Arreteeritavate nimekiri

Kõige rohkem kirjutanud ajakirjanik oli avaldanud ajalehes 154 artiklit. Mõtlesin, et kui tema võib kirjutada ajalehes, miks siis mina listis ei või. Politsei oli koostanud nimekirja vene noortest, keda arreteerida. Põhjus oli, et nad olid värvinud paberit punaseks, mis meenutas punast lippu. Käkerdasin selle nimekirja kokku, sest minu meelest ei olnud punases värvis midagi keelatut. Nüüd ootas mind ennast arreteerimine.

*
Seisime veekogu ääres. Sellel oli kõrge piire. Mul oli vihik lahti. Trohhalev ütles ühe vihikus oleva joonistuse kohta, et see on kole. Venna sõber oli enne sama joonistust kiitnud. Trohhalev põhjendas, et kole on see sellepärast, et see ei ole paberi suhtes otse. Ta keeras vihiku lehti, et vaadata, kas on paremaid joonistusi. Eespool oli vist kirjutatud asju, mida ma ei tahtnud näidata. Aga Trohhalev vaatas, et seal joonistusi ei ole, mistõttu ta lõpetas vihiku lehitsemise. Mul kukkus pastakas vette. Leppisin sellega, et see on läinud. Olin oodanud arsti vastuvõttu. Arst oli minu juurde tulnud alati vabas õhus ja seni polnud kunagi veel sel ajal vihma sadanud. Nüüd arst saabus. Tema otsustas minu pastaka veest välja tuua. Aga porisest kaldast piirde kõrval alla minnes ta libises ise vette. Ta vajus järjest sügavamale ja pinnal oli veel ainult pea. Tuli minna tema elu päästma. Kartsin, et seda tehes libisen ise samuti vette. Aga seda ei juhtunud ja arst sai ka ise veest välja tulema hakata.