"Vene kiriku ajalugu"

Nikolai Nikolski. „Vene kiriku ajalugu“. Tõlkinud Matti Vaga. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1988. 352 lehekülge.

Selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumine on seotud ilmselt Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäevaga ja arvatavasti ka Gorbatšovi avalikustamispoliitikaga. Väitsin ükskord ajakirjas „Tuna“, et Nõukogude ajal kirikuajalooga palju ei tegeletud, sellele annab kinnitust ka nüüd loetud raamatule lisatud saatesõna. Raamatu esimene trükk ilmus vene keeles küll juba Stalini ajal, kuid see jäänud ainsaks nii mahukaks teoseks ja sellest polevat kaua aega ka ühtegi kordustrükki välja antud. Tõlgitud on küll 1983. a. kolmanda trüki järgi.

Saatesõna järgi muutis see raamat paljusid ateistiks. Raamatu põhitekstist ma siiski erilist ateismi propagandat ei leidnud, rohkem tegeletakse ajaloo kirjeldamisega. On küll marksismile omast majanduslike tegurite ületähtsustamist. Aga on näha, et autorit raamatu teema huvitab.

Üks majanduslike tegurite väljatoomise koht on, kui väidetakse, et ristiusk tuli Bütsantsist Venemaale sellepärast, et seal oli palju vaeseid vaimulikke, kes otsisid endale uut sissetulekut. Piiblis on misjonikohustust nimetatud ka ilma sissetuleku hankimise vajaduseta, ühe piiblikoha järgi paradiisi pääsemiseks peabki vaene olema.

Nikolski järgi ristisu Venemaale tulekuga jäi varasemast paganlikust usust palju püsima. Ta ei too võrdlust, kuidas oli samal ajal teistes Euroopa maades, aga Masaryki raamatus on võrreldud, et Venemaa oli paganlikum kui Lääs, sest Venemaale jõudis ristiusk hiljem. Huntington on paigutanud Eesti erinevalt Venemaast Lääne tsivilisatsiooni, aga Eestisse jõudis ristiusk veel hiljem.

Sorokini järgi oli keskaja kultuur Läänes ideatsionaalne, kui erinevalt hilisemast meelelisest kultuurist usuti nähtamatutesse asjadesse ja pildid polnud asjade kujutised, vaid nähtamatute asjade sümbolid. Nikolski annab Venemaa kohta rohkem nähtavasse uskuva kirjelduse. Bütsantsis oli esinenud ka ikonoklasmi ehk piltideta läbiajamist, kuid Venemaal arvatud, et ikoon ongi Jumal. Samuti olevat kellegi pühakukskuulutamiseks vajalik olnud, et tema surnukehast oleks säilinud rohkem kui luud. Praegu levib Eestis taas surnute põletamine, selles punktis hakataks nagu rohkem nähtamatusse uskuma.

Raamatus on juttu kirikureformist, mis kestis pikema aja jooksul, sellega tegelenud nii Ivan IV, vaimulik Nikon kui ka lõpuks Peeter I. Masaryk võrdles Peetri reforme reformatsiooniga Läänes. Ka Nikolski viitab, et Peetrit on nähtud nii Lutherist, Calvinist kui ka paavstist eeskuju võtjana, aga raamatus kasutatakse talurahvareformatsiooni nimetust ka vanausuliste kohta, kes kiriku uuendamisega kaasa minna ei tahtnud.

Vaieldi selle üle, mitme sõrmega risti ette lüia, vahepeal püüti võidelda habemete kandmisega ja kirik allutatud protestantlike maade eeskujul rohkem riigile. Peeter I vallutas Põhjasõjas ka Eesti ala ja hoolimata ise õigeusku kuulumisest olevat temast saanud Liivimaa luteri kiriku pea, sama poliitika jätkus ka tema järglaste ajal.

Kirikureformi üks eesmärk olevat olnud kiriku ühtlustamine, sest varem oli erinevates linnades usk erinevate varjunditega. Vanausk jäi ka hiljem erinevatesse harudesse jagatuks. Paplaste haru püüdis endale õigeusu kirikust vaimulikke hankida, kui tal ei lastud ise nende väljaõpetamisega tegeleda, papitute haru aga loobus preestriameti olemasolust.

Eestis teatakse, et vanausulisi põgenes Eestisse, aga raamatus pole seda mainitud. Siiski on juttu nii vanausuliste erinevas suunas ääremaadele põgenemisest kui ka nende sinna sundümberasustamisest. Vanausulisi läks nii Türgi valdustesse kui ka Uuralitesse. Nägin sarnasust sellega, kuidas varem loetud kirjanduse põhjal Inglise puritaanid rändasid Ameerikasse.

Kolmas suurem usuharu õigeusu ja vanausu kõrval, millest raamatus juttu tehakse, on sektandid. Õigeusku ja vanausku ühendanud võimutaotlus, aga sektandid olid algusest peale võimust kõrval ja nende hulgas oli ka palju kirjaoskamatuid. Üks sektantide haru kandis nime jooksikud, sest nad ei elanud ühe koha peal paigal, vaid olid tagakiusamise tõttu pidevalt jooksus. See tuletas taas meelde hilisemat laulu „Mu aadress on NSV Liit“. Osad jooksikud küll elasid paigal, et jooksus olevaid abistada. Üks sekt oli molokaanid, kelle nime autor seletas sellega, et nad jõid paastu ajal piima, aga joone all oli ka muid võimalikke kommentaatori seletusi. Enamlaste võimuletulek olevat mõjunud õigeusule ja vanausule halvasti, aga sektantlusele esialgu hästi.