaks ja teised halvemaks. Keskaeg ei olnud igas suhtes parem kui antiikaeg ega Nõukogude aeg iga koha pealt parem Eesti ajast. Praegu lähevad asjad maailmas mõne koha pealt paremaks, aga samal ajal keskkonna olukord halveneb.

Ka iga raamat ei ole parem igast eelmisest. Seda, et teise köitega tuleb rohkem pahandust kui eelmistega, ennustasin isiklikult juba siis, kui ei teadnud veel tema sisu, aga sai teatavaks autorite otsus kirjastust vahetada.

Olen kirjutanud sellest, et ajaloos toimub areng lainetena või spiraalina. Sama moodi paistab see olevat ajalooteaduses, kus vajadus midagi uut öelda paneb viimati kirjutanutega vaidlema. Praegu teise köite arvustajad vaidlevad raamatuga ja laiema lugejaskonnani jõuavad nende seisukohad paremini kui raamat ise. Nagu merel, nii võib ka mujal mõni lainetus tugevneda ja mõni ka vaibuda.

13. sajandist on varem kõige skandaalsemalt kirjutanud Hvostov. Ühe tema raamatu kohta avaldasin samuti "Sirbis" arvustuse pealkirjaga "Uinumisaegne näidend", kus väitsin, et kui 19. sajandil oli ärkamisaeg, siis praegu on Eesti ajaloos uinumisaeg.

Need, kes tahavad näha Eesti ajalugu vallutajate, mitte oma rahva silmade läbi, mõtleksid justkui, et kui poleks tulnud vallutajaid, siis oleksime ikka veel 13. sajandi arengutasemel. Mina arvan, et ilma vallutajateta oleks tekkinud Eesti riik, sama moodi nagu samal laiuskraadil tekkis Rootsi riik. Siis oleks arvatavasti ka meie praegune poliitiline kultuur kõrgemal tasemel.

Olen lugenud Paul Kuusbergi Nõukogude-aegset raamatut, kus ta toob rohkelt võrdlusi, et Eesti NSV-s on majanduslik heaolu suurem kui sõjaeelses Eesti Vabariigis. Aga ta ei maini, et lääneriikides arenes majandus veel kiiremini kui Nõukogude Liidus.

Reede, veebruar 08, 2013

Plaanid ja võimalused

See nädal loobusin maleturniirist tööaja kokkuhoidmiseks, sest aega oli kulunud lapsehoidmisele ja ülikoolis toimunud seminarile, kus räägitut ma veel pärast kaks korda üles kirjutasin. Need seminarid toimuvad vist iga nädal, aga ma pole veel otsustanud, kui palju ma neil kohal käin. Registreerusin Fischeri male Eesti meistrivõistlustele ja mõtlesin hakata sellega seoses Fischeri malet treenima, aga seda olen jõudnud esialgu teha vaid ühel päeval.

Kartulriigid

Üks mees ütles, et ta on tähele pannud, et ma olen viimasel ajal Linnuonusse halvemini suhtuma hakanud. Selline arvamus oli tal sellepärast, et ma polnud enam Linnuonu tänaval ära tundnud ja ei olnud teda seetõttu teretada saanud. Aga nüüd kohtusin temaga jälle ja pidin uuesti ära tundma hakkama.

*
Kell läks rikki. Ta hakkas hästi kiiresti käima. Vahel kellad jäid seisma ja vahel hakkasid kiiremini käima. Teine kell hakkas täpselt sama moodi käituma. Malekell veel esialgu töötas, aga siis muutus ka selliseks. Malekella tagumises küljes oli pragu. Vist selleks, et saaks teda vajaduse korral konksuga lahti kangutada. Vabrikus ei teatud, kas rikki mineku korral on lahti kangutamisest midagi kasu, aga igaks juhuks tehti selline võimalus. Mõtlesin, et võin minna uut kella ostma. Enne pean pangast raha võtma. Kellad olid võibolla rikki läinud sellepärast, et nad olid kvartskellad ja võibolla oli kuskil toimunud kvartsiplahvatus, mis neid mõjutas. Võibolla ka tuumaplahvatus. Ütlesin, et nüüd on ainuke võimalus hakata elama päikeseaja järgi. Pille vastas jah. Ütlesin, et aga ta mõelgu, kui raske on päikeseaja järgi kooli minna. Pille vastas, et tema on sellega harjunud. Mõtlesin, et päikesekell näitab vist igal päeval samal kellaajal sama kellaaega, sest erinevatel aastaaegadel on küll päikese kõrgus erinev, aga koht samal kellaajal sama. Või siiski, tõusu ja loojumise kellaajad erinevad.

*
Kartulid tungisid mööda malelauda edasi. Ratsu püüdis neid veel takistada. Aga ratsu ei saanud takistada kahte kõrvuti liikuvat etturit. Räägiti, et väiksed kartulriigid on mõttetud, sest nendega ei saa mingit ühist sõjategevust organiseerida. Selliseid riike oli palju Lõuna-Ameerikas. Aga mina nägin, et õhus hõljuvad kartulid ei muutugi järjest ähvardavamaks, vaid osad neist sajavad vihmana maha. Eriti kogunes neid Antarktikasse. Räägiti, et seda ei saa kontrollida, mis toimub Mosambiigis ja selle kõrval asuvas teises Portugali kolooniast tekkinud riigis ja sõdivas Vietnamis. Ma ei teadnudki varem, et Portugali kolooniast oli tekkinud peale Mosambiigi ka teine naabruses asuv riik. Olime Aafrikas. Neegrid varitsesid meid, et maha lüia. Siis mõtlesin, et nad tegelikult ei jälgi meid, vaid tegelevad peamiselt tantsimisega. Ohtlikud on nad ainult siis, kui nad meid juhuslikult märkavad. Inimsööjate pere kogunes elutuppa söömaajale. Veel ei teatud, kelle nad enda hulgast ära söövad - naise, lapse või mehe; valge või neegri. Aga nad kõik olid rasvased. Mõtlesin, et ma ei hakka parem inimese maha löömist ja söömist kujutlema.

Neljapäev, veebruar 07, 2013

Seminar

Ülikooli eetikakeskuses toimub "Eesti mõtteloo metodoloogia" seminaride sari. Eile osalesin seal esimest korda. Kirjutasin kohapeal paberile lühema ja pärast kodus arvutisse pikema 12 000 tähemärki pika konspekti, mida andsin oma vanematele lugeda. Et täispikk ettekande tekst on autorikaitse objekt, siis võrgus avaldan sellest ainult kokkuvõtte.

Eilne ettekandja oli Pärtel Piirimäe, kes kõneles teemal "Regionaalsed perspektiivid Eesti mõtteloos". Ta on tegelenud regionalismi küsimusega Rootsi finantseerimisel ja nüüd jätkab koos Ida- ja Kesk-Euroopa kolleegidega.

Ta rääkis, et peab 18.-19. sajandi Eesti mõttelooks balti mõttelugu. Otsitakse mõjutusi meie regioonile, mille osas on olemas objektiivsed tegurid nagu riiklik kuuluvus ja subjektiivsed, nagu kuhu kuuluvaks ennast peetakse. Eesti ala ajalooliste regioonide puhul on keskne mõiste Baltikum. Baltikumi ühtne identiteet on loodud Vana-Liivimaa põhjal. Identiteet on inimestel mitmekihiline asi, aadlikel oli kõige olulisem provintsi identiteet. Kui tekkisid eraldi Eestimaa ja Liivimaa provintsid, konstrueeriti tagantjärele ka Eestimaa identiteed, viies see ajas 500 aastat tagasi. Vene keskvõim hakkas Balti provintse rohkem ühtsena käsitlema, samuti paistsid nad ühtsemana välisvaatlejatele. Literaadid nägid provintside ühtsust rohkem kui aadel. Murrang selles küsimuses toimus 1850.-1860. aastatel. Tekkis uus rahvusmõiste baltlased. 1880. aastatel eestlased loobusid Baltia mõistest ja hakkasid rääkima Eestimaast ja Lätimaast.

Sõdade ajal lahvatavad alati regionaalsed ideed ja Esimese maailmasõja ajal hakati rääkima Eesti autonoomiast, Eesti-Soome föderatsioonist, Skandinaavia föderatsioonist ja Eesti iseseisvusest. Sakslane Keyserling tahtis ühtset Balti riiki Belgia eeskujul, mida teised jõud Balti hertsogiriigi nime all luua püüdsidki. Iseseisva Eesti riigi loomisega ei olnud regionalismi küsimus lahendatud, sest Euroopas ei peetud väikeriike elujõulisteks ja avaldati survet liitlaste leidmiseks.

Alates Pariisi rahukonverentsist kasutati Vahe-Euroopa ja sanitaarkordoni mõisteid väikeriikide vöö kohta. Eestlastele oli Vahe-Euroopa mõiste vastumeelne ja akadeemilised ringkonnad hakkasid otsima sellele alternatiive.

1920. aastatel olid Balti riigid väga ebamäärane mõiste, sinna püüti hulka arvata ka Soomet ja Poolat. Aastal 1934 loodi lõpuks Eesti-Läti-Leedu liit.

Edgar Kant jõudis Balti-Skandinaavia ühtsuse ideeni, milles talle eeskujuks oli rootslane De Geer. De Geeril oli üheksa Baltoskandia piiride määramise kriteeriumi, millest Lätile sobis kuus ja Eestile seitse, aga Leedu jäi Baltoskandiast välja. Kant lisas omalt poolt tunnuseid, aga leedulane Pakštas lükkas De Geeri kriteeriumid ümber. Pakštase järgi ei olnud oluline protestantism, vaid idakristluse ja läänekristluse vastandus, nii et ka Leedu kuulus Baltoskandiasse.

Viimase asjana nimetas ettekandja president Ilvese kunagist artiklit, mille järgi nii Läti kui ka Leedu jäid Baltoskandiast välja, sest neil ei ole sõna "jõul".

Järgnes diskussioon. Esimese asjana küsiti, et ettekandja rääkis geopoliitilistest regioonidest, aga kas on püütud konstrueerida ka ideoloogilisi regioone. Räägiti, et Baltikumi mõiste lõi lõplikult Nõukogude aeg. Paguluses said eestlased, lätlased ja leedulased väga hästi läbi. Eesti demokraatia traditsiooni peeti nõrgaks, nii et 1934 juhtunu polevat olnud üllatav. Asutavas Kogus olid kõige suuremad demokraadid olnud sotsialistid. Sellele vastati, et demokraadiks pidasid ennast kõik ja Tõnisson pidas ennast demokraatia kehastuseks. Ühe võimaliku regioonina nimetati Venemaad, kuna 19. sajandil kirjutati Eesti kuuluvusest Venemaa külge. Mina võtsin sõna kaks korda. Esimesel korral nimetasin, et panin Tõnissoni raamatusse artikli, kus ta räägib Euroopa ühendamise vajadusest juba Esimese maailmasõja ajal. Teiseks ütlesin, et kui Indrek Tarand kirjutas, et Eesti peaks võtma endale ristilipu, siis pärast ta olevat öelnud, et kirjutas selle artikli ainult mingitelt muudelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Küsiti, kas on olemas ka mentaalne geograafia. Vastati, et selle kohta ilmus just ühe raamatu tõlge. Ettekandjalt küsiti, et ta näitas seina peale kaarte, aga kas on olemas ka mentaalsed kaardid. Ta vastas, et suurem osa kaarte, mida ta näitas olid mentaalsed. Viimane küsimus oli, et kui ettekandes räägiti jõulumaast, milline on siis näärimaa. Vastati, et sõna näärid tuleb rootsi keelest ja tähendab uut aastat.

Minu isa ei olnud minu kirjutatud konspekti lugedes rahul, et Eesti ajaloost rääkides jäetakse eesti rahvas välja. Ta leidis, et välismaise finantseerimise korral on see paratamatu.

Kolmapäev, veebruar 06, 2013

Päästepaat

Valmistuti selleks, et Põhja-Jäämeri muutub jäävabaks. Sinna pandi plaate, kus loomad saaks jää asemel pesitseda. Aga need olid merepinnast ainult natuke kõrgemad. Mõtlesin, mis siis saab, kui maailmamere tase veel natuke tõuseb ja need plaadid ka vee alla jäävad. Aga vist oli välja arvutatud, et väga palju ta ei tõuse. Sõitsime laevaga. Raamat jõudis peatükini "Laevahukk". Ütlesin, et seda pealkirja nähes ma kohe ehmatasin. Kui pealkirja ei oleks olnud, oleks ma laevahukuni jõudnud järk-järgult ja sellesse rahulikumalt suhtunud. Laev hakkaski vajuma. Pidime minema päästepaati. Üks tahtis asjad paati kaasa võtta, aga teine ütles, et seda ei saa teha, paat ei ole nii suur. Võtta tahtja ütles, et me võiks kõik asjad paati panna ja ise paadi serval istuda. Talle seletati, et nii ei saa teha, sest lained kõigutavad paati ja kui seal on palju asju, võib see tasakaalust välja minna.

*
Ajalehes kirjutati, et Inglismaa, Rootsi, Itaalia ja Šveits astuvad Euroopa Liidust välja. Šveitsi osas ajakirjanik eksis, sest see polnudki sinna kuulunud. Kirjutati, et politsei kahtlustab, et väljaastuvad riigid hakkavad vahendama illegaalseid immigrante. Naersime ja küsisime, mis riigi immigrante. Väljaastuvad riigid kavatsesid rajada idapiirile kaitsevalli.

*
Tegin suu lahti ja ütlesin, et neli hammast soovivad fašismi. Need olid silmahambad. Läksin voodist vannituppa. Varsti küsis isa ukse taga, kas ma välja ka tulen. Ma ei vastanud, sest ta ei kõnetanud mind nime pidi, vaid hüüdnimega. Olin vanni vett täis lasknud, mis ei olnud mul siiamaani hommikuti kombeks. Tegin pea märjaks. Mõtlesin, et hakkan seda tegema igal hommikul. Olin jälle voodis. Püüdsin sõrmedega silmi avada. Ann küsis, et kui ma saan liigutada, kuidas ma siis silmi lahti ei saa. Vastasin, et võibolla need on kokku kleepunud. Sain silma sõrmede abil lahti, aga silmalaug rebenes pooleldi küljest. Rääkisin, et ma olin öelnud, et neli hammast tahavad fašismi. Ann küsis, kelle hambad. Vastasin, et mu oma hambad.

Teisipäev, veebruar 05, 2013

Mul on korraga kaks soovi - täna siin rohkem mitte kirjutada, teine soov kirjutada. Suurem osa päevast on jäänud peale soov mitte kirjutada, aga kui üks nõrkusehetk tuleb, siis selle ajal võib kirjutama hakata. Selle üle võib ka vaielda, kas see on nõrkuse või tugevuse hetk. See sõltub võibolla kirjutatu headusest. Esimesed laused väga head ei tundu. Kirjutamise teemal olen ma võibolla varem juba liiga palju kirjutanud. Eriti ma kipun seda tegema feisbukis, sest seal programm näitab, nagu kõik minu sissekanded hääletataks maha, mistõttu tuleks justkui õigustada, miks ma siiski kirjutan või postitan.

Talv kestab ja maas on veel lumi,
kuid ilm on üsnagi soe.
Mul lõigati täna juukseid,
neid kokku keegi ei loe.

Ajalehed on loetud
ja söödud on õhtusöök.
Enne kui voodi saab poetud
näeb paar korda veel mind köök.

Ükskord elas rohutirts. Tema kohta kirjutati raamat. Selle pealkiri oli "Üks rohutirts läks kõndima". Nii sai ta kuulsaks. Raamatu autor sai ka kuulsaks. Aga eluajal kõik teda ei mõistnud. Võibolla need, kes teda ei mõistnud, mõistsid siiski rohutirtse.

Blondid võrdsuseriigid

Rodeesia muudeti blondiks võrdsuseriigiks. Lõuna-Aafrikas olid veel võimul valged. Aga riigi valitseja ütles, et nüüd ta annab neegritele võrdsed õigused. Enne seda ta tapab kaks oma vaenlast. Keegi ei saanud teda takistada. Neegritele võrdsete õiguste andmine tähendas, et nüüd sai ka Lõuna-Aafrika blondiks võrdsuseriigiks. See väljend tähendas vist seda, et blondide juuste hulgas on alati ülekaalus valged, aga mõned mustad karvad ka hulgas. Neegrinaine rääkis itsitades, mida ta unes nägi. Ta oli näinud unes, et ta on mürgitatud, lisaks ühte meest, kes rikkus koos temaga esimest korda elus abielu. Meil oli kodus palju raamatuid. Neegrinaine ütles, et esimesena tahab ta näha sellist raamatut, kus on neegri pilt. Ütlesin, et ta vaataks siis Enekesest märksõna "inimrassid". Mõtlesin, et sealt võib ta näha esimesena Austraalia aborigeeni pilti ja öelda, et see ei ole neeger. Aga Enekeses üldse märksõna "inimrassid" ei olnud. Ütlesin, et mingis entsüklopeedias oli, kui kõik läbi vaadata, siis leiab.

*
Mul ei olnud välisukse võtit, millega majja tagasi tulles ust avada. Seetõttu otsustasin lahkuda majast kolmanda korruse rõdu kaudu, ronides alla järgmisele rõdule. Ma siiski kõhklesin, kas seda teha. Kolmandalt korruselt kukkudes pidi küll ellu jääma, aga vahel võis saada vigastusi. Läksin vaatasin maja väljastpoolt. Selgus, et sellel muudel korrustel peale kolmanda rõdusid ei olegi, seega poleks alla ronimise plaan olnud teostatav.

*
Mõtlesin, et ma annan kindlasti uue luulekogu välja. Ainult polnud kindel, kas keegi seda loeb ka. Mul oli luulekogu käsikirja jaoks kaks faili. Ühes olid luuletused suvalises järjekorras, teises olid nad luulekogu järjekorda pandud. Vaatasin teist faili. Seal oli palju selliseid sõnu, mille tähendust ma üldse ei teadnud, seega ei kuulunud need minu sõnavarasse. Hakkasin teist faili esimesega võrdlema. Selgus, et esimeses failis on samad luuletused teistsuguse sõnavaraga, mis on mulle arusaadav. Keegi oli teist faili toimetanud või halva silmanägemisega ümber kirjutanud. Vist oli parandusi tehtud meelega, sest kui minul oli ühes luuletuses sõna "vedelik", siis asemele oli pandud "rinnapiim". Osadel sõnadel ei paistnudki mingisugust tähendust olevat. Hakkasin kõiki parandusi tagasi muutma.

Esmaspäev, veebruar 04, 2013

Loomad maja all

Olin pannud maja alla erinevat liiki loomi kasvama ja paljunema. Eriti palju oli seal konnaliike. Üks rästik väändus ümber mu jala. Ta sai kuidagi niimoodi eemaldada, et ta ei hammustanud. Olin pannud maja alla kasvama ka rästikuid. Nüüd hakkasin kartma, et nad võivad sealt välja roomata ja teisi hammustada. Kui ma neid kasvama panin, siis tundus mulle, et see on lubatud tegu, sest loomaliik on loomaliik. Aga mulle tuli meelde, et olin maja alla pannud ka siile. Lootsin, et siilid söövad rästikud ära ja välja nad sealt ei jõuagi. Klaus ja Pille käisid mulle peale, et ma sõidaksin nendega koos Paidesse. Ma ei sõitnud.

*
Algas uus õppeaasta. Ma ei teadnud veel uut tunniplaani. Aga mõtlesin, et võtan kooli ühe tühja kaustiku kaasa ja kirjutan kõik ained sinna. Tegelikult kõiki aineid ühte kaustikusse kirjutades oli neid sealt raskem pärast tervikuna üles leida. Ja mõni õpetaja võis eraldi vihiku puudumisega mitte leppida. Pidime minema reisile ja selle jaoks tuli pakkida asju. Enne seda vaatasin veel suurt kaarti. Jagomägi oli selle peale märkusi kirjutanud. See oli ajaloo kaart. Sõja kaardid olid kallutatud, et oli näidatud ainult ühe poole pealetungi, aga polnud näha, kuidas vaenlase väed sinnani jõudsid.

Pühapäev, veebruar 03, 2013

Carlyle "Prantsuse revolutsioon"

Thomas Carlyle. "The French Revolution. A History". Kordustrükil ilmumisaasta märkimata, originaal 1837. 748 lk.

Autor arvab, et õnneliku rahva annaalid on tühjad. Sellepärast, et kirjutatakse muutustest, aga ka muutus heas suunas on seotud negatiivsega. Võibolla see seletab, miks ta nii paksu raamatu kirjutas, kuivõrd Prantsuse revolutsioon talle ei meeldi. Aga võibolla ka mitte, sest ta on kirjutanud raamatuid ka nendest, keda ta austab – Goethest, Schillerist ja Cromwellist.

Sama autori varem loetud raamatus "Past and Present" tuleb välja tema erinev suhtumine Inglise ja Prantsuse revolutsiooni – ise šoti puritaanide perekonnast pärinedes pidas ta lugu Inglise revolutsiooni aegsetest puritaanides, kuid Prantsuse revolutsiooni nimetas kuradi valitsemiseks maa peal. Raamatus Prantsuse revolutsioonist ta kahjuks võrdlusi Inglise revolutsiooniga peaaegu ei too. Kui raamatul "Past and Present" viitas juba pealkiri võrdlemisele, siis nüüd loetud raamatu puhul tunnen üldse võrdlustest puudust.

Carlyle’il jätkub kaastunnet erinevate sündmustes osalenud poolte vastu. Ta ütleb nii, et vaene kuningas, kui ka, et vaene rahvas. Prantsuse revolutsiooni peab ta Prantsusmaa jaoks viletsuse ajaks. Viletsuse põhjuseks peab ta pattu ja patu palgaks surma.

Kolmiku usk-lootus-armastus puhul on keegi pidanud kõige tähtsamaks armastust. Carlyle paistab selleks pidavat usku. Liiga palju armastust viib tema meelest liigse sensuaalsuseni. Prantsuse revolutsiooni eelset ja ka oma ajastut nimetab ta Lootuse ajastuks, aga kurvas mõttes, kuna midagi peale lootuse ei olevatki jäänud.

Varem olen sama revolutsiooni kohta lugenud üheksandas klassis Piirimäe raamatut "Suur Prantsuse revolutsioon" ja millalgi "Üldise ajaloo" vastavaid peatükke. Aga eestlastest autoritest meenutab Carlyle’i suhtumine mulle kõige rohkem keskkooli lõpueksamiks loetud Fanny de Siversi esseed, sest mõlemad lähtuvad kristlikust verevalamist hukkamõistvast seisukohast. Kui raamatus "Past and Present" kiidab Carlyle sõduri ametit, kuna sõdur on valmis oma elu ohverdama, siis tegelikult mõistab ta verevalamise hukka. Generaalstaatide kokkutulekut peab ta demokraatia alguseks ja demokraatiat verevalamise kaasatoojaks. Tal ei olnud veel 20. sajandi kogemust, mil diktatuurimaad sõdisid nii omavahel kui ka demokraatiatega, aga demokraatiad küll diktatuurimaadega, aga omavahel vähem.

Piirimäe raamatuga ja "Üldise ajalooga" võrreldes räägib Carlyle revolutsiooni eelloost rohkem, aga revolutsiooni lõpu paigutab varasemasse aega. Raamatut alustab ta kuningas Louis XV surmaga aastal 1774. Traditsiooniliselt on Prantsuse revolutsiooni alguseks loetud Bastille’ vallutamist 1789, mille juurde Carlyle jõuab leheküljel 152. Revolutsioon on tema definitsiooni järgi vägivaldne vastuhakk ja selle võit, kuigi ta arvab, et revolutsiooni definitsioone on nii palju kui sellest rääkijaid. Revolutsioon selles tähenduses hakkab Carlyle’i järgi vaibuma Robespierre’i kukutamisega aastal 1794 ja päris lõpp saabub sügisel 1795, kui Napoleon viimase rahvaülestõusu maha surub. Teised autorid on revolutsiooni lõpuks pidanud Napoleoni enda võimuletulekut veel mõni aasta hiljem või vahel koguni Napoleoni langust ja kuningavõimu taastamist.

Kui Piirimäe raamatust on meeles suhteliselt viisakas pilt, kuidas revolutsioon liikus politoloogilises mõttes järjest vasakule rahvaesinduste koosseisude vahetumise kaudu, siis Carlyle kujutab seda lihtsalt mõttetu vägivalla kasvuna, nagu romaanis "Kärbeste jumal" või Radžinski raamatus "Stalin". Vasakpoolsust ja vägivalda päris samastada ei saa. Võibolla Piirimäe raamatut lugedes olin veel sellises vanuses, kus vägivald nii palju vastu ei hakanud. Aga kuna Nõukogude ajal tegutses ka revolutsioonitegelase Marati nimeline riidevabrik, siis ilmselt tol ajal seda revolutsiooni nii palju kritiseerida ei tohtinudki. Piirimäe nimetab seda revolutsiooni suureks, mida Carlyle ei tee. Ma pole nõus Carlyle’i demokraatiakriitikaga, küll aga vägivallakriitikaga. Seetõttu ma ei tahaks samuti seda vägivaldset revolutsiooni hästi lugupidavalt suureks nimetada. Eesti laulev revolutsioon oli vägivallatuse poolest tema vastand, siis ütleks pigem Suur laulev revolutsioon. See mõjutas pealegi suurt territooriumi. Teiselt poolt on Prantsusmaal revolutsioone olnud mitmeid ja ühe Suureks nimetamine aitab neid paremini eristada.

Carlyle näitab revolutsiooni eelloost rääkides, kuidas Pariisi parlament rahvast üles küttis. Inglased on oma revolutsiooni algust erinevalt prantslastest alustanud parlamendi kokkutulekust, mitte rahvaülestõusust, aga Carlyle kirjutab, et Prantsusmaal hakkas pinge tõusma juba generaalstaatide valimise ajal. Ülestõusude põhjusena nimetab Carlyle korduvalt leivapuudust. Ühes peatükis nõuti ka leiba ja seepi. Ajakirjas "Tuna" ilmus hiljuti artikkel, kus kirjutati, et vanasti sümboliseeris leib inimestele toitu üldse. Teatavasti nõuti ka 1917 Petrogradis rahu, leiba ja maad. Aga siis oli toidupuudus sõja tõttu suurenenud. Carlyle’i järgi oli nälg Prantsusmaal tavaline. Kui hakati koostama põhiseadust, siis see tulenes ühelt poolt Rousseau sotsiaalse lepingu teooriast, teiselt poolt pidi põhiseadus asendama leiba. Kui üles tõusnud naised kuninga Versailles’st Pariisi minema sundisid, siis Carlyle sõnastab, et loodeti, et leiba ei pea enam nõudma, sest tuuakse kohale pagar. Kui revolutsioon giljotineerimisest tüdinemise tõttu ja püssitääkide survel vaibus, ei olevat olukord leiva osas paremaks läinud. Raamat "Romantismiaja inimene" ütleb, et mässaja ei ole veel revolutsionäär, vaid revolutsionääril on ka programm. Selle järgi tuleks öelda, et Prantsuse revolutsiooni ei alustanud revolutsionäärid, vaid mässajad. Aga kui Petrogradi ülestõusnud nõudsid ka rahu, siis Prantsuse revolutsioon viis vastupidi Euroopa vastu sõtta, mis seni puudus.

Carlyle usub tugevalt üksikisiku suurde osasse ajaloos. Kui paljud sõnad kirjutab ta suure algustähega, siis Napoeloni nime esimesel mainimisel koguni läbiva suurtähega. Ta arvab, et Rahvusassamblee oleks olnud hoopis midagi muud, kui selle liige oleks olnud ka Voltaire. Ja et kui Mirabeau oleks elanud kauem, siis oleks Prantsusmaa saatus kujunenud teistsuguseks. Rousseaust on ta halvemal arvamusel kui Voltaire’ist. Rousseau perekonnanime ta enamasti välja ei kirjuta, vaid räägib temast eesnimesid pidi. Raamatus "Franklin Roosevelt" kirjeldati, et Roosevelt kõnetas Churchilli eesnime pidi, aga Churchill Roosevelti perekonnanimega. Seal pidi see sümboliseerima seda, et juhtpositsioon maailmas läks Suurbritannialt Ameerikale. Carlyle kirjutab, et revolutsiooniliste rahvaesinduste liikmed lähtusid oma tegevuses Rousseau evangeeliumist. Kui revolutsioon lõppes, olevat tulnud Rousseau evangeeliumi asemel tagasi Mammonismi evangeelium. Ka Rousseau evangeeliumist rääkimine on üksiku inimese osa tähtsustamine, kuigi halvas mõttes. Aga Carlyle kirjutab ka avaliku arvamuse tohutust jõust, seega masside osast.

Carlyle’i raamat on tänapäeva ajaloolastest tugevam isikliku arvamuse olemasolu poolest, aga nõrgem allikakriitika osas. Carlyle ei arutle, kas allikates on faktid õiged või valed, vaid kas ajalooliste isikute käitumine ja filosoofide seisukohad olid õiged või valed.

Ühes magistriõppe seminaris arutleti, et võiks kirjutada uurimistöö lõhnadest, mida peeti uuenduslikkuseks. Aga ma olen tähele pannud, et enne audiovisuaalse tehnika teket oli romaanides rohkem looduskirjeldusi ja ajalehtedes rohkem inimeste välimuse sõnalisi kirjeldusi. Carlyle kirjeldab revolutsiooni tegelaste hääli, mida ta ise kuulnud ei ole. Jäi meelde, et Mirabeau ja Danton olid valju häälega, Sieyes vaiksega ja Saint-Just mahedaga. Nendesse, kellel oli vali hääl, paistab autor paremini suhtuvat. Vastupidi sellele, et tavaliselt peetakse inglasi vaikseteks ja lobisemist põlgavateks.

Carlyle’i üks stiilivõte on vaatamate suurele sõnavarale refrään. Ta kordab nii sama sõna lause erinevates osades kui ka sama lauset raamatu erinevates peatükkides. Koolis õpetati meile, et samas lauses ei tohi sama sõna kaks korda olla. Ja Carlyle’iga samal sajandil natuke hiljem elanud eestlane Grenzstein õpetas, et ei tohi olla ühes kirjutises korduvaid lauseid, kuna lugejat tulevat harjutada sellega, et tähelepanu ei tohi hetkekski lõdvaks lasta. Grenzsteinile küll meeldisid vanasõnad, aga ta vist unustas vanasõna, et kordamine on tarkuse ema. Tänapäeva psühholoogias on teada, et mingi protsendi unustamine on paratamatu, aga kordamine aitab asju paremini meelde jätta. Kui Carlyle ütleb kogu raamatu jooksul uuesti, et nõuti leiba, siis see püsib paremini meeles, kui et ta ütleks ühe korra, et kõigil neil aastatel ei olnud leiba. Ka selle raamatu kirjutamine olevat autoril olnud korduv tegevus, kuna esimene käsikiri hävis.

Rekordite tegemise nädalapäev

Lubatud sula see nädal oligi, aga lund jäi suusatamise jaoks veel alles ja vist sadas ka vahepeal juurde. Kui teisipäeval suusatasin 0 kraadiga, siis täna -1 külmakraadiga. Minu arvestuse järgi oli täna talve 16. suusatamine. Sajandi eelmise pikkusrekordi tegin eelmisel pühapäeval ja uue täna. Täna suusatasin neli kanali ringi ehk ühe võrra rohkem kui nädal tagasi. Võibolla see on juba elu rekordi kordamine, kuigi mitte veel uus rekord. Igatahes on seda neli korda rohkem kui talve esimestel kordadel. Ringide otstel jäin seisma, et nina pühkida. Võibolla see aitas ka kauem vastu pidada. Isa soovitas, et ma läheks juba homme viit ringi sõitma. Vastasin, et homme mitte, võibolla järgmine pühapäev. Vahepeal peab taastuma ka. Neljapäev ja reede oli vasaku jala põlv kõndides nii valus, et tuli salvi peale panna. Aga juhul kui see oli ületreenimisest, siis ma arvan, et mitte suusatamisest, vaid trenažööriga varasemast raskema raskusastmega sõitmisest. Mõtlesin, et kui ma sõidan rohkem kilomeetreid, siis see võtab liiga palju aega, panen parem raskema raskusastme. Kehakultuuri haridusega inimene kinnitas, et see võib valu põhjus küll olla.

Metsavend ja arst

Selle eest, mida ma kirjutanud olin, nimetati mind ühe tüdruku nimega. Varem olid minu kirjutised tuletanud meelde seda tüdrukut ja nüüd ühte teist. Mulle ei meeldinud, et see nii oli. Aga oli paratamatu, et kirjutades pidi olema mingi teema. Ja kirjutamisest ma ei tahtnud loobuda. Tahtsime veelkord minna keldrit uurima. Selleks oli vaja valgust. Aga kui ma proovisin tikku tõmmata, siis see ühelgi katsel ei süttinud. Tikutoosi küljelt tuli ainult tikuga kraapimise tagajärjel kõik väävel lahti. Lõpuks tikk süttis ja süütas ka kõigi teiste toosis olevate tikkude väävli. Need põlesid hetkega ära ja rohkem tikke ei olnud. Aga vähemalt hetkeks oli saanud valgust ja tänu selle ajal nähtule sai keldrisse minna.

*
Kuulasin lühilaine raadioid. Sinna oli tekkinud uus eestikeelne välisjaam. See oli vist ühe kiriku oma. Ühes teoses Nõukogude ajal üks arst abistas ühte metsavenda. Nad kohtusid ülemnõukogus. Metsavend ei olnud uuemate spordiuudistega kursis. Ta ei teadnud, kes on üks kuulus Eesti suusataja. Seetõttu hakkas rahvahulk metsavenda jälitama. Mõtlesin, et see on kunstiline liialdus, sest mina ka spordiuudiseid ei jälgi, aga mulle see probleeme ei valmista. Metsavend seisis suusamäe otsas ja pani varustust selga. Gaasimaski pani ta ette, et see tema nägu rahva eest varjaks. Aga langevarju unustas ta võtta. Seetõttu sõitis ta suuskadega surnuks. Arst hüppas talle langevarjuga järele.

*
Maleklubis oli vahepeal käinud üks mees, kelle sinna ilmumine äratas suurt tähelepanu. Aga nüüd ta enam seal ei käinud. Mina käisin sellistest palju järjekindlamalt. Ma ei mäletanud selle mehe nime. Kui ta esimest korda klubisse tuli, öeldi tema kohta mees metsast. Teine, kelle kohta oli nii öeldud, oli Raudsepp. Öeldi, et ansambel Apelsin enam kuulsaid laule ei tee. Vahepeal ta mõne kuulsa teeb, et raha teenida. Aga üldiselt ta on muutunud selliseks ansambliks, millele tuleb peale maksta. Mõtlesin, et kui ma lähen Fischeri malet mängima, siis panen peale terava algseisu, kus ratsud on kõrvuti ja üks vanker on kuninga kõrval, et saaks kohe vastase kuningat ründama hakata. Odad ja lipp on kuningast vastasnurgas, et diagonaalis kuninga suunas tulistada. Ühe tavalise male partii mängin enda vastu nii, et vangerdamine on keelatud. Siis on kõige parem mängida vist kuningagambiiti, et seis hästi teravaks läheks.

Laupäev, veebruar 02, 2013

Türgi ajalugu

Lugesin arvustust Türgi ajaloo teemalise raamatu kohta. Rahvas on türklased, aga rahvarühma kohta on kirjutatud erinevalt turgid või türgid. Arvustuses oli ü-ga. Viimane variant näitab paremini, et nad on türklaste sugulased, aga teiselt poolt on siis kahe erineva sõna omastav kääne ühesugune, mis tekitab segadust. Arvustuse kirjutati sellest, kuidas Iraan on Türgi ja türkidega sõdinud. Nii kuulub Lõuna-Aserbaidžaan praegugi Iraanile. Mõtlesin, et Aserbaidžaan nõuab tagasi armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi, aga suuremalt riigilt Lõuna-Aserbaidžaani ta vist nõuda ei julge, kuigi seal on vist tal rohkem rahvuskaaslasi. Aga kui Ameerika peaks Iraanile kallale minema, siis võibolla hakkab julgema.

Arvustaja ütles, et raamat on esseistlik ja kirjeldav. Kirjeldavust seostaksin mina referaadi, mitte esseega. Ühel leheküljel ütles arvustaja, et raamat ei ole süvauurimus, vaid populaarteaduslik, aga järgmisel, et see raamat on tõsine uurimus. Muidugi populaarteadusliku raamatu jaoks peab ka fakte uurima, isegi kui ei peaks uusi avastusi olema. Arvustajal endal oli rohkem oma mõtteid kui otse enne seda teisest ajakirjast loetud teise raamatu arvustajal, kes tegi rohkem raamatu kokkuvõtte.

Pulmade ärajäämine

Kõndisin mööda tänavat. Ühte listi oli saadetud kirju. Aga osa kirjadest olid järjekorranumbriga ja osad ilma. Prantsuse revolutsiooni ajal oli toimunud palju rongkäike. Aga öeldi, et kui Prantsuse revolutsioon oli tükk aega käinud, ei olnud veel ühtegi selle eesmärkidest saavutatud. Ema käis ujumas. Ütlesin, et mina ei taha palju ujumas käia, sest ma ei viitsi pärast kuivatada. Ema ütles, et ongi. Pulmadeks valmistati pruutpaaridele igasuguseid riideid. Osade riiete kohta öeldi, et need kandjatele endale ei meeldi, aga teistele meeldivad. Täna pidid olema minu pulmad. Aga ma ei kõndinud sellest hoolimata naise käevangus, vaid nagu tavaliselt. Naine jõudis minust enne peosaali kohale. Meie koht pidi olema saali nurgas. Aga kui ma sinna jõudsin, oli ees läinud naine kadunud. Pakkusin, et võibolla ta läks jalutama. Tegelikult ma olin seda ette näinud, et ta viimasel hetkel mõtleb ümber ja loobub abiellumisest. Ta tuli tagasi ja ütles, et ma oleks võinud talle enne rääkida, ta on Turus õppinud. Turus oli ta õppinud kirikulaule. Nüüd olid tal mõned kirikulaulud meelde tulnud, mistõttu ta otsustas minuga mitte abielluda. Üks teine naine tuli minu juurde ja ütles, et ta on ka Helsingis õppinud, aga tema nii ei teeks. Pulmad nimetati ümber lõunasöögiks. Ümber mõelnud naine läks nurga taha ja abiellus seal teist korda mehega, kellega ta oli varem juba abielus olnud. Öeldi, et kõik lõppes hästi. Kui nad olid lahku läinud, oli see mees leidnud endale teise naise, mistõttu esialgu oli arvatud, et tema vana naine jääb mulle. Ühel tüdrukul tuli mingi mõte. Paistis, et ta tahab ise minuga juba täna abielluda, nii et pulmad toimuksid ikkagi. Mina polnud nõus kohe esimesel päeval abielluma, vaid ainult kihluma.

*
Läksin hommikul väiksesse kööki. See oli olnud minu arvutiruum. Aga nüüd oli ema seal teinud ümberkorraldusi ja muutnud selle enda triikimisruumiks. Mõtlesin öelda, et nii ei saa, me ostsime siia mulle pika kirjutuslaua. Selle kirjutuslaua oli ema nüüd tõstnud eest ära seina äärde.

Reede, veebruar 01, 2013

Meeldiv õudusunenägu

Täna mulle meeldis õudusunenägu ka näha, ainult ma ei taha seda täpselt üles kirjutada. Vahepeal ma seal röökisin, aga veel halvem oleks olnud, kui poleks üldse und näinud. Ütlesin vennale, et mind häirib tema siseministriks saamine. Samas unenäos kõlas vahepeal väga hea muusika. Mind kutsuti selle ansambli kontserdile ja tema muusika kõlas juba varem. Tal oli üks põhiline tunnuslaul, mida nad mõnede arvates liiga sageli ette mängisid. See laul pandi kontserdile kutsumise järel kohe mängima. Mulle see meeldis ja see sundis mind kaasa liikuma. Mingi teine unenägu oli veel, mis mul kohe meelde ei tule. Või äkki see muusika oligi juba teises unenäos.

Tasavägine turniir

1.-3. Seljodkin, Solovjov, Peebo 5 p.
...
7.-9. Runnel 3,5

7 vooru, 16 osavõtjat, 15+15 minutit

Kõiv-Runnel 1:0
Runnel-Kääp 0:1
Põvvat-Runnel 0:1
Runnel-Tätte 1:0
Kure-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Solovjov 0:1
Liiva-Runnel 0:1