Tuttav kirjanik

Heino Kiige kohta on minu esimene mälestus aastast 1983 isa 45. sünnipäevalt. See oli nii isa keskmisest ümmargusem sünnipäev kui ka 10. pulma-aastapäev, mille puhul vanatädi Alviine oli valmistanud tordi, millele oli kirjutatud 45+10. Mina olin siis 6-aastane. Seda sünnipäevapidu peeti meie kodus Kaunase puiesteel ja sinna tuli suhteliselt palju külalisi. Isa saatis mind õue vaatama, kas Heino Kiik tuleb, et teed juhatada. Ta polnud seal korteris varem käinud ja tol ajal ei olnud Annelinnas isegi lauatelefone, et ette helistada. Läksin õue, aga ei teadnud, milline Heino Kiik välja näeb. Üks võõras mees tuli ja oskas ise trepist üles minna. Läksin tema järel ja toas selgus, et tegemist oligi Heino Kiigega. Mõne aasta eest rääkisin talle seda lugu. Tema mälestusteraamatute arv näitab, et tal on hea mälu. Ta mäletas ka seda lugu minuga ühte moodi.

Kõige pikemalt olin Kiigega koos aastal 1984 Reomäel, kus meie pere tol suvel suvitas ja Kiik meile külla tuli. Sellest suvitamisest olen juba varem blogis kirjutanud, aga mõne rea kirjutan uuesti. Meil käis seal teisigi külalisi, kellest osad tulid bussiga, aga Kiik autoga. Autovärava ees oli puu otsa viiv sipelgarada ja lapsed muretsesid, et kui auto sealt üle sõidab, saavad sipelgad kannatada. Minu vennad Tõnu ja Klaus istusid kahekesi autos, kui teised olid toas. Nad panid auto kojamehed tööle ja olid ise väga ehmunud, arvates, et on käivitanud mootori. Süütevõtit autosse vist siiski polnud jäetud. Koos Kiigega sõime aias sõstraid, mida seal kasvas kolme värvi, kõndisime metsa all ringi, kuivõrd maja asus keset metsa, ja käisime naabertalus külas, kust tavaliselt käisime piima toomas. Kiike nähes ütles naabertalu endisest metsavennast peremees, et see mees on tont. Ta küsis, kas Kiik on aus mees või valetab. Minu isa vastas, et ei valeta, aga uskuda ei saa. Pärast ühe konkreetse Kiige jutu peale ta kordas seda ütlust, et ta ju ütles. Üks jutt, mida Kiik seal rääkis, oli, et ta on rahul, et kõik inimesed kraega kitsemampleid söögiseeneks ei pea, siis jäävad need talle. Üks mees oli talt metsas küsinud, miks ta kärbseseeni korjab. Kiik oli vastanud, et ta tahab kärbseid mürgitada.

Tartus käis Kiik meil veel külas. Mina mäletan udusemalt, aga minu ema selgemalt, et kõige rohkem kinkis ta meile mett. Ühel viimastel kodustest külaskäikudest tuli juttu Eesti ajaloost. Kiik ütles, et Päts oli täitsamees, mõni tahab Pätsi maha kiskuda, talle ei taha see hinge mahtuda. Vist samal korral meenutas ta ka oma karjääri pankurina, et kui panga pankrott oli töötajatele juba teada, läksid nad veel selle rahaga viimasele välisreisile ja kirjutasid sealt ajalehtedele reisikirju. Ta rääkis veel, kuidas ta oma poja hariduse eest maksis ja poeg on talle pärast öelnud, et see oli kõige parem investeering.

Aga enne seda hilist külaskäiku oli veel muud. Aastal 1987 ilmus "Loomingus" küüditamise teemaline Kiige romaan "Maria Siberimaal". Ma ei lugenud seda läbi, küll aga osaliselt. Seal oli muuhulgas öeldud, et Siberis sai "Ameerika Häält" kuulata ainult märga lappi vastu raadiot pannes. Tol ajal kuulasin ka ise "Ameerika Häält", mille kuuldavus ei olnud veel eriti hea. Ühel sügisesel õhtul, kui kodus oli kellegi sünnipäev, lasin Kiige raamatust eeskuju võttes kraanist raadio peale vett. Tulemus oli loodetule vastupidine, et raadio jäi üldse tummaks ja ei kostnud enam ühtegi jaama. Isa kruvis selle patareiraadio lahti ja kuivatas ta ära, mille järel ta hakkas uuesti mängima.

Esimene Kiige raamat, mille ma tervikuna läbi lugesin, oli Arve Jommi seeriast. Ma pole enam kindel, kas ma lugesin selle seeria raamatuid üks või kaks, igatahes riiulis oli neid kaks. Tol ajal ma püüdsin oma lugemiskiirust tõsta ja lugesin raamatut nii kiiresti kui võimalik, mis mulle praegu ei tundu enam hea meetod, vähemalt minu puhul. Aga üht-teist jäi siiski meelde. Seal raamatus oli juttu Kaunite Kunstide Akadeemiast. Kui Kiik hiljem ka päriselt selle nimega asutust asutama hakkas, oli mul see koht raamatust meeles.

Suuremat osa Kiige raamatuid, mida ma olen lehitsenud, ei ole ma tervikuna läbi lugenud. Üks raamat, mis mulle sellistest teistest rohkem meeldis, oli "Maailma viljad". Seda kasutasin keskkoolis ingliskeelse geograafia Itaalia-teemalisi referaate kirjutades. Teised klassikaaslased leidsid ülikooli raamatukogust oma riikide kohta minust värskemat statistikat, aga minu jaoks oli just Kiige raamatust statistika otsimine üks selle referaadi kirjutamise meeldivamaid osi.

Osaliselt olen lugenud Kiige mälestusteraamatuid. Nende puhul tundus, et varasemast lapsepõlvest kirjutatud olid paremad, kuna neid kirjutas ta puhtalt mälu põhjal. Hilisema aja kohta on ta kirjutanud päevikuid kasutades ja siis tuleb hulka vähemilusaid detaile, mille unustamine muidu välja puhastaks.

Viimane Kiige raamat, mille ma olen tervikuna läbi lugenud, oli "Tondiöömaja". Kui raamat oli läbi, tuli sellest maleklubis ajalooõpetaja Puisiga juttu, kes seda väga kiitis. Ütlesin, et sain selle just hiljuti läbi ja see oli oma aja kohta hea raamat. Puis vastas, et just, iga asja tuleb hinnata oma ajas.

Viimastel kordadel kohtusin Kiigega saunas. Ühel korral rääkisin, et kuidas loen võrgust välismaa ajalehti. Nigeeria ajalehes oli kirjutatud, et gorillasid on maailmas vähe järel, aga ühes Nigeeria provintsis veel on neid ja nad tahavad välisturistid neid vabas looduses vaatama kutsuda. Mina rääkisin seda seisukohalt, et väljasurevad loomad võiks parem rahule jätta. Aga Kiik ütles, et gorillasid tahaks sinna ise ka vaatama sõita.

Viimasel korral kohtusin Kiigega eelmine aasta samuti saunas. Mulle oli just kingitud sünnipäevaks tomatitaim ja olin mõelnud varsti seoses sellega "Maailma viljadest" tomati peatükki lugeda. Selleni ma siiski ei jõudnud. Aga saunas rääkis Kiik oma suurtest spordisaavutustest. Ta oli saanud esikohti paljudel erinevatel spordialadel, muuhulgas tulnud maadluses ülikooli meistriks. Minul oli vastata, et olen tulnud ülikooli meistrivõistlustel males kolmandaks. Kiik pidas seda ka väga heaks tulemuseks.