Uutmoodi kopeerpaber

Hakkasin lugema esimest materjali doktoritöö kirjutamiseks. Samal ajal hakkasin ka doktoritöö kirjutamisega pihta, pannes iga lõigu lugemise järel midagi kirja. Mulle näidati, et on leiutatud kopeerpaber, millega saab asju paberilt arvutisse panna. Mõtlesin, et seda saab doktoritöö kirjutamisel kasutada. Panin kopeerpaberi varem täis kirjutatud ja joonistatud paberi peale ja hõõrusin. Et midagi arvutisse jõuaks, tuli kõvasti hõõruda. Asjad jõudsid arvutisse küll, aga kaks sõna, mis olid paberil kirjutatud lahku, olid nüüd arvutis kokku. Lisaks oli asjal see miinus, et kui otse arvutisse kirjutades sai pärast kasutada otsingut, siis paberilt arvutisse võetud sõnad olid nagu pildid, mille puhul otsing ei töötanud. Mõtlesin, et selleks, et ei peaks liiga kõvasti hõõruma, kirjutan edaspidi otse kopeerpaberile. Niiviisi kirjutasin sama asja kolmes eksemplaris - kopeerpaberile, selle all olevale paberile ja arvutisse. Mõtlesin, et niiviisi tuleb vist iga uue lehekülje jaoks uus kopeerpaber võtta. Aga muidu ta kulukski liiga ära. Lisaks sellele, mida mina kopeerpaberile kandsin, tekkisid sellele samaaegselt ka kulumistriibud. Kopeerpaberil panin kõik ühele leheküljele, aga teisel paberil mahutasin osa asju ühele ja osa teisele vihikuleheküljele. Vaatasin, et Klausi paberil on minu stiilis joonistus - kuningal on lapitud püksid. Ma ei olnud enam kindel, mis on minu ja mis Klausi joonistatud. Siis nägin, et Klaus kopeeribki endale minu piltide algusi, et neid edasi arendada. Seejuures tahtis ta joonistada ka minu paberile juurde. Ütlesin, et minu paberile ta joonistada ei või.