pühapäev, august 15, 2021

Magistritöö rahvuskonfliktidest

Reigo Lokk. „Etnopoliitilised konfliktid riigi-ehitamisel. Sõdadevaheline Tšehhoslovakkia ja postkommunistlik Eesti Vabariik“. Magistritöö. Juhendaja: Prof. Eero Medijainen. Tartu 2005. 149 elektroonilist käsikirjalehte raamatukogu kataloogis.

See magistritöö on kaitstud minu omaga samal kalendriaastal, aga Lokk on astunud magistriõppesse hiljem. Vaatasin, et olen varem tema ajakirjaartikleid kritiseerinud, kuna ta on minust vähem rahvuslik. See paistab välja ka magistritööst.

Töö koosneb kahest erinevast teemast, üks on maailmasõdadevaheline Tšehhoslovakkia, teine kõige uuema aja Eesti. Mõlema puhul huvitavad autorit rahvuskonfliktid, aga kahte teemat ei ole omavahel väga palju seostatud. On küll ka üldistusi kogu maailma kohta, kui mõnelt leheküljelt on nii Tšehhoslovakkia kui ka Eesti näiteid raske leida. Aga üldistusi kogu maailma kohta on tõepäraselt raske teha, kui autor pole ka Tšehhoslovakkia puhul kõiki rahvuskonflikte võrdselt uurinud, vaid keskendub peamiselt saksa vähemust puudutavale.

Mõtlesin, et algkoolis kirjutasime jutustavaid ja keskkoolis arutlevaid kirjandeid, aga ülikoolis õpetati viitamist ja siis läksid kirjatööd referatiivsemaks. Minu magistritöö mustandile heideti ka ette referatiivsust, kuigi puhtandi kohta seda enam ei öeldud, sinna olin järeldusi juurde kirjutanud. Viimasel hetkel tehtud järeldused võivad küll tunduda otsitud.

Võibolla Loki töös on oma mõtteid rohkem kui ma neid sealt leian. Võõrad mõtted on viitenumbritega ära tähistatud, oma mõtteid pole tähistatud. Lõigud lõppevad igal juhul sageli viitenumbriga, nagu kommentaari ei olekski, kuigi kommentaar võib olla ka eespool.

Ka referatiivsest tööst võib leida huvitavaid fakte. Saab ka valida, keda refereerida. Lokk vähemalt eestlastest eelistab viidata rohkem vasakpoolsematele autoritele nagu Rein Ruutsoo, Marju Lauristin ja Eero Loone, sageli esineb ka Klara Hallik, keda mäletan Rahvarinde poliitikasaadetest.

Eriti palju on viidatud ingliskeelsetele teostele, esineb ka eestikeelseid, vähem saksa- ja venekeelseid, kuigi teemaks on saksa ja vene vähemus. Tšehhoslovakkia osa on riigi poliitika suhtes kriitilisem kui on tšehhi keelt osanud Bernhard Linde ja Leo Metsari kirjutised. Kui Lokk oleks tšehhi keelt osanud, oleks ta võinud teha ka tšehhimeelsemaid järeldusi. Ingliskeelsete tööde puhul on tõenäoline, et ka paljude nendest autorid oskasid saksa keelt paremini kui tšehhi keelt.

Mind huvitanud Masaryki nime esineb töös vähe. Tegelasteks on rohkem rahvusrühmad. Mainitakse küll, et Masaryk ja Beneš olid Tšehhoslovakkia poliitika juhid. Selle poliitika suhtes on Lokk kriitilisem kui varem loetud autorid. Varem loetus on välja toodud, et Tšehhoslovakkia jäi 1930. aastatel demokraatlikumaks kui suurem osa Euroopa riike, Loki järgi tehti vähemusrahvustele siiski liiga.

Masaryk ise kirjutab oma sõjamälestustes, kuidas Austria-Ungari võimud püüdsid teda Esimese maailmasõja ajal mürgitada, Lokk toob selle asemel välja, et Masaryki võimu ajal oli mässavate sakslaste hulgas inimohvreid. Muus kirjanduses on kujutatud Masaryki riigi loojana, Loki järgi lõid Tšehhoslovakkia riigi võitjariigid, Tšehhoslovakkia alles sai riigiks. Töös on kõrvutatud saksa vähemuse olukorda Tšehhoslovakkias vene vähemuse olukorraga Eestis, aga saaks võrrelda ka juutide olukorraga Saksamaal või tšetšeenide ja soomeugrilaste olukorraga Venemaal. Lokk näitab, et Tšehhoslovakkia piirid ei olnud rahvuspiirid, aga Tšehhoslovakkia oli siiski rohkem rahvusriik kui eelnenud Austria-Ungari. Hitler Saksamaal kirjutas välisriikide käest eluruumi hankimise vajadusest ja ka inglane Churchill on kahetsenud Austria-Ungari lagunemist, sellises olukorras võib mõista, et tšehhid soovisid endale kergemini kaitstavat mäestikupiiri. Sakslastel ja venelastel on olnud olemas tagavarariik, kuhu välja rännata, aga eestlastel ja tšehhidel polnud vahepeal oma riiki üldse.

Lokk kirjutab, et konflikte põhjustab rahvuslus. On siiski ka teistsugusel alusel konflikte. Vasakpoolsed võivad rahvuslust halvustada, aga nad on propageerinud klassivõitlust. Rahvuslus võib ka konflikte ennetada. Eesti rahvuslaste hulgas oli Euroopa Liitu astumise vastaseid, kuna nad kartsid uut sisserändelainet ja sellega kaasneda võivaid konflikte. Lokile seostub rahvuslus Hitleriga, aga enne Hitlerit oli juba Jaan Tõnissoni demokraatlikum rahvuslus.

0 vastukaja: