Mul on korraga kaks soovi - täna siin rohkem mitte kirjutada, teine soov kirjutada. Suurem osa päevast on jäänud peale soov mitte kirjutada, aga kui üks nõrkusehetk tuleb, siis selle ajal võib kirjutama hakata. Selle üle võib ka vaielda, kas see on nõrkuse või tugevuse hetk. See sõltub võibolla kirjutatu headusest. Esimesed laused väga head ei tundu. Kirjutamise teemal olen ma võibolla varem juba liiga palju kirjutanud. Eriti ma kipun seda tegema feisbukis, sest seal programm näitab, nagu kõik minu sissekanded hääletataks maha, mistõttu tuleks justkui õigustada, miks ma siiski kirjutan või postitan.

Talv kestab ja maas on veel lumi,
kuid ilm on üsnagi soe.
Mul lõigati täna juukseid,
neid kokku keegi ei loe.

Ajalehed on loetud
ja söödud on õhtusöök.
Enne kui voodi saab poetud
näeb paar korda veel mind köök.

Ükskord elas rohutirts. Tema kohta kirjutati raamat. Selle pealkiri oli "Üks rohutirts läks kõndima". Nii sai ta kuulsaks. Raamatu autor sai ka kuulsaks. Aga eluajal kõik teda ei mõistnud. Võibolla need, kes teda ei mõistnud, mõistsid siiski rohutirtse.