Leiutajajumalad

Istusin kirjandusmuuseumis. Kui tahtsin juba lahkuda, siis mõtlesin, et ma olen ju tulnud valesse osakonda. Pidin minema arhiivraamatukokku, aga rahvaluule osakonna uks oli enne ja olin seetõttu sealt sisse läinud. Olin tellinud välja materjali, millele ühes ajakirjaartiklis oli viidatud. Mees, kes selle artikli oli kirjutanud, istus minu kõrval. Kui hakkasin lahkuma, kõnetas üks mees mind ebaviisakate sõnadega. Mäletasin uduselt, et see mees arvab, et üks naine jättis teda minu pärast maha. Ma ei mäletanud ainult, milline naine. Mees küsis mult 50 senti laenuks. Võtsin rahakoti välja, et küsitud raha anda, lootmata seda tagasi saada. Rahakotist paistis üks münt, millest mees arvas, et see on kullast, kuigi mina kinnitasin, et vahast. Lisaks oli seal ka üks päriselt suur münt. Lootsin, et seda mees ei näinud. Aga kuna võis ka näha, siis majast väljudes põgenesin kiiresti ringiratast ümber maja, et võimaliku jälitamise eest pääseda. Tagasi vaadates nägin, et see mees oligi mind jälitama tulnud, kuigi õnneks vaatas vales suunas. Põgenesin mööda tänavaid ja üle aedade. Mõtlesin, et lähen koju ringiga, sest tee peal võib olla varitsus. Siis mõtlesin, et ma ei lähe üldse koju, vaid sõidan rongiga linnast välja, sest varitsus võib olla otse kodu ukse juures, nii et ringi tegemisest ei ole kasu. Ühel trepil hakkaski mind neli meest jälitama, aga mul õnnestus neist lahti rebida. Kõndisin mööda majade katuseid. Seal olid majad tihedalt üksteise kõrvale laotud, nii et uksi ega aknaid ei saanud avada. Mõtlesin, et kui rongi kohe ei tule, siis hakkan mööda raudteed järgmise jaama suunas kõndima, sest muidu võivad jälitajad mulle Tartu jaama järele jõuda.

*
Olin kooli sööklas. Läksin selle nurka. Mõtlesin, et vaatan kõigi oma feisbuki kontaktide näopildid läbi. Kaks inimest olid mind kontaktide nimekirjast kustutanud. Mõtlesin, et kui kaks inimest kustutas, siis kustutamise kaalujaid peab olema veel rohkem. Kirjutan, et kes kaaluvad minu kontaktidest kustutamist, need kirjutagu, miks nad seda teevad. Mõned inimesed olid asendanud oma õige nime varjunimega. Ma ei osanud uusi ja vanu nimesid omavahel kokku viia. Varjunimed olid võetud sellised, nagu oleks tegemist väga lõbusate inimestega. Aga kogu lõbusus ainult nime vahetamises seisneski, rohkem need inimesed midagi ei kirjutanud. Läksin Tristani laua juurde. Ütlesin, et mul kadus nägemine ära. Siis tuli nägemine tagasi.

*
Oli tehtud film, kus näidati põhiliselt alkoholi joomist ja kaardimängu. Proovisin koos Kristeriga, kas õnnestub asju peopesaga ära varjata. Ütlesin, et kui minul ei õnnestu, siis Kristeril ammugi ei õnnestu, sest Krister on minust väiksem. Krister arvas, et pikkuse vahe ei pruugi tähendada, et tal käsi väiksem oleks. Üks klassiõde ütles, et äratus, kell on pool kümme. Pidime bussiga Tartusse sõitma. Aga äratuse peale ma veel kohe ei ärganud. Sain voodist välja viimaste hulgas. Ütlesin Erikule, et ma ei peagi teistega sama bussiga minema, ma võin mõne hilisemaga ka minna. Erik kinnitas minu arvamust, et Tallinnast Tartusse sõitvad bussid peatuvad Paides igal täistunnil. Erik kutsus mind sööklasse sööma, seal pidi täna pakutama mulgiputru. Sellest, et ma ei kiirustanud kohe esimesele bussile, tekkis nii rahulik meeleolu, et hakkasin nägema tänavaid Tartu tänavatena. Kartsin, et varsti võib unenägu katkeda. Abinõu selle vastu oli ära unustada, et see unenägu on. Söökla leti taga tellis üks tüdruk toitu enne meid. Ta küsis mitut toitu. Ühte neist talle kohe ei antud. Ta kordas oma soovi, et ta ütles, et tahab seda. Nüüd talle tõsteti taldrikusse liha ja konte.

*
Taevasse pandi ritta jumalaid. Need olid inimesed, kes olid midagi leiutanud. Marconi võeti raadio leiutamise jumala kohalt maha ja pandi asemele Tesla. Marconi vastu käis mingi kampaania, sest ajakirjas oli ka just ilmnud artikkel, et raadio leiutaja ei ole Marconi, vaid Tesla. Tugineti ammusele, aga vähetuntud kohtuotsusele, mida oli nüüd tutvustama hakatud. Mina leidsin, et Marconi kirjutas jälle Teslast parema raamatu selle kohta, kuidas raadioaparaati kokku panna. Seega ta oli kirjanik. Venelasele näidati rosoljet. Venelane küsis, kas nüüd võivad venelased võtta kartulisalatile patendi. Vastasin, et ei või. Küsiti, miks. Kordasin, et ei või. Mõne hetke pärast ütlesin põhjenduseks, et kartul tuli Ameerikast, mitte Venemaalt. See venelane oli Pille. Ta lisas minu jutule irooniliselt, et ja ühte inimest ei tapetud, vaid ta sai pommiplahvatusel surma, ja et mina olen nüüd ikkagi vannitoas. Tegelikult ma ei olnud vannitoas, vaid selle ukse ees, aga Pille ei näinud nurga taha. Ma ei viitsinud hommikuti kiiresti päevariideid selga panna. Ühes ruumis mängis täiskasvanuga väike poiss ja teises väike tüdruk. Lapsed naersid palju, aga täiskasvanud olid suurema osa ajast tõsised.