Täna oletati, et üks koolilaps tuleb kooliaasta alguse puhul külla, mispuhul oli ostetud tort. Laps ei soovinud siiski külla tulla, sõime torti ise. Öeldi, et see on siis presidendivalmiste auks. Vaatasin, et tordist saaks hea foto, teised arvasid, et tuleb sigrimigri, sest tort on juba lahti lõigatud. Mina mäletan, et raamatus "Koera süda" peeti kõige isuäratavamaks viltu lõigatud vorsti, kui see just mõnes teises raamatus ei olnud. Tegin kaks klõpsu, ühe välklambiga ja teise ilma. Avaldan ainult teise pildi, selle värvid tunduvad sel korral paremad. Välklambiga tuli sinakam pilt, mis erines silmaga nähtavast tordist rohkem. Mulle tuletas see vaatepilt ühe kokaraamatu kaant meelde.
teisipäev, august 31, 2021
Võimalused enammaterjaliga
Mõtted pilves ilmaga
esmaspäev, august 30, 2021
Natuke kirjutamist
pühapäev, august 29, 2021
Ansambel Peoleo
laupäev, august 28, 2021
Kahtlane ennustus
reede, august 27, 2021
"Tuna" 2/2021
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2021. Peatoimetaja Ott Raun. 160 suurt lehekülge.
Toomas Karjahärm kirjutab Jaan Tõnissoni käitumisest seoses aastal 1905 alanud revolutsiooniga. Karjahärma arvates pooldas Tõnisson rangelt seaduslikku teed. Minu uurimuste järgi oli Tõnissoni maailmavaates kõige tähtsamal kohal kõlblus. Tõnissonil oli küll juristi haridus ja Igor Gräzini väitel juristid mõtlevad JOKK-ile, nagu ka igal muul elukutsel olevat oma lähenemisnurk. Kuid Tõnisson ise on öelnud, et kõlbeline on see, mis on elu edendav. Seadus võib elu edendamisele ka vastu töötada. Seadust saab muuta. Tõnisson võitles karskuse eest, kuigi alkoholi tarvitamine oli seaduslik. 1917. a. revolutsiooni ajal esitas ta suuremaid nõudmisi kui 1905, aastal 1940 Stalini surve all jälle väiksemaid. Erinevus ei tule ilmselt sellest, millisel hetkel on milline käitumine seaduslikum, vaid sellest, mida on võimalik saavutada. Tõnisson on öelnud ka, et parem on murduda kui painduda, kuid sellega mõtles ta ehk rohkem juhi, mitte kogu rahva murdumist. Nagu alkohol ei ole elu edendav, nii ka suur verevalamine. 1905 ütles Tõnisson, et päkapikul ei maksa suurte ajaloo rataste vahele tükkida, aga mõnel hetkel võib päkapikul rohkem liitlasi olla.
Mihkel Mäesalu kirjutab Jüriöö ülestõusust ja näitab samuti, et see oli võimalik tänu sellele, et Taanil ja ordul oli sel hetkel teisigi vaenlasi. Olen ka varem õppinud, et mässavad eestlased käisid Turu foogti appi kutsumas, aga tol korral jäeti vist ütlemata, et ta oli Taaniga niigi sõjajalal olnud riigi kodanik. Ülestõus levis ka ordu eestlastega asustatud aladele, aga seda mäletan ka ülikooliloengust, et ka ordul oli sel ajal venelastega sõda.
Mäesalu peab kummaliseks, et ühte asja on maininud vaid Uku Masing. Parem sõnastus oleks vast, et kummaline, et teised pole maininud. Sest kui Masingul oli peaaegu kõigist inimestest suurem lugemiskiirus ja keelteoskus, siis see pole kummaline, kui tema midagi mainib. Masingu teooria Jüriöö ülestõusu kohta võib küll ekslik olla, nagu on kahtlane, kas suurem lugemiskiirus tuleb analüüsivõimele kasuks. Aga meile ülikoolis Eesti keskaega õpetanud Raudkivile tundus vähemalt, et mõnes asjas võib Jüriöö ülestõusu puhul olla õigus just Masingul.
Igor Kopõtin kirjutab Vabadussõja ning Vene kodusõja aegadest. Ta väidab, et valgekaartlastel on hea maine, kuid et nende hulgas oli kurjategijaid. Sorokin ütleb siiski ka varem kirjutatud teoses, et revolutsioonide ajal hakkavad mõlemad võitlevad pooled ühtviisi halvasti käituma. Vilde on kirjutanud romaane, mille järgi äärmuslikus olukorras on kuriteod enda päästmiseks õigustatavamad, aga Kopõtin näitab, et ei röövitud ainult toitu, vaid ka väärtesemeid. Võibolla mõni röövija küll lootis väärtesemed toidu vastu vahetada. On oht, et hädaolukorras tekkinud maffia jääb püsima ka nälja möödudes, nagu inimliha maitse suhu saanud kiskja pidavat ka hiljem inimesi murdma ja osad näevad ohtu selles, et endised NLKP liikmed on ka hiljem võimu juures.
Kalle Kroon kirjutab ajaloolase sõnavarast, eriti seoses varauusajaga. Ta leiab, et ei ole õige rääkida, et Tallinn aastal 1561 alistus Rootsile, õigem olevat olnud öelda, et ta andis ennast Rootsi võimu alla, sest ta tegi seda Rootsiga sõdimata vabatahtlikult ja sai sellest kasu. Minu teada „alistuma“ ja „alla andma“ on siiski sünonüümid, võibolla küll mitte „kellegi alla andma“, vaid „kellelegi alla andma“. Kontrollisin etümoloogia sõnaraamatust, et „alistuma“ on keeleuuendajate loodud sõna, see tulevat eesti keelde soome keelest. Aga see Krooni täpsustus sõnavaliku kohta minu ettekujutust 1561 juhtunu kohta palju ei muutnud, teadsin ka varem, et sõditi venelaste, mitte rootslastega. Maletaja ütleb, et ta alistub, kui ta loovutab vastasele punkti. See on vabatahtlik ja võib olla vastastikku kasulik, et mitte otsustatud seisuga edasi tegeleda, vaid asuda uue partii juurde. Võitja ei saa sellega kaotaja üle võimu, vaid peab järgmises mängus uuesti võitlema.
Jaan Lehtaru jätkab varem alanud artiklit arhiivindusest. Mäletan „Loomade elust“ kahte paberit kahjustavat lülijalgset, aga Lehtaru järgi on neid ainuüksi Eesti arhiividest leitud rohkem, kuigi siin ei tohiks olla „Loomade elus“ mainitud termiite. Hiljuti tulid uudised Kirjandusmuuseumi järjekordsest remondiaegsest uputusest, Lehtaru artikli juures on selles mõttes päevakohane pilt aastatetagusest arhiivi uputusest.
Mäng väljast ja seest
neljapäev, august 26, 2021
Kestev sidumine
Enne esimest vooru
kolmapäev, august 25, 2021
Viljad valmivad
Eile saadeti emale klassikokkutuleku fotosid, millest osad tema arvutis ei avanenud, minu arvutis aga küll. Tegelesin nende enda arvutisse tõmbamise ja juba avaneval kujul ema arvutisse edasi saatmisega. Mul soovitati endal suvikõrvitsaid pildistada, kuigi hiljutisele lillepildile jäid suurem osa neist juba peale. Täna tegin tellitud pildi siiski valmis ja lisasin oma fantaasia järgi teise juurde, selle jaoks enne pildistamist asju ümber tõstes. Alumisel pildil peaks olema punane sõstar, kreegid, õunad ja küüslauk.
Sündmused turniiril
teisipäev, august 24, 2021
Valgekaartlase tulemused
Mativõrk
esmaspäev, august 23, 2021
Füüsika kontrolltöö
pühapäev, august 22, 2021
Postkastide juures
laupäev, august 21, 2021
Ansambel Artell
reede, august 20, 2021
Suur võit riigipühal
Postitus malekeskkonnas
neljapäev, august 19, 2021
Veel lilli
Avaldasin eile ühtede lillede kohta kaks pilti, hiljem selgus, et sellega ei saanud veel kõik pildistatud. Teisi lilli ma kohe ei märganud. Ma võisin istuda nende poole seljaga, juhul kui nad olid juba praeguse koha peal.
Ajalehefoto
kolmapäev, august 18, 2021
Augustiõied
Autasud
teisipäev, august 17, 2021
Rünnakud vasakul käel
esmaspäev, august 16, 2021
Põgenemise põhjus
pühapäev, august 15, 2021
Magistritöö rahvuskonfliktidest
Reigo Lokk. „Etnopoliitilised konfliktid riigi-ehitamisel. Sõdadevaheline Tšehhoslovakkia ja postkommunistlik Eesti Vabariik“. Magistritöö. Juhendaja: Prof. Eero Medijainen. Tartu 2005. 149 elektroonilist käsikirjalehte raamatukogu kataloogis.
See magistritöö on kaitstud minu omaga samal kalendriaastal, aga Lokk on astunud magistriõppesse hiljem. Vaatasin, et olen varem tema ajakirjaartikleid kritiseerinud, kuna ta on minust vähem rahvuslik. See paistab välja ka magistritööst.
Töö koosneb kahest erinevast teemast, üks on maailmasõdadevaheline Tšehhoslovakkia, teine kõige uuema aja Eesti. Mõlema puhul huvitavad autorit rahvuskonfliktid, aga kahte teemat ei ole omavahel väga palju seostatud. On küll ka üldistusi kogu maailma kohta, kui mõnelt leheküljelt on nii Tšehhoslovakkia kui ka Eesti näiteid raske leida. Aga üldistusi kogu maailma kohta on tõepäraselt raske teha, kui autor pole ka Tšehhoslovakkia puhul kõiki rahvuskonflikte võrdselt uurinud, vaid keskendub peamiselt saksa vähemust puudutavale.
Mõtlesin, et algkoolis kirjutasime jutustavaid ja keskkoolis arutlevaid kirjandeid, aga ülikoolis õpetati viitamist ja siis läksid kirjatööd referatiivsemaks. Minu magistritöö mustandile heideti ka ette referatiivsust, kuigi puhtandi kohta seda enam ei öeldud, sinna olin järeldusi juurde kirjutanud. Viimasel hetkel tehtud järeldused võivad küll tunduda otsitud.
Võibolla Loki töös on oma mõtteid rohkem kui ma neid sealt leian. Võõrad mõtted on viitenumbritega ära tähistatud, oma mõtteid pole tähistatud. Lõigud lõppevad igal juhul sageli viitenumbriga, nagu kommentaari ei olekski, kuigi kommentaar võib olla ka eespool.
Ka referatiivsest tööst võib leida huvitavaid fakte. Saab ka valida, keda refereerida. Lokk vähemalt eestlastest eelistab viidata rohkem vasakpoolsematele autoritele nagu Rein Ruutsoo, Marju Lauristin ja Eero Loone, sageli esineb ka Klara Hallik, keda mäletan Rahvarinde poliitikasaadetest.
Eriti palju on viidatud ingliskeelsetele teostele, esineb ka eestikeelseid, vähem saksa- ja venekeelseid, kuigi teemaks on saksa ja vene vähemus. Tšehhoslovakkia osa on riigi poliitika suhtes kriitilisem kui on tšehhi keelt osanud Bernhard Linde ja Leo Metsari kirjutised. Kui Lokk oleks tšehhi keelt osanud, oleks ta võinud teha ka tšehhimeelsemaid järeldusi. Ingliskeelsete tööde puhul on tõenäoline, et ka paljude nendest autorid oskasid saksa keelt paremini kui tšehhi keelt.
Mind huvitanud Masaryki nime esineb töös vähe. Tegelasteks on rohkem rahvusrühmad. Mainitakse küll, et Masaryk ja Beneš olid Tšehhoslovakkia poliitika juhid. Selle poliitika suhtes on Lokk kriitilisem kui varem loetud autorid. Varem loetus on välja toodud, et Tšehhoslovakkia jäi 1930. aastatel demokraatlikumaks kui suurem osa Euroopa riike, Loki järgi tehti vähemusrahvustele siiski liiga.
Masaryk ise kirjutab oma sõjamälestustes, kuidas Austria-Ungari võimud püüdsid teda Esimese maailmasõja ajal mürgitada, Lokk toob selle asemel välja, et Masaryki võimu ajal oli mässavate sakslaste hulgas inimohvreid. Muus kirjanduses on kujutatud Masaryki riigi loojana, Loki järgi lõid Tšehhoslovakkia riigi võitjariigid, Tšehhoslovakkia alles sai riigiks. Töös on kõrvutatud saksa vähemuse olukorda Tšehhoslovakkias vene vähemuse olukorraga Eestis, aga saaks võrrelda ka juutide olukorraga Saksamaal või tšetšeenide ja soomeugrilaste olukorraga Venemaal. Lokk näitab, et Tšehhoslovakkia piirid ei olnud rahvuspiirid, aga Tšehhoslovakkia oli siiski rohkem rahvusriik kui eelnenud Austria-Ungari. Hitler Saksamaal kirjutas välisriikide käest eluruumi hankimise vajadusest ja ka inglane Churchill on kahetsenud Austria-Ungari lagunemist, sellises olukorras võib mõista, et tšehhid soovisid endale kergemini kaitstavat mäestikupiiri. Sakslastel ja venelastel on olnud olemas tagavarariik, kuhu välja rännata, aga eestlastel ja tšehhidel polnud vahepeal oma riiki üldse.
Lokk kirjutab, et konflikte põhjustab rahvuslus. On siiski ka teistsugusel alusel konflikte. Vasakpoolsed võivad rahvuslust halvustada, aga nad on propageerinud klassivõitlust. Rahvuslus võib ka konflikte ennetada. Eesti rahvuslaste hulgas oli Euroopa Liitu astumise vastaseid, kuna nad kartsid uut sisserändelainet ja sellega kaasneda võivaid konflikte. Lokile seostub rahvuslus Hitleriga, aga enne Hitlerit oli juba Jaan Tõnissoni demokraatlikum rahvuslus.
Ajaloo sisu
laupäev, august 14, 2021
Löömise edasilükkamine
Peo korraldus
reede, august 13, 2021
Eesti ansambel
neljapäev, august 12, 2021
Vihmalaulud
kolmapäev, august 11, 2021
Maal ja vihmas
Noodiharjutused
teisipäev, august 10, 2021
Tabeli tipus
Avastused sahtlist
esmaspäev, august 09, 2021
Malemeenutused
pühapäev, august 08, 2021
Arendusprobleemid
Lugemisteemad
laupäev, august 07, 2021
"Vene kiriku ajalugu"
Nikolai Nikolski. „Vene kiriku ajalugu“. Tõlkinud Matti Vaga. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1988. 352 lehekülge.
Selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumine on seotud ilmselt Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäevaga ja arvatavasti ka Gorbatšovi avalikustamispoliitikaga. Väitsin ükskord ajakirjas „Tuna“, et Nõukogude ajal kirikuajalooga palju ei tegeletud, sellele annab kinnitust ka nüüd loetud raamatule lisatud saatesõna. Raamatu esimene trükk ilmus vene keeles küll juba Stalini ajal, kuid see jäänud ainsaks nii mahukaks teoseks ja sellest polevat kaua aega ka ühtegi kordustrükki välja antud. Tõlgitud on küll 1983. a. kolmanda trüki järgi.
Saatesõna järgi muutis see raamat paljusid ateistiks. Raamatu põhitekstist ma siiski erilist ateismi propagandat ei leidnud, rohkem tegeletakse ajaloo kirjeldamisega. On küll marksismile omast majanduslike tegurite ületähtsustamist. Aga on näha, et autorit raamatu teema huvitab.
Üks majanduslike tegurite väljatoomise koht on, kui väidetakse, et ristiusk tuli Bütsantsist Venemaale sellepärast, et seal oli palju vaeseid vaimulikke, kes otsisid endale uut sissetulekut. Piiblis on misjonikohustust nimetatud ka ilma sissetuleku hankimise vajaduseta, ühe piiblikoha järgi paradiisi pääsemiseks peabki vaene olema.
Nikolski järgi ristisu Venemaale tulekuga jäi varasemast paganlikust usust palju püsima. Ta ei too võrdlust, kuidas oli samal ajal teistes Euroopa maades, aga Masaryki raamatus on võrreldud, et Venemaa oli paganlikum kui Lääs, sest Venemaale jõudis ristiusk hiljem. Huntington on paigutanud Eesti erinevalt Venemaast Lääne tsivilisatsiooni, aga Eestisse jõudis ristiusk veel hiljem.
Sorokini järgi oli keskaja kultuur Läänes ideatsionaalne, kui erinevalt hilisemast meelelisest kultuurist usuti nähtamatutesse asjadesse ja pildid polnud asjade kujutised, vaid nähtamatute asjade sümbolid. Nikolski annab Venemaa kohta rohkem nähtavasse uskuva kirjelduse. Bütsantsis oli esinenud ka ikonoklasmi ehk piltideta läbiajamist, kuid Venemaal arvatud, et ikoon ongi Jumal. Samuti olevat kellegi pühakukskuulutamiseks vajalik olnud, et tema surnukehast oleks säilinud rohkem kui luud. Praegu levib Eestis taas surnute põletamine, selles punktis hakataks nagu rohkem nähtamatusse uskuma.
Raamatus on juttu kirikureformist, mis kestis pikema aja jooksul, sellega tegelenud nii Ivan IV, vaimulik Nikon kui ka lõpuks Peeter I. Masaryk võrdles Peetri reforme reformatsiooniga Läänes. Ka Nikolski viitab, et Peetrit on nähtud nii Lutherist, Calvinist kui ka paavstist eeskuju võtjana, aga raamatus kasutatakse talurahvareformatsiooni nimetust ka vanausuliste kohta, kes kiriku uuendamisega kaasa minna ei tahtnud.
Vaieldi selle üle, mitme sõrmega risti ette lüia, vahepeal püüti võidelda habemete kandmisega ja kirik allutatud protestantlike maade eeskujul rohkem riigile. Peeter I vallutas Põhjasõjas ka Eesti ala ja hoolimata ise õigeusku kuulumisest olevat temast saanud Liivimaa luteri kiriku pea, sama poliitika jätkus ka tema järglaste ajal.
Kirikureformi üks eesmärk olevat olnud kiriku ühtlustamine, sest varem oli erinevates linnades usk erinevate varjunditega. Vanausk jäi ka hiljem erinevatesse harudesse jagatuks. Paplaste haru püüdis endale õigeusu kirikust vaimulikke hankida, kui tal ei lastud ise nende väljaõpetamisega tegeleda, papitute haru aga loobus preestriameti olemasolust.
Eestis teatakse, et vanausulisi põgenes Eestisse, aga raamatus pole seda mainitud. Siiski on juttu nii vanausuliste erinevas suunas ääremaadele põgenemisest kui ka nende sinna sundümberasustamisest. Vanausulisi läks nii Türgi valdustesse kui ka Uuralitesse. Nägin sarnasust sellega, kuidas varem loetud kirjanduse põhjal Inglise puritaanid rändasid Ameerikasse.
Kolmas suurem usuharu õigeusu ja vanausu kõrval, millest raamatus juttu tehakse, on sektandid. Õigeusku ja vanausku ühendanud võimutaotlus, aga sektandid olid algusest peale võimust kõrval ja nende hulgas oli ka palju kirjaoskamatuid. Üks sektantide haru kandis nime jooksikud, sest nad ei elanud ühe koha peal paigal, vaid olid tagakiusamise tõttu pidevalt jooksus. See tuletas taas meelde hilisemat laulu „Mu aadress on NSV Liit“. Osad jooksikud küll elasid paigal, et jooksus olevaid abistada. Üks sekt oli molokaanid, kelle nime autor seletas sellega, et nad jõid paastu ajal piima, aga joone all oli ka muid võimalikke kommentaatori seletusi. Enamlaste võimuletulek olevat mõjunud õigeusule ja vanausule halvasti, aga sektantlusele esialgu hästi.