Kadunud luulekogu

Tahtsin ammu loetud Yeatsi eesti-inglise paralleeltekstidega luulekogu uuesti kasutada, aga see oli kodust jäljetult kadunud, mistõttu võtsin raamatukogust. Uuel lugemisel meeldisid endiselt rohkem need luuletused, mis olid juba varasemast meelde jäänud. Mis ei olnud meeles, need olid igavamad ja ei jäänud nüüd ka nii hästi meelde. Luule olevat tõlkimatu, kui mitte võõrkeeles kirjutatu üldse, aga enamasti meeldisid mulle tõlked eesti keelde rohkem kui originaalid. Võibolla sellepärast, et minu inglise keele hääldus ei ole nii hea kui arusaamine ja mõttes sõnu valesti hääldades võis kõla kaduma minna. Kiplingi luuletustega siiski sellist kogemust ei ole, need on inglise keeles ka head. Võibolla sellepärast, et Kiplingil on selgem rütm. Luulekogule oli lisatud juba Eesti ajal kirjutatud artikkel Yeatsi kohta, luulekogu ise on ilmunud 1990. Ajaloolased räägivad, et iga põlvkond peab kirjutama uue ajaloo, aga kirjandusteadus vist vananeb aeglasemalt. Võibolla sellepärast, et ajaloos peab hindama, kas allikas räägib tõtt või valetab, aga ilukirjandusliku teksti tõeväärtus ei ole nii oluline. Ja ilukirjanduslik tekst kirjutatakse kohe tervikuks, mille analüüsil taustaandmed ei ole kõige hädavajalikumad, aga ajaloolane peab rohkem mosaiiki laduma ja vahepeal leitakse uusi allikaid juurde. Just kõige kiirematel aegadel võib olla kõige vähem aega päevikut pidada, kuigi tahtmine ja vajadus võivad olla kõige suuremad. Artiklis Yeatsi kohta kasutatakse tema kohta sõnu nagu uusromantik ja viimane romantik. Neid iseloomustusi ma ei mäletanud, kuigi teda õpetati ka koolis, aga need seletavad võibolla, miks mul oli üldse tahtmist seda raamatut raamatukogust võtma minna, kuivõrd raamatut "Romantismiaja inimene" lugedes leidsin romantikute iseloomustustest ka palju ennast iseloomustavat.