"Tuna" 2/2021

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2021. Peatoimetaja Ott Raun. 160 suurt lehekülge.

Toomas Karjahärm kirjutab Jaan Tõnissoni käitumisest seoses aastal 1905 alanud revolutsiooniga. Karjahärma arvates pooldas Tõnisson rangelt seaduslikku teed. Minu uurimuste järgi oli Tõnissoni maailmavaates kõige tähtsamal kohal kõlblus. Tõnissonil oli küll juristi haridus ja Igor Gräzini väitel juristid mõtlevad JOKK-ile, nagu ka igal muul elukutsel olevat oma lähenemisnurk. Kuid Tõnisson ise on öelnud, et kõlbeline on see, mis on elu edendav. Seadus võib elu edendamisele ka vastu töötada. Seadust saab muuta. Tõnisson võitles karskuse eest, kuigi alkoholi tarvitamine oli seaduslik. 1917. a. revolutsiooni ajal esitas ta suuremaid nõudmisi kui 1905, aastal 1940 Stalini surve all jälle väiksemaid. Erinevus ei tule ilmselt sellest, millisel hetkel on milline käitumine seaduslikum, vaid sellest, mida on võimalik saavutada. Tõnisson on öelnud ka, et parem on murduda kui painduda, kuid sellega mõtles ta ehk rohkem juhi, mitte kogu rahva murdumist. Nagu alkohol ei ole elu edendav, nii ka suur verevalamine. 1905 ütles Tõnisson, et päkapikul ei maksa suurte ajaloo rataste vahele tükkida, aga mõnel hetkel võib päkapikul rohkem liitlasi olla.

Mihkel Mäesalu kirjutab Jüriöö ülestõusust ja näitab samuti, et see oli võimalik tänu sellele, et Taanil ja ordul oli sel hetkel teisigi vaenlasi. Olen ka varem õppinud, et mässavad eestlased käisid Turu foogti appi kutsumas, aga tol korral jäeti vist ütlemata, et ta oli Taaniga niigi sõjajalal olnud riigi kodanik. Ülestõus levis ka ordu eestlastega asustatud aladele, aga seda mäletan ka ülikooliloengust, et ka ordul oli sel ajal venelastega sõda.

Mäesalu peab kummaliseks, et ühte asja on maininud vaid Uku Masing. Parem sõnastus oleks vast, et kummaline, et teised pole maininud. Sest kui Masingul oli peaaegu kõigist inimestest suurem lugemiskiirus ja keelteoskus, siis see pole kummaline, kui tema midagi mainib. Masingu teooria Jüriöö ülestõusu kohta võib küll ekslik olla, nagu on kahtlane, kas suurem lugemiskiirus tuleb analüüsivõimele kasuks. Aga meile ülikoolis Eesti keskaega õpetanud Raudkivile tundus vähemalt, et mõnes asjas võib Jüriöö ülestõusu puhul olla õigus just Masingul.

Igor Kopõtin kirjutab Vabadussõja ning Vene kodusõja aegadest. Ta väidab, et valgekaartlastel on hea maine, kuid et nende hulgas oli kurjategijaid. Sorokin ütleb siiski ka varem kirjutatud teoses, et revolutsioonide ajal hakkavad mõlemad võitlevad pooled ühtviisi halvasti käituma. Vilde on kirjutanud romaane, mille järgi äärmuslikus olukorras on kuriteod enda päästmiseks õigustatavamad, aga Kopõtin näitab, et ei röövitud ainult toitu, vaid ka väärtesemeid. Võibolla mõni röövija küll lootis väärtesemed toidu vastu vahetada. On oht, et hädaolukorras tekkinud maffia jääb püsima ka nälja möödudes, nagu inimliha maitse suhu saanud kiskja pidavat ka hiljem inimesi murdma ja osad näevad ohtu selles, et endised NLKP liikmed on ka hiljem võimu juures.

Kalle Kroon kirjutab ajaloolase sõnavarast, eriti seoses varauusajaga. Ta leiab, et ei ole õige rääkida, et Tallinn aastal 1561 alistus Rootsile, õigem olevat olnud öelda, et ta andis ennast Rootsi võimu alla, sest ta tegi seda Rootsiga sõdimata vabatahtlikult ja sai sellest kasu. Minu teada „alistuma“ ja „alla andma“ on siiski sünonüümid, võibolla küll mitte „kellegi alla andma“, vaid „kellelegi alla andma“. Kontrollisin etümoloogia sõnaraamatust, et „alistuma“ on keeleuuendajate loodud sõna, see tulevat eesti keelde soome keelest. Aga see Krooni täpsustus sõnavaliku kohta minu ettekujutust 1561 juhtunu kohta palju ei muutnud, teadsin ka varem, et sõditi venelaste, mitte rootslastega. Maletaja ütleb, et ta alistub, kui ta loovutab vastasele punkti. See on vabatahtlik ja võib olla vastastikku kasulik, et mitte otsustatud seisuga edasi tegeleda, vaid asuda uue partii juurde. Võitja ei saa sellega kaotaja üle võimu, vaid peab järgmises mängus uuesti võitlema.

Jaan Lehtaru jätkab varem alanud artiklit arhiivindusest. Mäletan „Loomade elust“ kahte paberit kahjustavat lülijalgset, aga Lehtaru järgi on neid ainuüksi Eesti arhiividest leitud rohkem, kuigi siin ei tohiks olla „Loomade elus“ mainitud termiite. Hiljuti tulid uudised Kirjandusmuuseumi järjekordsest remondiaegsest uputusest, Lehtaru artikli juures on selles mõttes päevakohane pilt aastatetagusest arhiivi uputusest.