Tuulised tänavad

Minu toas oli koosolek. Kuna ma ei saanud ärgata normaalsesse tühja tuppa, siis keeldusin üldse ärkamast. Hakkasin poolsuletud silmadega oma päevariideid otsima. Koosolekul osalejad võrdlesid, et mina kirjutan halbu luuletusi, aga isa häid, sest minul on ainult ilusad sõnad, aga isal ilusad ja ropud segamini. Näitkes tõid nad, et isa luuletustes on kirjeldatud loomahääli. Minu meelest ei olnud loomahääled ropud. Hakkasin minema tagumisse vannituppa. Läbi suure toa minnes nägin meest, kellel oli käes püstol. Kartsin, et ta vihkab mind nii kõvasti, et on tulnud mind maha laskma. Ta siiski ei tulistanud, vaid läks trepikotta. Mina läksin vannituppa.

*
Kõndisin tänaval. Hakkas puhuma tugev tormituul. Seetõttu võtsin kätte kepi, et oleks kergem kõndida. Märkasin, et teistel jalakäijatel on ka kepid käes. Mõtlesin, et nüüd ma teen kepikõndi ja käed saavad ka füüsilist koormust. Ainult et mul oli kepp ühes, mitte kahes käes.

*
Istusin tänaval ja vaatasin oma margialbumit. Algselt oli see olnud täis Vene marke, aga nüüd lisandus aegamööda järjest rohkem Eesti omi. Aeg-ajalt mulle pakuti mõnda marki ja panin selle albumisse juurde. Helina saadetud ümbrikutelt ma marke küljest ei võtnud, sest oli tähtis, et need oleks ümbriku küljes. Ühel albumi leheküljel oli kaks teemat - kosmos ja lennukid. Marke oli nii palju, et kõik ei olnud nähtaval, vaid osa olid teiste taga. Võtsin esimesed margid välja, et vaadata varjus olevaid. Osad selles pakis olid lennukitega ja osad rakettidega. Mõtlesin, kummas järjekorras tagasi panna. Panin nii, et nähtavale jäi lennukiga mark. Aga võibolla oleks parem olnud jätta pealmiseks raketiga mark, sest teised selles reas olid raketiga. Üks mark pudenes tuulde. Mõtlesin, et see ei ole suur kaotus. Aga hiljem mul võis teistsugune tuju tulla ja kaotus võis suurena tunduma hakata.