Vallutajad ei too õnne

Lugesin "Eesti ajaloo" teise köite kohta eilsest "Sirbist" Kaarel Tarandi artiklit. Tarand kirjutab artikli lõpus:

Teadusena on ajalugu sündinud vastukaaluks aastatuhandeid kestnud ühiskonna ajupesule mütoloogiatega. Viimastes käis elu alla, teadus aga kinnitab meile vastupidist, et oleme kunagistest roppudest ja primitiivsetest oludest imepäraselt kaugele-kõrgele jõudnud. Mis mõte peaks küll olema püüul ajalooteadust mütoloogiate naivismi tagasi paisata?

Mina arvan, et ajas lähevad osad asjad paremaks ja teised halvemaks. Keskaeg ei olnud igas suhtes parem kui antiikaeg ega Nõukogude aeg iga koha pealt parem Eesti ajast. Praegu lähevad asjad maailmas mõne koha pealt paremaks, aga samal ajal keskkonna olukord halveneb.

Ka iga raamat ei ole parem igast eelmisest. Seda, et teise köitega tuleb rohkem pahandust kui eelmistega, ennustasin isiklikult juba siis, kui ei teadnud veel tema sisu, aga sai teatavaks autorite otsus kirjastust vahetada.

Olen kirjutanud sellest, et ajaloos toimub areng lainetena või spiraalina. Sama moodi paistab see olevat ajalooteaduses, kus vajadus midagi uut öelda paneb viimati kirjutanutega vaidlema. Praegu teise köite arvustajad vaidlevad raamatuga ja laiema lugejaskonnani jõuavad nende seisukohad paremini kui raamat ise. Nagu merel, nii võib ka mujal mõni lainetus tugevneda ja mõni ka vaibuda.

13. sajandist on varem kõige skandaalsemalt kirjutanud Hvostov. Ühe tema raamatu kohta avaldasin samuti "Sirbis" arvustuse pealkirjaga "Uinumisaegne näidend", kus väitsin, et kui 19. sajandil oli ärkamisaeg, siis praegu on Eesti ajaloos uinumisaeg.

Need, kes tahavad näha Eesti ajalugu vallutajate, mitte oma rahva silmade läbi, mõtleksid justkui, et kui poleks tulnud vallutajaid, siis oleksime ikka veel 13. sajandi arengutasemel. Mina arvan, et ilma vallutajateta oleks tekkinud Eesti riik, sama moodi nagu samal laiuskraadil tekkis Rootsi riik. Siis oleks arvatavasti ka meie praegune poliitiline kultuur kõrgemal tasemel.

Olen lugenud Paul Kuusbergi Nõukogude-aegset raamatut, kus ta toob rohkelt võrdlusi, et Eesti NSV-s on majanduslik heaolu suurem kui sõjaeelses Eesti Vabariigis. Aga ta ei maini, et lääneriikides arenes majandus veel kiiremini kui Nõukogude Liidus.