Pimedas suusatamine

Eile oli Tartu maratoni päev ja ma nägin aknast, et ka kanalil on väga palju suusatajaid. Henn küsis, et kui meil on nii suur pere, miks siis keegi meist maratonil ei käi. Vastasin, et ma lähen teisel alal Eesti meistrivõistlustele. Suusatamas ei käinud ma eelmine nädal ühelgi päeval, aga tegin seda täna. Suusatamist alustades oli veel valge, aga lõpetades juba pime ja laternad põlesid. Viimati olin pimedas suusatanud aastal 2001. Tol korral kukkusin ühe ringi peal mitu korda ja olen oletanud, et võibolla pimeduse pärast. Täna ma ei kukkunud, kuigi sõitsin kolm ringi kanali ees. Temperatuur oli null kraadi, millega ei olnud maksimaalselt hea libisemine, aga väsisid ainult vasaku käe sõrmed ja sõidu lõpetamise järel ei tunne ka nendes midagi. Ema küsis mult enne sõitma minekut, kas ma ei taha sooja ilma määret, võibolla ta leiab seda. Vastasin, et määret ma ei taha, muidu on see teistsuguse ilmaga ka all ja segab sõitmist. Minu kogemuse järgi kui ei sõida võidu, siis ei ole ühegi ilmaga määret vaja. Vähemalt kahel viimasel talvel ma pole kordagi määrinud. Täna oli minu arvestuse järgi selle talve 18. suusatamine. Eelmine talv ma ei tahtnud ühe põhjusena pimedas suusatada sellepärast, et helkuri kandmine muudeti kohustuslikuks ja suusariiete külge on helkurit raskem kinnitada. Aga sügisel andis isa mulle helkkurriba, mille saab käe ümber panna. Võtsin selle täna taskus suusatama kaasa.