Neljapäev, juuni 30, 2011

Aja peale suusatamine

Esimene aja peale sõit oli ilmselt juba esimeses klassis. See toimus dendropargis, nagu järgmistelgi kordadel. Jäin hiljaks ja startisin üksi, kui klassikaaslased olid juba ära sõitnud. Sõidu ajal ütles minu kehalise kasvatuse õpetaja mulle, et ma sõidaks kiiremini. Pärast pandi sõiduajad koolis stendile välja. Kuulsin kõigepealt kodus õelt ja hiljem nägin ka oma silmaga, et kolme esimese klassi õpilastest olin aja poolest tagant kolmas, edestades ainult kahte paralleelklassi õpilast. Nii halb tulemus tuli mulle üllatusena, sest varem polnud minu saavutusi teiste omadega ritta pandud.

Vist järgmine aasta jäin jälle hiljaks ja startisin jälle üksi. Ma pole päris kindel, kas see oli esimese või teise aja peale sõidu ajal, kui selja tagant tuli rühm minust hiljem startinud vanema klassi tüdrukuid, kes läksid minust mööda. Algul olin rahul, et vähemalt üks neist jäi minu selja taha, aga varsti selgus, et asi oli selles, et tal juhtus enne finišit mingi õnnetus, vist murdis suusa.

Järgmine kord ma starti hiljaks ei jäänud, aga ei saanud üldse sõita. Suusad tuli kõigepealt kooli kaasa võtta ja kuskil tee peal kaotasin ühe suusa klambri ära. Läksin enne dendroparki klassivend Kristeri koju, kus püüti mulle asendusklambrit otsida, aga ei leitud sobivat. Hakkasime sealt Kristeri ja tema vanaemaga dendropargi suunas minema mööda Emajõe äärt. Algul arvasin, et läheme koos, aga nad suusatasid mul eest ära ja mina ei jõudnud järele. Kui klassivennad dendropargis startisid, oli mul hea meel, et mina seda ei saanud teha, sest teised sõitsid kõik uisustiilis, aga mina oskasin ainult klassikalist stiili. Vaatasin pealt, kuidas nad stardis üksteisest jooksusammudega ette trügida proovisid. Klassivend Erik oli rääkinud, et minu suuskadega ei saagi uisustiili sõita, vaid selleks tuleb kuked tahapoole panna.

Vist koju jõudes saadeti mind klambritega suuskadega tagasi, sest õde teadis, et vanemate klasside stardiajad on veel ees. Kuigi nüüd olid mul suusad olemas, ei olnud mul ikkagi tahtmist koos vanemate klasside õpilastega startida, vaid sõitsin selle asemel lauluväljakust alla.

Kristeri vanaema ei olnud mingil põhjusel õpetajate tegevusega rahul. Järgmine päev kooli minnes tuli sellest Kristeriga juttu, kuni märkasime, et see õpetaja, kellest rääkisime, kõndis otse meie selja taga.

Rohkem aja peale suusatamisi koolis ei olnud.

Triatloni ülekanne

Hakkasin lugema raamatut "Viisk, põis ja õlekõrs". Selgus, et see oli palju keerulisem, kui lapsena oli tundunud. Ühte lehekülge lugesin algul valesti, sest seal algas rida ühes tulbas ja lõppes naabertulbas, aga mina lugesin algul poolikuid ridu ülevalt alla. Eespool oligi ülevalt alla lugeda tulnud. Raamatus kõndis üks mees Tartust Viljandi suunas. Talle tuli koer kallale. Ta lõi koera jalaga surnuks, aga enne jõudis koer teda korralikult pureda. Mehe katki näritud pintsak läks hernehirmutise selga. Mehe viisule tekkis katki närimisest suu ja viisk hakkas rääkima.

*
Lugesin internetist, et Karpov kirjutas, et teda huvitab, mis sellel kuupäeval tegelikult juhtus, mida ma oma unenäos mainin. Ta oli minu unenäokirjelduse google'i tõlkega ära tõlkinud, sest seal esines tema nimi. Unenäos ütlesin, et ühel kuupäeval aastal 1921 toimus Moskva tervishoiutöötajate majas malekongress. Karpov kommenteeris, et seal majas on toimunud kaks malekongressi, aga esimese malekongressi toimumisaasta oli 1934. Karpov oli välja töötanud süsteemi, kuidas õpetada lastele malemängu ilma õpikuta. Õpetaja Holts ei olnud matemaatikatundides ka õpikut kasutanud. Aga mina sain malet õppida siiski ainult raamatu järgi, sest mul ei olnud treenerit. Kuigi kui raamatust oli seis peale pandud, võis raamatu kõrvale jätta. Minu voodi peal oli õun. Tõnu ütles, et ma seda ei sööks. Ma ei tahtnudki, sest sellest oli üle poole mädanenud. Kaebasin emale, et Tõnu andis kõigile kaks õuna ja teistel lubas neid süia ka, aga minul mitte.

*
Televiisoris näidati triatlonit. Üldiselt ma spordivõistlusi ei vaadanud, aga täna hakkas huvitama ja otsustasin lõpuni vaadata. Parajasti näidati jalgrattasõitu, mis oli triatlonis ujumise ja jooksmise vahepeal. Üks võistlejatest hakkas väga kiiresti kihutama ja läks kõigist teistest kiiresti mööda, vaadates tähtsa näoga ringi. Üks naine ütles, et see on tüüpiline paksude jalgadega võistleja. Triatlon olevat paksude jalgadega inimeste ala. Öeldi, et ta võib kihutada, sest ta sai ujumises nii hea aja. Kui ujumise aeg oleks olnud halvem, oleks jalgrattaga kihutamine olnud riskantne, sest oleks võinud enne lõppu ära väsida. Läksin kodu suunas. Ma ei julgenud keerata Kitsale tänavale, sest seal oli pime ja isa oli seal noaga löödud. Siis jäi üle minna Vanemuise mäest. Aga niiviisi oleks pidanud minema kaubamaja ees kahest foorist üle, mis mulle ei meeldinud. Või teine võimalus oli siiski minna turu juurest, kus oleks olnud üks ülekäik vähem. Mõtlesin, et kooli ajal ma julgesin küll Kitsast tänavast käia, ja isa ei rünnatud mitte selle põhitrepil, vaid pargitrepil. Jõudsin Kitsa tänava alumisse otsa. Vaatasin meie tühjade vihikute sahtlisse. Tahtsin võtta endale uut vihikut. Aga kõik, mida ma vaatasin, olid sellised, mida vennad olid alustanud ja kohe pooleli jätnud. Peale vendade vihikute oli seal ka meie koolis käinud Kristeli kiri. Kristeleid oli kolm tükki, aga ma ei tahtnud unenägu üles kirjutades perekonnanime algustähega eristada, millisega oli tegemist. See oli vana kiri. Mõtlesin, et nüüd võin seda lugeda, sest vahepeal olin ise ka temaga kirju vahetanud. Helinale olin kirjutanud, et mõtlesin, et kas ei peaks kellegi teisega kirju vahetama, aga ei pannud ise tähele, et samal ajal juba Kristeliga vahetasingi. Kui Helina oli MySpace'i kasutaja, vaatas ta seal vist iga päev muusikagrupist videosid. Aga mind ta sinna gruppi ei lisanud, mistõttu mul polnud MySpace'is midagi teha.

Kolmapäev, juuni 29, 2011

Tartu linna päev

Nagu eelmistelgi aastatel, toimus ka täna Tartu linna päeva puhul Raekoja platsil malesimultaan. Seda andsid vennad Kanepid, kes tegid käike kordamööda. Kuna olin blogis kirjutanud, et kassiaastal tuleb kodulinna malele rohkem tähelepanu pöörata, läksin seekord vähemalt vaatama, mida ma eelmistel kordadel polnud teinud. Jõudsin kohale umbes veerand tundi pärast algust. Selgus, et mõned lauad olid veel vabad. Umbes neli inimest, kes ise ei mänginud, püüdsid veenda mind mängima, aga seda ma ei teinud. Simultaanil oli ka kommentaator, kes rääkis valjuhääldajasse. See on vastuolus asjaoluga, et mängule keskendumiseks on vaja vaikust. Pealtvaatajad ümbritsesid mänguala igast küljest, seetõttu ideaalset pildistamisnurka ei leidnud.

Roosa suu

Läksin Hennu voodi juurde. Ta ütles, et tahab "Vikerkaares" luuletusi avaldada. Vastasin, et kõigi omi ei pruugita avaldada, juba minu omi ei avaldatud. Läksin ärkamata väiksesse kööki. Panin arvuti tööle, et unenägu huvitavaks läheks. Varem olin ka unes arvuteid näinud, aga siis polnud olnud nii huvitav, sest ma polnud jälginud otseselt arvuti tööd. Läksin oma voodisse tagasi. Räägiti, et välismaal loevad paljud inimesed tehisintellekte. Mul olid sellised unenäod sellepärast, et jalad rippusid üle voodiääre. Kuulsin, et keegi viilib meie korteri ukse lukku. Läksin talle vastu, mõeldes, et ma ei karda midagi. Sissetungija polnud veel uksest sisenenud. Läksin suurde kööki. Seal mõtlesin, et selles ruumis olen ära lõigatud ja pole sissetungija eest põgenemisteed. Seetõttu otsustasin põgeneda kohe.

*
Olin jõudnud maleturniiri finaali, kus pidin kohtuma Sveniga. Aga tundsin ennast halvasti. Hakkasin viimaseid nuppe peale panema. Svenil oleks turniiri võitmiseks piisanud viigist, mina oleksin võidu korral tulnud esimeseks ja viigi korral teiseks. Ütlesin, et me võime ju viigi ka teha. Sven vastas, et võime küll. Ütlesin, et nüüd ma ei saa vist enam pakkumist tagasi võtta. Sven vastas, et ei saa jah. Mulle tuli meelde, et varem olin öelnud, et ma põhimõtteliselt ei tee kiirviike. Minuga hakati viigi tegemise eest pahandama. Öeldi, et kui oleksid kohtunud Karpov ja Kasparov, siis Karpov ei oleks minu asemel viiki pakkunud. Aga Karpovil nii halba enesetunnet ka ei olnud. Kui ma poleks viiki pakkunud ja oleksin saanud kaotuse, oleks tulemus olnud veel halvem.

*
Hakkas lõppema klassikokkutulek. Peebule ema helistas ja ta hakkas koju minema. Lahkudes ütles ta, et tema on see, kelle pärast kõige rohkem muretsetakse ja talle alati helistatakse. Vastasin, et ta ise ka helistab palju. Seda ütlesin sellepärast, et Peep oli mulle kaks korda helistanud ja üsna tühistel põhjustel. Nüüd võis ta järeldada, et mulle see ei meeldinud ja helistamise lõpetada. Kui Peep läinud oli, pöördus Reeli esimest korda tänase päeva jooksul minu poole. Ta näitas pildi pealt roosaks värvitud suud ja küsis, miks sinna hambaauke märgitud ei ole. Vastasin, et sellest ei tea mina midagi. Lisasin, et ülikoolis õpetati, et vanasti maalidel rõugearme ei kujutatud, kuigi kõigil inimestel olid rõugearmid. Mõtlesin, et "Kevades" oli Toots üks viimaseid selliseid inimesi. Reeli rääkis, et ta saab mõnede minu klassikaaslatega sageli kokku. Nad räägivad sõpradest. Temasse ei suhtuta nii, et ta on Reeda klassivenna naine.

*
Mõtlesin, et ingliskeelne sõna purr hääldusega pöö tähendab vurisema, nurruma. Võibolla siis eestikeelne väljend "rattad pöörlevad" tuleb sellest sõnast ja väljendist "rattad vurisevad". Siis võiks öelda ka "kass pöörleb".

*
Oli füüsika tund. Õpetaja ütles, et nad ei arendanud minu võimeid õige kiirusega edasi. Ta lisas, et Ago on talle rääkinud minu malemänguoskusest. Küsisin, mida Ago talle rääkinud on. Ma ei osanud arvata, kumba pidi Ago jutt võis olla. Õpetaja seostas füüsikaoskust ja malemänguoskust, sest need olid ühesugused reaalalad.

Teisipäev, juuni 28, 2011

Kooli suusatunnid

Esimene suusatund oli vist juba esimeses klassis. Need toimusid Tähtvere pargis. Seal nägin esimest korda uisustiilis sõitmist. Ma polnud varem uisustiilist kuulnudki ja arvasin, et nii ei sõideta meelega, vaid libeduse tõttu. Õpilased pidid ümber pargi ringe sõitma. Vahepeal tuli mul suusk alt ära ja ühel korral üks minust vanema klassi tüdruk aitas tagasi panna. Õpetaja pani kirja, mitu ringi keegi on sõitnud. Ütlesin kogemata tegelikust kaks korda suurema arvu, lugedes ringiks pargi ühest otsast teise jõudmist, mitte esimesse otsa tagasi jõudmist. Pärast tasasel maal sõitmist mindi lauluväljakule mäest alla laskma. Õpilased ootasid mäele saamist rohkem ja sinna lubamine oli preemia tasase maa ära sõitmise eest. Lauluväljakul sõitsin mäest alla esimest korda elus. Mina ja klassivend Erik hakkasime Eriku isa juhendamisel alla sõitma mäe kõige kõrgemast osast, kus teisi ei olnud. Kohe esimesel sõidul kukkusin pikali. Varsti läksime mäe madalamasse ossa, kus oli enamus lapsi. Seal ma nii palju ei kukkunud. Kuigi mäest alla sõita oli huvitav, oli mäkke tagasi ronimine tüütum ja seda tuli eraldi õppida. Mäe otsa tagasi jõudes ma kohe uuele allasõidule ei läinud, vaid enne keskendusin. Palju suusatunde ma Tähtvere pargist ei mäleta. Hilisemad on kas halvemini meeles või olin palju kehalisest kasvatusest vabastatud. Peale tavaliste suusatamiste toimusid kord aastas ka ajapeale sõidud, millest kirjutan teine kord. Kuskil 1987. aastast tulid lumeta talved, mistõttu suusatundide asemel hakkasid toimuma jooksutunnid.

Imeherned

Koolis hakkas lõppema tund. Ütlesin, et ma sain esikoha, sest ma sõin ube. Krister kordas valjema häälega, mida ma olin öelnud. Õpetaja ütles, et suurem õnnetus kui esikohast ilmajäämine oleks olnud, kui nali oleks liiga vaikselt rääkimise tõttu kuulmata jäänud. Hakati koju minema. Riin ütles Reedale, et misasja mina nendega koos lähen. Reet vastas, et me olime suvel koos laagris, nüüd me võime koos minna. Kui ema ja väike vend hakkasid minema teist teed, hakkasin minema nende järel, aga Reet kutsus enda juurde tagasi. Ta kutsus iga kord, kui mu tee hakkas kõrvale kalduma. Läksime vendadega ühte keldrisse. Valgustasime seda taskulambiga. Meenutasin, et Kristeri sünnipäeval keldris käies valgustasime seda küünaldega. Nägime nüüd aknast, et keegi tuleb, seetõttu läksime keldrist välja. Vennad jäid väljumisega natuke hiljaks ja neid hakati juba arreteerima. Päästsime nad vabaks. Ütlesin peamise arreteerija kohta, et ise pole ta päriselt politseinikki, aga arreteerib. Edasi kõndides oli probleem, et pidime minema koos suure koeraga. Nägime, et meie koju on tellitud leinaraamat. Oli karta, et seal on midagi halvasti. Tulin mõttele, et võibolla peetakse meid ennast surnuks. Kui olime kuu aega kodust ära, jäädi rahulikuks, aga kui olime juba palju kuid, hakati seda halvaks pidama. Ütlesin, et asi on selles, et me pole ammu oma herneid söönud. Herned andsid meile jõudud, aga nüüd hakkas see otsa lõppema. Hakkasime neid sööma. Seejuures lugesime nõiasõnu, milleks oli kaks luulerida kärnkonna kohta. Kui üks vend oli oma osa ära söönud ja järgmine tahtis seda tegema hakata, peatati ta, öeldes, et me pidime sööma kindlas järjekorras. Aga järgmine oleks järjekorra järgi pidanud olema Toomas, kes oli kaugemale ühte asja vaatama läinud. Avaldasin arvamust, et võibolla võime siiski teises järjekorras ka süia, sest koolis ainult kaks venda söömas oligi, aga see aitas.

*
Mõtlesin, et lasen kanali veetaseme alla. Selleks kaevasin kanali kahe poole vahele kraavi. Vesi hakkas esimesest poolest tagumisse voolama. Sellest võis tulla suur skandaal. Ajasin kraavi otsa uuesti liivaga kinni. Aga vesi murdis sealt nirena ikkagi läbi, vedades liiva kaasa. Läksin minema. Mõtlesin, et kui oleks kogu kraavi kinni ajanud, ei oleks vett enam läbi läinud, aga osa kraavi alles jätmisel voolas vesi sinna ja siis pressis juba inertsiga edasi. Suurvee ajal vist olid jõgi ja kanal ilma minu tegevusetagi ühendatud. Tegelikult võibolla oli olemas minust veel suuremaid pätte. Võibolla kanali tagumise poole ja Emajõe vaheline kraav kaevati samasuguse isetegevuse korras. Ja võibolla selle kraavi kaevajad ajasid ka kahe kanali poole vahe kinni.

*
Olin poes ja pidin maksma raha. Võtsin taskust münte. Kõik ei olnud eurod. Küsisin kandiliste metallrublade ja Inglise mündi kohta, kas see on valeraha. Müüja vastas, et on küll. Ta nimetas valerahaks ka 1,05 eurost. Mina ütlesin, et mõnes riigis võidi ju selline münt välja lasta. Müüja kontrollis aparaadiga ja ütles siis, et see siiski ei ole valeraha, see lasti Taanis käibele. Rublasid oli ta valerahaks nimetanud sellepärast, et need ei olnud eurod, aga võibolla need Venemaal kehtisid. Ütlesin, et võtsin mündipaki vastu ja ei kontrollinud, mis selle keskel on. Müüja vastas, et nii see käibki. Need mündid olin saanud Tõnult, kes oli ostnud mulle arvuti. Tema sõprade hulgas oli ka narkomaane. Vahepeal ma olin juba näinud, et mul on taskus muud raha peale eurode, aga siis polnud meelde tulnud, et panin sinna eurosid, vaid olin arvanud, et osa ongi välismaa raha. Rääkisin kodus Tõnule, et sain tema käest valeraha. Tõnu vaidles vastu, et hoopis tema sai minu käest. Nii võisid halva mäluga inimesed kõik jutud tühjaks teha. Ütlesin, et mina andsin Tõnu kätte raha selleks, et ta mulle arvutihiire ostaks, pärast tõi ta raha tagasi. Nüüd oli Tõnu nõus. Ta rääkis, et valeraha sai ta selle tuttava käest, kes enne surma kirjutas enda kohta väljamõeldud haiguse põhjuse. Toas oli kolm maffiameest, kes kandsid maffia mundrit.

Esmaspäev, juuni 27, 2011

Pilved muutuvad kiiresti



Vene keele õpikus oli vist lugu, et koolis kahe saanud poiss nägi pilves kurja hunti, aga viie saanu midagi head. Psühholoogia raamatus öeldi, et kes näeb abstraktses kujundis rohkem erinevaid reaalseid objekte, sellel on parem fantaasia.

Vend ütles, et fotodest hoitakse alles ainult kümme protsenti kõige paremaid. Mina arvasin, et võibolla inimesi pildistades, kes teevad iga viie sekundi tagant uue näo, aga kui ma saan liikumatu objekti kohe raami, siis ei ole kustutamiseks põhjust. Ennustati, et mida rohkem fotosid ma teen, seda kriitilisemaks ma muutun. Minu meelest on esilagu küsimus hoopis selles, et pildistamisega harjuda.

Tinistamise raamat

Kõndisin jõe ääres. Ükskord oli vene keele õpetaja meile ühe teksti ära tõlkinud ja sellest oli koorunud välja maleülesanne. Seal tuli ratsukäikudega patt saavutada. Nüüd nägin toa põrandal ajalehe malenurka, kus tundus olevat sama ülesanne. Küsisin Martinilt, kas me näeme seda umbmatiga ülesannet kolmandat korda. Martin ütles, et ma ei hakkaks kõige lihtsamaid mõisteid seletama. Olin küll temaga üks kord malet mänginud ja kaotanud, aga sellest ma polnud veel järeldanud, et ta minust tugevam oleks. Ütlesin, et kust mina tean, kui hästi ta mängida oskab.

*
KGB-lased olid teel teise tuppa. Nad võtsid mult ajalehe ära. Mina ütlesin, et võtku pealegi. Nad naersid.

*
Pajur oli meile ükskord loengus rääkinud, et üks kommunist lõhkus asju, nii jääb arusaamatuks, kuidas ta karjääriredeli tippu välja jõudis, siis pidi seal küll vähemalt LKA karvane käsi mängus olema. Nüüd vaatasin Pajuri loengutekstist järele, et ta oli rääkinud teisel aastal samade sõnadega.

*
Toomas ütles, et ta tahab tinistamise raamatut. Andsin talle riiulist "Viplala lood" ja üks mees näitas ka selle raamatu suunda. Ütlesin, et see on vanem trükk, ma ei tea, mis uuemast on saanud. Toomas vaidles vastu, et see on uuem trükk. Võibolla oli siis veel vanem ka olemas. Toomas ütles, et ta tahab prantsuse kirjandust. Vastasin, et vaat prantsuse kirjanudst on meil vähem. Siis tuli meelde öelda, et prantsuse kirjandus on Pille toas sari "Seiklusjutte maalt ja merelt". Ja suures toas ühes riiulis on ka prantsuse kirjandus.

Pühapäev, juuni 26, 2011

Kaks minevikku

Mul on soovitatud kirjutada lasteraamatuid ja lastekirjandusega on võrreldud ka seda, mis ma olen tegelikult kirjutanud. Õppinud olen ajalugu ja raha olen saanud ajaloost kirjutamise eest. Aga minu puhul tähendavad mõlemad minevikust kirjutamist. Kuna mul oma lapsi ei ole ja õpetajana ma ka ei tööta, siis lastekirjanduselik minu loomingus tugineb isiklikele lapsepõlvemälestustele. Viimasel paaril aastal olen sageli näinud ka vennapoegi, kuigi enamusel päevadel mitte. Praeguseid lapsi mõistan ka oma lapsepõlvemälestuste kaudu. Mind huvitavad nii isiklik minevik kui ka eesti rahva ja inimkonna minevik. Ülikoolis keskendusin rohkem lähiajaloo õppimisele, aga isikliku mäelstusteraamatu koostamist kaaludes olen mõelnud rohkem lapsepõlvemälestustele ehk kaugemale minevikule. Tegelikult mind huvitab inimkonna kaugem minevik samuti. Lähiajalugu õppisin süvendatult paljuski sellepärast, et seal tundus kergem kõrgemaid hindeid saada ja hinnete järgi maksti stipendiumi. Aga ka sellepärast, et minu lapsepõlves toimusid olulised ajaloolised sündmused, mis minu elus on nüüdseks kaugem minevik, aga Eesti ajaloos endiselt lähem minevik. Pole kindel, kas ma ilma nende sündmusteta ajalugu õppima oleks läinudki. Minu kursusel oli lähiajalugu kõige populaarsem haru.

Luuletuse tükeldamine

Ajaloo listi tuli kiri, kus sooviti muuhulgas ühendust võtta Feliks Moritsaga. Kirjale vastati, et oota, listis oli keegi, kes Moritsa e-maili aadressi teadis, umbes 16 aastat tagasi, küllap ta vastab. Hakkasin välja mõtlema neljarealist luuletust. Teises reas ütlesin enda kohta nime nimetamata: üks, kes alati laineid lööb. Ühendasin väljendid "laineid lööb" ja ühe teise vahepealseks, mis pidi tähendama mõlemat. Kolm esimest rida sündisid kiiresti, aga neljandat ei leidnud kuidagi. Lõpuks sain aru, et olen juba ärkvel, nii et luuletust ei saanud enam pikendada, muidu see poleks enam olnud unenäo luuletus. Või võis öelda, et see on teine luuletus une ja ärkveloleku piirilt. Ma panin luuletuse kolm rida kirja kolme erineva luuletusena.

Laupäev, juuni 25, 2011

Mida oleks saanud teisiti teha

Nii enne kooli lõpukirjandit kui ka ülikooli sisseastumiskirjandi eel õpetati kirjutajaid, et kõige parem on kirjutada kirjanduslikul teemal. Mina seda ei uskunud, sest need kirjandid pidid olema pikad, samas oli kohustusliku kirjanduse lugemisest juba hulk aega möödas, nii oleks võinud kergesti juhtuda, et kirjandi jaoks ei ole raamat piisavalt hästi meeles. Kirjutasin muudel teemadel. Tegelikult oleks kirjanduslikuks teemaks kõige kergem valmistuda olnud. Kuna kohustusliku kirjanduse nimekiri oli teada, oleks saanud iga raamatu kohta juba lugemise ajal kirjutada konspekti ja arutluse. Enne eksamit need üle lugedes oleks sellisel teemal kirjandi kirjutamine juba võimalik olnud, samal ajal kui muud teemad olid üllatuslikumad. Aga tegemist oli sellegagi, et need raamatud kõik kiires tempos lugedes läbi saada. Muul teemal kirjandit kirjutades sai läbi suurema õppimiseta, ainult grammatikat korrates. Lõpukirjandi eest sain maksimaalse hinde ja sisseastumiskirjandi eest piisavalt hea hinde, et ülikooli sisse saada. Kuigi sellest on kahju, et selle eest maksimaalset hinnet ei tulnud. Võibolla võib kirjandi ettevalmistuseks lugeda siiski kõik need jutud, mis olin selleks ajaks kodus kirjutanud.

Meelva fotosid





Reede, juuni 24, 2011

Jaanilaupäev ja jaanipäev

Üks rahvauskumus ütleb, et jaaniööl ei tohi magada. Üks öö varasema kohta sellist uskumust ei ole. Jaanilaupäeva hommikul ärkasin neli tundi hiljem kui päev varem. Jaaniööl nii kaua ei maganud.

Jaanilaupäev on päev, kus teoreetiliselt võiks sõita loodusesse. Mina loodusesesse sõitmise asemel lugesin ajakirja "Eesti Loodus". On jäneseaasta ja seal ilmus nekroloog Harri Jänesele, kelle nime ma lapsepõlves sageli kohtasin. Üks lehekülg eespool oli nekroloog inimesele perekonnanimega Rebane.

Eile ja täna olen korranud muuhulgas varem selgeks õpitud võõrkeele sõnu. Kuigi olen nad selgeks saanud üle ühe korra, oli mõni jälle meelest läinud. Või kui põhitähendus oli meeles, ei meenunud kõik kõrvaltähendused. Jaanipühi iseloomustavaks sõnaks võiks pidada rootsikeelset sõna början tähendusega algus, sest selle meeldejätmise valem on, et jaanikuu pööripäeval algab suvi.

Ühelegi jaanitulele ma ei sattunud. Vähemalt läksin eile mööda tuletegemise majast, täpsemalt katlamajast. Minu väljas viibimise ajal puhus suhteliselt tugev tuul. See tuletas meelde, et aastal 1992 olime samal kuupäeval kirikuõpetaja pool, kes ütles söögipalves, et oli ilus, kuigi tuuline päev. Siis oli tuulisem kui eile. Aasta 1992 oli rahareformi aasta ja tänavu oli järgmine rahareform. 1992 jaanilaupäeval ratsutasin ainuke kord elus hobusega. Umbes nädal tagasi rääkis kaheaastane Tõnis, et käis hobusega sõitmas.

Täna kuulasin linti, kus vanaonu räägib mälestusi ja oma seisukohti maailma kohta. Eile leidsin, et ma olen lugenud küll nii ajalugu, ilukirjandust kui ka psühholoogiat, aga liiga vähe filosoofiat. Järgmiseks raamatuks võtsin filosoofia sarjas ilmunu.

Jaanipäev on Jaanide nimepäev. Täna kuulatud lindil oli juttu ka Jaan Tõnissonist. Eile mõtlesin, mida Tõnissoni raamatu esitlusel rääkida võiks.

Ususalgamine

Lugesin raamatut ühest eestiaegsest tegelasest. Päts pani ta vangi. Mõtlesin, et isa arvab, et Pätsi poliitika oli õige, aga Päts oli represseerija. Vangipandule mõisteti kasristus ususalgamise eest. Põhjuseks oli, et ta sõi konna. Aga see kohtuotsus tehti alles aastal 1949, kui oli juba saksa aeg. Üks inimene kaitses täna doktorikraadi. Tal polnud doktoritööle pühendumiseks palju aega, seetõttu sai ta hindeks kolme. Ütlesin, et kolmeline doktor - see ei kõla hästi.

*
Mängisin ringsüsteemis pika male turniiri. Parts ütles, et võidab neid, kelle peale rohkem mõelda. Sellega olin nõus, sest võidud tulidki tänu mõtlemisele. Mängisin Mikseriga. Tegime käikude kordamisega viigi. Siis äkki otsustas Mikser edasi mängida ja tulistas vankriga minu etturit. Protesteerisin, et mäng oli juba läbi. Tegelikult ei olnud ma kindel, et seis oli kordunud kolm, mitte kaks korda. Aga viiki olime leppinud. Ma ei mäletanud, millega tuleb kohtunikule põhjendada, et vastane viigiga nõus oli. Ta oli vist pead noogutanud. Võibolla tal oligi kombeks iga asja peale noogutada. Vist võisin rahulikult edasi mängida, sest käigud oleksid ikkagi kordunud. Kuigi nüüd oli vastane teinud teistsuguse käigu, nii et võis ka teisiti edasi minna. Pärast mängu lõppu mõtlesin, et turniir algas lootusrikkalt, aga nüüd olen saanud kaks kaotust järjest. Aga kolm vooru oli veel ees ja võisin kokkuvõttes saada üheksast mängust kuus punkti. Praegu oli mul punkte 1,5, nii et võisin ka viimast kohta jagama või päris viimaseks jääda. Mängijad hakkasid järgmise vooru jaoks laudade taha istuma. Üks poiss ütles, et Karminn on täna esimene. Sellega ta mõtles, et Karmen mängib esimesel laual. Mina kavatsesin laua taha istuda viimasena, et vaadata selle järgi, kus koht vabaks jääb, kuhu ma istuma pean.

Neljapäev, juuni 23, 2011

Võidupüha 2011

Minu eilne jalutuskäik viis mööda Raekoja platsist. Seal harjutasid sõjaväelased marssimist. Nii sain teada, et tänavune võidupüha paraad toimub Tartus. Tartus toimus see vist ka aastal 1993, siis käisin ainukest korda seda vaatamas. Vähemalt mäletan, et nägin oma silmaga seal soomusmasinaid seismas. Ja uduselt mäletan, et president Meri jäi vist ka sinna hiljaks. Kas vahepeal paraade Tartus on olnud, ei tea. Kui koju jõudes proovi pealtnägemisest rääkisin, küsiti, mis kell paraad ise algab. Otsisin "Tartu Postimehest", aga leidsin sealt teateid ainult eilsete ürituste ja tänase Raadi jaanitule kohta. Mulle öeldi, et telelehes on ülekande kellaaeg toodud, aga mina vastasin, et ülekande ja paraadi kellaaeg ei pruugi kattuda. Täna sain paraadist osa sellega, et kuulsin ja nägin aknast kahte sõjalennukit üle lendamas.

Vabadussõjas kaotati palju elusid, aga kaotused viisid oma riigi kättevõitmiseni. Võib ka juhtuda vastupidi, et väiksed võidud viivad suure kaotuseni. Nagu ütles raudteejaama hoiatussilt - võidad minuti, kaotad elu. Sportlane võib võita medali, aga dopinguga vahele jäädes kaotada hea nime. Üksikisiku rahaline võit võib viia kodumaale andeka inimese ja inimesele endale kodumaa kaotuseni. Mõne päeva eest tegi ajalehepealkiri uudise sellest, et tänavune parim keskkoolilõpetaja tahab Eestisse elama jääda. Nagu oleks ta mingi viimane mohikaanlane. Kui ta Eestisse jääda ei tahaks, siis ta iga koha pealt parim ei oleks.

Raadioparandus

Läksin väiksesse majja kiirmaleturniirile. Enne algust läksin koju, et käia wc-s. Mängumajas korralikku wc-d ei olnud, selle asemel oli seina ääres ahi. Kodus vaatasin kella, et esimene voor juba käib. Mängukohta tagasi jõudes oleks voor arvatavasti juba läbi olnud. Siis oleksin turniiril osalemisest loobunud.

*
Panin arvuti käima, et lugeda kirju. Enne kirjade näitamist keris arvuti kõikide pealkirjad läbi. Kirju oli liiga palju. Aga võibolla keriti iga kord ka vanu. Mulle oli jäetud selline arvtiprogramm, mis luges kirjad kuuldavalt ette. Ta luges neid liiga valjult, aga ma ei viitsinud vaiksemaks panna. Tahtsin Klausi kuuldekaugusest ära ajada. Viisin raadio parandusse. Seal öeldi, et kui raadiot juhtmega kuulata, siis ta kaua vastu ei pea. Parandaja pani patareid asemele. Kui hakkasin parandusest ära minema, nõudis ta, et raadio rihm tuleb ümber käe keerata. Seda ma ei teinud. Kodus märkasin, et parandaja on juhtme endale jätnud. Võibolla ta tahtis selle maha müia.

*
Järgmisel päeval hakkas raadio patareiseade logisema. Siis oli parandajal õigus, kui ta ütles, et aparaat kaua vastu ei pea. Nüüd oleks võinud viia ta parandusse tagasi. Aga ma ei tahtnud seal kolm päeva järjest käia. See oleks võinud parandajale tüütuks muutuda.

*
Olin teinud plaane, kuidas magistritöö kirjutamist jätkata. Muretsesin, et ei saa seda tähtajaks valmis. Aga nüüd leidsin, et kui mul on kraad juba käes, siis ma ei peagi jätkama, vaid võin järgmise teema võtta.

*
Toomas oli pannud arvutisse foto, mille kohta ta oli kirjutanud, et see käib meie kooli kohta. Tegelikult oli fotol Paide magamistoa aken kardinaga. Aga pealkiri ei olnud vale, sest foto oli tehtud ajal, kui me veel koolis käisime. Minu kooliõpikud olid olnud põhjalikud ja autorid olid olnud ainult tuntud inimesed. Toomal tulid juba lihtsustatud õpikud, mille autorite hulgas oli ka tundmatuid.

*
Ütlesin, et mõni autonumber on huvitavam ja mõni igavam, aga üks oli huvitavuse tipp.

*
Üks meie õpetaja rääkis tunnis palju oma elust. Ta oli usklik. Tema kohta öeldi, et tal on seitse last. Õpetaja ütles, et inimesed püiavad oma uriiniplekkidega riideid varjata.

Kolmapäev, juuni 22, 2011

Nööbinärija

Üks päev ütles keegi raadios, et kui inimene paneb ülikonna alumise nööbi kinni, siis on see jäme etiketi rikkumine ja et see tuleb endale elu lõpuni meelde jätta. Sellist arvamust ei olnud ma varem kuulnud. Kes sellise etiketi kehtestab? Minu arvates nööbid on selleks, et neid vahepeal avada ja vahepeal sulgeda. Kui mulle selleks vabadust ei anta, võtan selle ise. Mood ei ole kohustuslik. Ja kui keegi selle endale kohustuseks teeb, siis ta peab arvestama, et mood ka muutub, mitte ei püsi elu lõpuni ühesugune. Minu meelest jääb inimesest korralikum mulje, kui ta paneb nööbid kinni. Sooja hoiab see ka paremini.

Jahu pärast mängu

Mängisime neljakesi malet, nii et kummagi poole eest tegi kaks inimest kordamööda käike. Teised istusid kahe otsa pidi kokku lükatud laua erinevates nurkades, mina olin püsti ja kõndisin edasi-tagasi. Alustasin käiguga a3, edasi tuli Va2 ja b3. Seejärel käis minu kaaslane Vb2. Ma polnud ise mõelnud, et ma seda käiku ette valmistan, aga nüüd öeldi, et see oli hädavajalik, sest muidu oleks vastane ratsuga vankri ära võtnud. Katkestasin mängu, sest ma ei teadnud, millal minu käigud tulevad. Teised ükski kord ei öelnud. Teised tõusid lauast, mina istusin maha ja hakkasin sööma mängust järele jäänud kala. See oli täis ainult halli jahu. Ütlesin, et see mulle ei maitse. Seejärel hakkas see mulle juba maitsema, kui avastasin, et soustiga segades läheb ta paremaks.

Teisipäev, juuni 21, 2011

Laste male

Kui meil veel malekäigud selged ei olnud, mängisime kodus enda väljamõeldud reeglite järgi ja ma uskusin, et need ongi õiged reeglid. Aga nuppude nimesid juba tundsin ja algseisu panime ka õigesti peale. Pidasin musti nuppe valgetest tugevamaks, sest värvi järgi tundus nii. Uuemal ajal rääkis üks Tartu maletaja, et tal on mustadega võiduprotsent suurem kui valgetega, sest talle meeldib mängida surutud seisu. Siis saaks alustada e2-24 asemel käiguga e2-e3. Mõtlesin täna, et kui keegi mustadega võidab, siis võiks öelda, et ta alustas mängu mustadega, aga lõpetas valgetega. Aga varsti tuli meelde, et vahel saabub võit tänu sellele, et õnnestub tempo ära anda. Siis oleks võitjal justkui mustad.

Lapsena panime vahel seise lauale "Malekooli" diagrammidelt ja mängisime sealt oma peaga edasi. Aga seejuures ajasime segi kuninga ja lipu. Nii juhtus, et mängisime seisu, kus kuningaid ei olnudki peal.

Kaheaastased vennapojad vahepeal tükk aega malenuppe ei puutunud, aga viimasel ajal on seda tänu minule ja ka omal algatusel uuesti teinud. Kui eelmine aasta ütles üks ratsu kohta ih-ha-haa, siis nüüd teine juba hobune. Näitasin talle, et ühte värvi kuningal on kroon peas, aga teisel on katki läinud. Laps ütles, et ta parandab ära. Seda tegi ta nii, et pistis ühe kuninga pea teise peast järele jäänud auku ja murdis ka seda.

Bürokraatlik Liit

Teised läksid juba magama, aga mina vaatasin veel arvutipostkasti. Vestluskastist nägin, et postkast on lahti ka kellelgi, kelle nimi on Mittematemaatik. Kuna see oli huvitav nimi, hakkasin temaga rääkima. Aga ta ei vastanud. Ta lisas selle nime juurde, et tema teine nimi on Elaan. Sellepärast ta ei vastanudki. Nüüd oli Elaan saanud "Sirbi" toimetajaks. Sellega kadus lootus, et minu kaastöid seal veel avaldataks. Televiisoris näidati taliolümpiat. Parajasti lõppes hokimäng. Tegin televiisoriekraanist kaks fotot. Siis märkasin, et külgseinas on koridor, kust hulk inimesi mind jälgib.

*
Täna ärkasin tavalisest varem. Lamasin voodis ja lugesin ühte väga paksu raamatut. Kuna olin selle juba üks kord varem läbi lugenud, läks teine lugemine palju kiiremini. Aga ma pidin selle lugemise pooleli jätma ja võtma selle asemel loengukonspekti, sest ülikoolis pidi tulema eksam. Olin ülikoolis. Ma olin vist magistrantuuri lõpetamise lõpptähtajaks oleva kuupäeva mööda lasknud, sest mul ei püsinud see meeles. Aga arvasin, et mulle ei tohi lõpetamiseks takistusi teha, kui mulle anti diplom juba varem kätte. Õpetajad rääkisid, et ma pole kõigis loengutes käinud, ma olen käinud ainult igas teises. Üks õpetaja luges ette, millise järjekorranumbriga loengutes ma olen kohal olnud. Neid oli kokku neli. Lootsin, et piisab nende nelja loengu konspekti lugemisest, et osata kõikidele eksamil tulla võivatele küsimustele vastata. Üks õpetaja ütles teisele, et siis on mul veel sama asi, mis Pruulil, et ma ei ole kõiki eksameid teinud, milleks ma bakalaureuseõppes registreerusin. Mult taheti isegi bakalaureusekraad tagantjärele ära võtta. Karjusin, et kas siin on Eesti Vabariik või Euroopa Bürokraatlik Liit. Tegelikult oli Eesti juba Euroopa Liidu liige. Õpetaja pani auditooriumis hääletusele, kas niimoodi saab magistrantuuri lõpetada. Kuna ma ei saanud küsimusest täpselt aru, ei tõstnud ma kummagi vastusevariandi puhul kätt. Aga teise variandi peale enamus üliõpilastest tõstis. Varem olid nad mind imetlenud, aga tundus, et nüüd tahavad ülikoolist välja kukutada. Õpetaja ütles, et nooremad teevad ära. Mõtlesin öelda, et kuldmedalistidel on ka sisseastumiseksamid tegemata, aga ülikool on ise huvitatud, et nad siin õpiks.

Esmaspäev, juuni 20, 2011

Kella tähtsus

Lapsena kuulsin lastesaatest laulu, mille üks rida oli: "Kui seisma panna kell, siis seisab ka kõik muu." Siis tundus see mulle lihtsalt nali. Võibolla sellepärast, et vaatasin saadet koolivaheajal. Muidu pidin kella järgi kooli minema, kus kõikide tundide ja vahetundide algus oli samuti kella järgi. Aga vabal ajal ma eriti kella ei vaadanud. Praegu läheks mu elu ilma kellata veel rohkem sassi, sest ajataju pole nii hea, et ise aega arvestada. Kuigi mulle antakse vähem kellaajalisi kohustusi kui tol ajal, võtan neid ise. Kogu päev on jagatud töö ja puhkuse lõikudeks. Malet mängin erinevate mõtlemisaegadega täiesti erinevalt. Kui ma malemängu maha jätaksin, mõjutaks malekell minu ajakasutusviisi sellest hoolimata edasi.

Aine tutvustamine

Olin otsustanud, et nüüd hakkan kõigiks koolitundideks õppima. Aga eile oli toimunud malevõistlus, mistõttu olin õppimise ikkagi ära unustanud. Ühel nädalapäeval ma esimeses tunnis ei käinud. Olin ennast siiamaani sellepärast süüdlasena tundnud, aga nüüd tuli meelde, et keskkoolis ongi lubatud mõnest ainest loobuda. Oli inglise keele tund. Õpetaja rääkis, et ta oli ühe varasema klassi töövihikuid uuesti läbi vaatama hakanud ja leidnud, et ma olen seal kasutanud väljendeid, mida mina kuidagi teada ei saa, kust ma need võtsin. Mul oli kaasas päevik, mis pidi vist olema tolle klassi päevik. Võtsin selle kotist välja. Minu üle võidi naerda, et ma varasemate aastate asju kaasas kannan. Ütlesin, et sellesse päevikusse tundub olevat kirjutatud küll, et see töövihiku harjutus kodus teha anti, rohkem ei oska kommenteerida. Üks klassiõde kinnitas, et harjutuse number on kindlasti õige. Ütlesin, et Ariel enne malemängu ütles ka, et ma ei saa teda kuidagi võita, aga mina ikkagi võitsin. Mõtlesin, et järgmine kord temaga mängima minnes panen kätte poksikindad. Aga see oleks ikkagi ebavõrdne, kui mina löön teda löögi pehmendamiseks poksikindaga, aga tema mind paljaste rusikatega.

*
Ajalugu olime hakanud õppima neljandas klassis. Aga juba kolmandas klassis oli meile seda ainet tutvustatud. Selleks olid kolmel päeval kõik muud tunnid ära jäänud. Kahel päeval oli ajalugu tutvustatud lühemalt, ühel kogu koolipäeva pikkuselt. Olin nende päevade peale päevikusse kirjutanud: AJALUGU! Käekiri näitas, et mulle väga meeldis, et see aine tuli. Ühe tunni oli meile andnud Palamets, teise üks kohalik juhtiv kompartei tegelane, tunde olid andnud ka oma kooli õpetajad. Siis olid saabumas juba uued ajad, aga parteitegelane ei olnud veel nendega õieti kaasa läinud, vaid pidas meile loengu rahvamasside teemal. Läksin läbi pimeda linna. Mängisin oma toas Jürgen I. vastu pingpongipalliga. Lõime palli reketitega üle voodi üksteise poolele. Enamusele pallidele ei saanud teine kordagi pihta. Kui olime palliga juba küllalt mänginud, hakkasime selle asemel lööma klotse.

Pühapäev, juuni 19, 2011

Eesti kehaosad

On kasutatud võrdlust, et Tallinn on pealinn ja Tartu peaga linn. Peale on vahel vastandatud südant. Uuemal ajal oli vist Paide sissesõidu teele pandud kiri: Paide - Eestimaa süda. Sellega on ilmselt mõeldud, et ta asub Eesti keskpunkti lähedal. Aga linnanimest Paide võiks aru saada ka, et seal elavad südamega inimesed, kelle päid paitatakse, mille kohta on üks luuletus. Tallinna üks osa on Toompea, võibolla selle pea linn ta ongi. Otepääl on samatähenduslik sõna pää kasutusel kogu asula kohta. Otepää tähendab karu pead. Meil on olemas ka raamat ja film "Karu süda". Teise kirjandusteose üks tegelane on Põis, kes oleks justkui üksainus kehaosa, aga Põiel on lisaks veel kõlav kõri.

Nimelised sussid

Vaatasime vanu joonistusi. Need olid muutunud tuhmiks. Vend joonistas osa pildist värskema joonega üle. Aga uue joone toon oli natuke teistsugune. Mõtlesin, et kui pilt arvutisse skänneerida, ei paista toonivahe välja. Avastasin, et kui arvuti ekraanil sõrmega tolmu sisse jooni vedada, skänneerib arvuti ka need jooned. Algul arvasin, et see kehtib ainult ühe kitsama kasti piirides, aga siis nägin, et see kast on terve ekraani suurune.

*
Jooksime võidu läbi ühe maja. Mina läksin teistest erinevat teed, sest oletasin, et see on lühem. Jõudsingi esimeste hulgas finišisse. Aga olin sattunud naiste finišisse. Pidin sealt meeste finišisse minema. Vaatasin, mis asju arhiivis on. Osade inimeste andmed kustutati sealt ära. Kanepid olid pannud välja enda nimega nahksussid, lootes, et inimesed neisse midagi panevad, aga keegi polnud pannud. Läksime vee äärde. Räägiti, et üks poiss oli ujunud kahe kilomeetri kaugusele, sinna, kus on silmapiiril saare nurk. Üks teine poiss hakkas ka sinna ujuma.

*
Olin Sveni ähvardanud, et kui ta minu kiusamist ei lõpeta, viskan teda suure kiviga. Nüüd tõi Sven selle kivi mulle, et ma teda viskaks. Aga ma ei visanud seda tema pihta, vaid vastu maad. Maapinnal purunedes valgus see poolvedela ainena laiali. Varsti selgus, et seda kivi ei tohtinud üldse võtta, sest vanaemal läks seda söögi tegemiseks vaja.

*
Olin köögis. Sealt astus läbi väike poiss, kes ütles, et talle tuli grafomaania peale. Hakkasin naerma. Poiss pidi olema selle väljendi minu käest õppinud, sest väike laps ei saanud ise sellisele mõttele tulla. Tegelikult polnud selles midagi naljakat.

*
Läksin pärast jõule spordikooli. Maleklassi ukseni ma ei jõudnudki, sest enne tuli vastu Tulva moodi mees, kes ütles, et see on kinni. Ma ei hakanud oma silmaga vaatama minema, kas uksel on silt, vaid pöörasin kohe ringi. Ütlesin, et homme on turniir, kui mul oleks see kohe meeles olnud, ei oleks ma täna siia tulnud. Kuna see mees polnud päris Tulva näoga, siis võibolla ta siiski polnud tema, vaid ainult teeskles.

*
Henn näitas raamatust maleülesannet. Liigutasin nuppe. Henn püüdis keelata. Ütlesin, et ma näen küll, et see pole lahendus, aga ma võin mõelda. Henn hakkas nutma ja läks isale kaebama. Varsti tuli laua juurde rohkem rahvast. Ütlesin, et ma olen selle ülesande varem kaks korda ära lahendanud, aga nüüd pean ikkagi otsast peale lahendama. Paistis, et Hennul oli varasemast korrast lahendus meelde jäänud.

*
Raadio mängis. Pille ütles väiksele poisile, et pärast ühe saate lõppu tuleb raadio kinni panna, sest siis räägivad seal alati tädid. Ta hakkas naerma ja parandas, et rumalad onud.

Laupäev, juuni 18, 2011

31 aastat Kiievi võimu

Täna tänaval jalutades kordasin mõttes rootsi, prantsuse ja tšehhi keele sõnu. Paar soomekeelset sõna tuletasin ka meelde. Bioloogide lõpuaktuse päeval ütlesin, et autonumbri tähed meenutavad riiginime Ameerika Ühendriigid. Vend ütles, et soome keeles. Mina vaidlesin vastu, et soome keeles on teisiti. Vend küsis, kuidas. Ütlesin, et mul ei tule meelde. Kadril tuli. Kadri ja Tõnu elasid üks aasta Norras, hiljem oli seal ka Henn. Henn küsis Pille sünnipäeval, kas ma fotoaparaadi võtsin kaasa, aga ma ei võtnud. Hennul vist oma aparaati ka kaasas ei olnud. Vähemalt ei olnud märgata, et ta sellega pildistaks. Minu sünnipäeval pildistas Henn minu aparaadiga. Blogisse panin ainult enda tehtud fotosid, aga Hennu tehtud on mul ka arvutis alles. Henn pani hiljem Facebooki minu blogist võetud foto mänguautodest ja kirjutas juurde, et need on traditsioonilised kasvatusmeetodid. Maikuus panin iga päev blogisse pilte oma joonistustest ja maalidest, aga nüüd on maalid otsas, kui kõige vanemaid ja peegelpilte mitte arvestada. Joonistusi on veel palju pildistamata. Joonistanud olen rohkem kui maalinud. Kui hakkasin joonistusi pildistama, hakkasin tänu sellele ka rohkem uusi pilte joonistama. Uusi maale ma pole pärast fotoaparaadi saamist teinud. Fotoaparaati pole veel ühtegi korda laadida tulnud ja mälu pole tal ka täis saanud. Fotoaparaadi puhastamiseks ostsin prillipoest eraldi prillilapi. Isa ütles, et piiritusega saab ka puhastada. Ühes tähenduses on "piiritus" sõna "piir" vastandsõna. Ei saa öelda, et Eesti ja Venemaa vahel puudub piirileping, kui Tartu rahu on olemas. Ainult et Venemaa seda enam ei tunnusta. Kui ta seda tunnustaks, siis ta peaks ka tunnistama, et on seda lepingut rikkunud. Vana-Liivimaalt tulid venelased seevastu maksu nõudma põhjendusega, et Tartu oli olnud Kiievi vürstiriigi osa. Üks arheoloog kirjutas, et kuna aastal 1061 lõid eestlased vallutajad välja, siis esimese vabadussõja eestlased võitsid. Mina ütleks, et tegemist oli juba uue sõjaga, sest vallutajad olid kohal olnud 31 aastat, mis on pikem nii esimesest kui ka teisest Eesti ajast. Aga kui võrrelda sellega, et saksa vallutajad jäid kohale paljudeks sajanditeks, siis oli see aeg lühike. Pealegi kogu Eestit ei jõutudki vallutada. Vabadussõjas vallutati ka Tartu, mitte Tallinn. Eestlaste Vabadussõda oli venelaste vallutussõda. Aga venelased pidasid seda võibolla sõjaks varem neile kuulunud alade vabastamiseks. Enne sakslaste tulekut jõudsid enamlased võimutseda ka Tallinnas.

Raamatute järjekord

Ajalehes intervjueeriti Kairi K-d. Ta rääkis, et üks trahv, mida tahetakse kehtestada, ei oleks hea. Trahvi taheti hakata tegema selle eest, kui keegi eesti keelt valesti hääldab. Vaatasin võrgust kommentaare. Kommenteerinud olid Reet ja mitu teist klassikaaslast. Ma olin käinud sellises koolis, et suur osa kommenteerijatest olidki minu klassikaaslased. Nemad kommenteerisid alati juba vara hommikul, mina jõudsin kirjutama hakata alles hilisemal kellaajal ja kirjutasin ühe lause päevas. Ema ütles, et selle trahvi kehtestamisel tuleks arvestada, kui vanalt inimene sõna valesti hääldama hakkab. Mida nooremalt ta seda teeb, seda raskem on hiljem asja parandada ja siis tuleks trahvist vabastada. Henn on sõna "oktoober" eluaeg valesti hääldanud.

*
Ema ja vennad arutasid, mis raamatud Piiblis pärast evangeeliumi tulevad. Mina ei uskunud nende arvamust ja ütlesin, et minu teada pärast evangeeliume järgmine raamat on Apostlite teod. Vaatasin Piiblist järele. Seal oli selle koha peal hoopis Tarkade teod. Aga võibolla see, mis ühes tõlkes oli tark, oli teises apostel. Hakkasin Piiblit keskelt lugema. Seal oli viidatud, et üks asi on kirjas ühes teises raamatus. Vaatasin märkusi. Seal küsis keegi, kust seda teist raamatut saab. Vaimulik vastas, et rumal inimene, seda teab Kõigetargem. Sellega vist taheti öelda, et Piibel on Jumala sõna ja polegi ühtegi teist raamatut, mida sellele täienduseks tuleks lugeda.

Reede, juuni 17, 2011

Uurimistöö sõdadest

Mängisime maleklubis. Üks vana mees ütles, et kurat, me oleme noortega võrdsed. Viskasin talle selle eest etturiga vastu pead. Hakkasin kohe kahetsema. Läksin tema juurde, ütlesin, et ma vabandan väga, ja maksin talle valurahaks viis krooni. Olin unenägudes korduvalt näinud, et maksan selliseid sigadusi kinni, ja nüüd maksin ka päriselt. Tegin seda õigel ajal, muidu oleks mind võidud klubist välja heita. Sellest hoolimata kartsin, et mees võib olla tõsiselt vigastatud.

*
Kõndisin kooli lähedal. Mulle tuli vastu inimene, kes oli näo poolest nagu Sander esimese klassi pildil, ainult et palju vanem. Järgmiseks tuli mulle vastu inimene, kelle nägu oli nagu Sandril praegu viimases klassis, ainult et ta oli kasvult nagu esimese klassi õpilane. Koolis tehti A-klassist klassipilti. Mina seisin pildistatavate vastas. Siis marssis uksest pildistatavate selja tagant sisse rivi C-klassi õpilasi, kes läksid minu selja taha koolipinkidesse. Jälgisin mitme rivi eesotsas olija sissemarssi. Siis panin silmad kinni, sest oli oodata, et rivi lõpus tulevad tüdrukud. Kui tüdrukud minu selja taha jõudsid, ütlesid nad, et ma panin isegi silmad kinni. Tagumisse ritta istunud hakkasid arutama, kuidas nad malevõistlustele lähevad. Käratasin neile, et ma võin igale nõrgale vastasele kaotada, aga ärgu nad arvaku, et nad sellepärast minust tugevamad on. Ütlesin, et Antti võib mulle isegi vastu saada.

*
Lugesin Oudekki isa doktoritööd. See oli kaitstud aastal 1938. Algus oli vene keeles, aga varsti märkasin, et jutt läheb edasi eesti keeles. Siis sain aru, et alguses pidigi olema võõrkeelne kokkuvõte. Oudekki isa kirjutas, et ta luges ajalehti ja püüdis aru saada, kellele on sõjad vajalikud. Ta jõudis järeldusele, et need on vajalikud nii rahvuse kui ka klassi vaenlastele. Kui ta palju luges, läks tal kõik sassi ja ta hakkas otsast peale. Kõndisin selle doktoritööga kooli suunas. Peitsin ta kotti ja hakkasin sellega kodu poole minema, et koolis keegi ei näeks, mis mul on. Vahepeal olin mõelnud, et lähen Oudekki juurde ja näitan talle, et meil on kodus selline raamat, aga nüüd leidsin, et see oli tobe mõte. Mõtlesin Oudekkile kirjutada, et lapsena tundus ta andekas, aga tegelikult ta ei ole nii tark kui tema isa.

Tulemused halvenesid, mälu paranes

Klubi turniiride osavõtumaks on endiselt üks euro. Sellega arvestades olen endale üheeuroseid tagavaraks muretsenud.

Tänasel turniiril oli 12 osavõtjat, 11 vooru ja 10 minutit mõtlemisaega. Auhinnalistele kohtadele tulid:

1. Trohhalev 11 p.
2. Seljodkin 9,5
3. Kõiv 7,5
4. Metsoja 7

Mina sain punkte 4,5. Esimeses voorus kaotasin mustadega Metsojale, teises valgetega Otsale, kolmandas mustadega Seljodkinile, neljandas viigistasin valgetega Kõivuga, siis täpselt meelde jäämata järjekorras kaotasin mustadega Trohhalevile, võitsin valgetega Šukist ja Solovjovi ning mustadega Volpertit ja Põvvatit. Eelviimases voorus kaotasin mustadega Tättele ja valgetega Kääbile. Mängude järjekorra unustamisest ei järeldu võibolla, et võidud jääks mul halvemini meelde kui kaotused, sest psühholoogia raamatus kirjutati, et loetelu algus ja lõpp jäävad paremini meelde kui keskkoht. Nüüd olin lõpuks jälle nädal otsa korralikult treeninud, aga ennustasin juba kodus, et kõige paremat tulemust see ei pruugi anda, sest olin natuke unine.

Mäng Runnel-Šukis oli loogiliselt tuletades umbes selline:
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rge7 4. Rc3 a6 5. Oa4 d6 6. d4 ed 7. Rd4 Od7 8. 0-0 Rd4 9. Ld4 Rc6 10. Oc6 Oc6 11. Of4 Lf6 12. e5 de 13. Oe5 Lg6 14. Og3 Od6 15. Vfd1 0-0-0 16. Lh4 Vhe8 17. Lh3+ Od7 18. Lh4 Og3 19. Lg3 Lc2 20. Rd5 Ve2 21. Vdc1 Lg6 22. Lc7++

Mäng Trohhalev-Runnel oli täpselt selline:
1. e4 e5 2. d4 ed 3. Oc4 Ob4 4. c3 dc 5. bc d5 6. Od5 Od6 7. Lb3 Le7 8. Ob7 c6 9. Oc8 Le4+ 10. Re2 Lg2 11. Vg1 Le4 12. Vg7 Lh1 13. Vg1 Le4 14. Rd2 Le7 15. Lb7 Lf6 16. La8 Oh2 17. Oh3 Og1 18. Lb8 Ke7 19. Oa3 c5 20. Oc5+ 1:0

Seljodkin-Runnel
1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. e4 de 4. Og5 h6 5. Of6 ef 6. Re4 Le7 7. Le2 Of5 8. Lb5 Rc6 9. 0-0-0 Oe4 10. d5 0-0-0 11. dc Vd1+ 12. Kd1 Oc6 13. Lf5+ Od7 14. Ld3 Le6 15. a3 Oc5 16. Rf3 Of2. Nüüd peaks musta seis olema võidetud, aga edasimängul kaotasin ajaga.

Volpert-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. a3 Oc3 5. bc c5 6. Lc2 b6 7. e4 d6 8. Og5 h6 9. Oh4 e5 10. Rf3 Rbd7 11. Vd1 Lc7 12. Ld2 Re4 13. Le3 Rdf6 14. de de 15. Of6 Rf6 16. Le5 Le5 17. Re5 0-0 18. f4 Ve8 19. Kf2 Re4+ 20. Kf3 Rc3 21. Vd6 Ob7+ 22. Ke3 f6 ja kas siin või mõni käik hiljem kaotas valge ajaga.

Runnel-Ots
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. 0-0 Rf6 5. e5 Rd7 6. ed ed 7. Ve1+ Oe7 8. Le2 Rd4 9. Rd4 cd. Nüüd oli vist õige Le4 etturivõiduga, aga ma tahtsin kiiremini võita, mängisin d3 ja hiljem läksin lõksu.

Neljapäev, juuni 16, 2011

Söögikoha kirjeldus

Täna oli Tooma, Maria ja Kadri bioloogia magistrantuuri lõpuaktus. Nad kõik pääsevad ka doktorantuuri edasi. Mind oli aktusele kutsutud, aga kuna ma oma aktuselgi ei käinud, ei läinud ka nende omale. Küll aga läksin pärast aktust söögiasutusse, mis asus aadressil Rüütli 8 Rüütli ja Küütri nurgal. Aknast paistis, et vastasseinal on sama majanumber. Õuel seisis kaks autot. Üks neist oli audi 800 AMY, teise number oli 514 TDG, aga firmamärki ei näinud. Ruumi aknal või seinal oli kiri, et see on valve all, ja juures oli telefoninumber 56 888 911. Minu lauast kahele poole seintele jäid kunstiteosed, millest kummagi valgustamiseks põles eraldi lamp. Ühel kunstiteosel oli kujtatud natuke raskelt arusaadavalt joogi kallamist, teisel mootorsõidukit. Ma ei joonud seal seda jooki, mis on asutuse nimes, vaid vett. Toomas ütles, et täna on ühtlasi esimene päev, kui ta pärast mandlioperatsiooni rääkida saab. Tõnu ütles, et kui tema mandlioperatsioonil käis, pandi ta kolme aasta pikkusesse järjekorda ja ta pidi kuupäeva endale üles kirjutama, nii et õigel ajal kohale läks ainult imekombel. Küsisin, kas enne operatsiooni meeldetuletust ei saadetud. Tõnu kinnitas, et ei saadetud. Ta rääkis, et keegi teine on kaks korda mandlioperatsioonil käinud. Kui enne äraminekut küsisin, kas ma raha ka maksma pean, vastati, et ei pea, mina pean maksma siis, kui mina lõpetan. Maria küsis, kas mina lähen doktorantuuri. Vastasin, et ma arvan, et ei lähe, ma ei pruugi sissegi saada. Maria arvas, et ma saaks.

Muudetud saatesõna

Ma olin ühe raamatu käsikirja toimetanud ja kirjutanud sellele saatesõna. Nüüd ütles ema, et ta oli Kajale rääkinud, et minu saatesõna on liiga raskepärane. Kaja oli sellepeale kogu käsikirja näha küsinud ja kirjutanud selle ümber populaarsemas vormis. Lugesin saatesõna uue variandi läbi ja leidsin, et päris huvitav. Siis lugesin esimest peatükki, mis oli tehtud sama lühikeseks. Kui saatesõnast oli kirjutatud korralik uus variant, siis esiemeses peatükis oli selle asemel antud juhtnööre, kuidas seda veel edasi töödelda. Ütlesin, et õnneks lugesin selle läbi, muidu oleks see võinud sellisena trükki minna. Nüüd mulle enam muudetud saatesõna ka ei meeldinud. Ütlesin, et seda on tehtud kümme korda lühemaks, niimoodi läheb minu uurimus kaotsi. Lühendatud variant saab parem tunduda ainult nendele, keda kirjandus ei huvita. Vaatasin ühte raamatut, mille olime Paidest toonud. Selle tegelased olid Paide inimesed ja nende kohta oli raamatus pilte. Tõusin üles, aga magasin edasi. Vennad pahandasid, et miks mina võin magada. Ema ütles neile, et üks tüdruk magab eluaeg. Läksime vee äärde. Ema ütles, et siin on üle pea vesi, aga mina ei oska ujuda. Sain vihaseks, sest natuke ma oskasin. Kuigi üle pea vees võis tõesti ohtlik olla.

Kolmapäev, juuni 15, 2011

Kägu ja puu

Eile kuulasin Artur Rinne laulu "Mets mühiseb". Seal on juttu sellest, et kägu kukub ja puul on meeles kõik muistsed õnneajad. See, et käo kukkumine ennustab tulevikku, on teada väljastpoolt laulu. Vanema inimese jaoks läheb aeg kiiremini ja siis talle võibki tunduda, et käo kukkumised jäävad lühemaks, järelikult surm läheneb. Kui käo kukkumiste arv näitavat elada jäänud aastate arvu, siis puu peab tõepoolest meeles möödunud aastaid, sest kogub nende kohta aastarõngaid. Kui puu istutada inimese sündimise puhul, siis võivad puu aastarõngad ja inimese eluaastad ka kattuda. Ühes jutus öeldi, et puu ja laps kasvasid võidu.

Vägivaldne Aafrika riik

Ühes Aafrika riigis tarvitati palju vägivalda. Seisin selle riigi piiril. Siis hakkasin kodu poole kõndima. Minuga liitus üks võõras inimene. Ajasime teel inglise keeles juttu. Tema ütles, et eestlasi on palju. Ta ütles veel, et minu jutt on "funny". Mina vastasin, et ma ei tea, mida ta sõnaga "funny" mõtleb, sest ma inglise keelt väga hästi ei oska. Ütlesin, et sõnal "funny" on kaks tähendust - üks tähendab naljakat, teine meeldivat. Aga rohkem teekaaslane minu juttu ei kuulanud, vaid keeras oma majja. Tema maja oli minu maja lähedal. Tartus oli lumi maas, kuigi oli kevad. Läksin sinna Aafrika riiki kohe tagasi. Sinna läks Krister ajakirjanikuna. Ta pidas selle riigi parlamendis kõnet ja naeris, kui talle vastu vaieldi. Teiseusulised kuulajad olid tema peale väga vihased. Nemad ei naernud kunagi, sest nad olid endale kogu elu sisendanud, et nad on tõsised. Nende pealik võttis kätte pika mõõga ja ütles, et ükskord ta andis vande ja ta täidab oma püha kohust. Selle peale tõmbas Krister talle selja tagant nööri kõri ümber. Aga võibolla seda ei juhtunud, sest Krister tõi ära pika tulba erinevaid pisiuudiseid, kus seda hulgas ei olnud. Üks uudis oli, et Krister mängis Aafrikas oleku ajal kellegagi malet, kes eesnime järgi võis olla tema noorem õde.

*
Üks vana maletaja andis vereproovi. Selle järgi oli üks näitaja halvemaks läinud ja järeldati, et tal on kasvaja. Öeldi, et ta peab kohe arsti poole pöörduma. Arvati, et siis saab haigusest jagu, sest proov veel nii halb ei ole. Mina järeldasin sellest loost, et siis pean mina ka vereproovi andma, sest kui sellel maletajal on kasvaja, siis peaks minul ka olema, kuna ma olen temaga sarnane ja olen sama rohtu söönud. Lauri K. tahtis minuga malet mängida. Tema mängis kõiki lauamänge. Aga malet olin mina rohkem õppinud ja males ta must jagu ei saanud.

*
Tätte rääkis, et noortel on males vanade ees eelis, sest vanad lahendavad maleraamatust kümme ühel ja samal võttel põhinevat ülesannet järjest. Võibolla ta pidas silmas, et nad mõtlevad mängu ajal iga käigu ajal sama asja üle uuesti, sest unustavad selle vahepeal ära, ja nii kulub neil rohkem mõtlemisaega.

*
Mängisin malet ja kaotasin. Mõtlesin, et järgmine kord pean seda varianti teist moodi mängima. Kui vastane tuli minu kuninga suunas rünnakule käikudega Vh8-h6-g6, oleks ma saanud vankri juba käiguga Oh6 lüia, aga kartsin ilmselt liini avanemist gh järel. Siiski oleks ma saanud oma etturi f2 ära kaitsta. Mõtlesin, et kui järgmine kord vastane kuningarünnakut alustab, pean ise samal ajal liputiival ründama hakkama. Särgava tõmbas joonlauaga pindadele jooni ja lõikas neid joone järgi. Mina vist poleks osanud nii sirget joont tõmmata. Särgava kandideeris koos ühe teie mehega Riigikokku kahe maapartei koalitsioonis. Liitusin ka selle nimekirjaga. Aga mõtlesin, et Riigikogus ei hakka ma vast koos oma parteiga hääletama, vaid hääletan nagu Isamaaliit. Tõnisson oli kihihuvisid esindavaid parteisid kritiseerinud. Aga see oli olnud Eesti ajal. Nüüd küll ainult Põllumeestekogud ja asunikud olidki veel kihihuve esindavad, aga olulisem oli, et need olid ainukesed vanast Eesti ajast säilinud parteid. Särgava ei pruukinudki erinevalt sellest teisest mehest valituks osutuda, sest oli nimekirjas tagapool.

Tugitool

Teisipäev, juuni 14, 2011

Eesti edasinihutamine

Teise maailmasõja ajal lahkusid põgenikud Eestist läände kolme põhilise lainena. Kõigepealt läksid baltisakslased, seejärel rootslased, lõpuks haritud eestlased. Asemele tulid venelased ja Venemaa-eestlased. Poola piirid nihutati selles sõjas idast läände, kärpides riiki ühest otsast ja suurendades teisest. Võib rääkida ka eestlaste edasinihutamisest. Eesti lääneosast kadusid rootsi enamusega alad, idas tuli juurde vene enamusega alasid. Lääneriikides elavaid eestlasi tuli juurde ja Venemaal elavaid eestlasi tuli koju, kuigi varsti hakati Venemaale teisi eestlasi asemele viima. Tihedalt asustatud Saksamaa lootis selle sõjaga saada eluruumi idapiiride taga, aga seda sai hoopis hõredalt asustatud Venemaa teiselpool oma läänepiiri. Muidu võiks öelda, et teisele augu kaevaja kukkus ise auku, aga auku kaevasid mõlemad suurriigid. Võimu haarates lootsid enamlased muuta Esimese maailmasõja maailmarevolutsiooniks. Lenini eesnimi Vladimir tähendab "Valitse maailma". Võibolla selline nimi panigi teda tahtma saada maailma valitsejaks.

Nimi reklaamiks

Raun saatis mulle uue raamatu. See oli minu nime all välja antud, aga mina polnud seda kokku pannud, vaid seda oli tehtud mind hoiatamata. Raamat ilmus samas sarjas, kus mul üks raamat oli juba varem ilmunud. Aga kui esimene raamat oli ilukirjanduslik, siis teine koosnes mingitest artiklitest või kirjadest. Raamatule oli lisatud ka kelleltki kriitiline eessõna. Eessõna autor kirjutas, et tegelikult on seda raamatut mõttetu arvustada, sest ühest võrguandmebaasist selgub, et seda on müüdud ainult 38 lehekülge. Et ühes eksemplaris oli lehekülgi rohkem, ei olnud müüdud ühtegi eksemplari. Aga see tuli sellest, et raamat polnudki enne müügil, kui saatesõna valmis sai. Paistis, et raamatus sisalduv ei olegi minu kirjutatud, vaid on koostatud minu eurolisti saadetud kirjade põhjal, neid muutes ja edasi arendades. Minu nime oli kasutatud ainult reklaamiks. Kui rääkisin isale, milline lollus saatesõnas on, ütles isa, et tänapäeval lollid otsivadki kõike internetist. Seda, et raamat on ilmunud minu loata, ma isale ei öelnud, et isa Rauna kohta midagi halba ei ütleks. Ma ei tahtnud Rauna kohtusse kaevata. Nüüd nägin, et kaanel ei olegi päris minu nimi, vaid sinna oli kirjutatud SimoRumo. Aga tiitellehe vesimärgi sees oli küll minu nimi, mis oleks võinud kergesti märkamata jääda. Kuid vesimärgi seest kadus see ka ära, sest vesimärk hakkas pidevalt muutuma. Seal vahetusid igasugused näod. Imestasin, et ühel paberilehel nii palju mälu on. Neid vesimärgipilte saadeti vist kuskilt kaugemalt arvuti teel. Raamat ei olnud siiski selles sarjas ilmunud, sest tal olid kaaned teist värvi.

*
Ema rääkis, et laulu sõnad on "Kambrikeses kaunikeses kuningapoeg istub." Ta seletas, et kambrike kuningapojaga tähendab wc-d. Henn ütles, et ta paneb selle oma üritusel wc suunda näitavale sildile. Mina vaidlesin vastu, et laulu sõnad on hoopis "Kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub." Wc-s ei saanud ahju olla. Ütlesin, et ilusat laulu ei tohi roppuseks muuta. Henn vastas, et ma rikkusin ta sildi ära.

*
Mulle anti puhtad riided. Küsisin, miks peavad aluspüksid sellised olema. Need olid kollasetriibulised. Minu küsimuse peale naerdi. Ütlesin, et see on nukumüts. Vennad vastasid, et nuku pea läheb äraviskamisele. Ütlesin, et nii kaua, kui nukk on alles, on tema pea ka alles. Nuusutasin nukku, aga selle lõhn oli ära kadunud. Rääkisin vendadele, et nad ei tea, kui hea lõhn sellel oli, kui see Soomest toodi. Siis hakkasin kahtlema, kas toodi see või teine nukk, sest sarnaseid nukke oli kaks tükki. Aga vahet sai teha selle järgi, et Soomest toodi pisikest poissi kujutav nukk, meest kujutav oli Nõukogude oma. Läksin välja kooli õuele. Viisin sinna kaks palli - ühe väga pisikese ja teise natuke suurema. Kartsin, et väiksema palli löövad poisid katusele. Üks poiss puhus väiksemat palli ja see läks kaugele väravasse. Poiss ütles, et ta sai palli puhudes värvasse. Hakkasime mängima jalgpalli suurema palliga. Lõin kaks korda järjest palli Peebule. Peep võis niimoodi arvata, et ma olengi tema poolt. Kolmanda löögi lõin teise värava suunas. Ütlesin, et ma löön palli täitsa juhuslikesse kohtadesse.

Esmaspäev, juuni 13, 2011

Vanade idealism

Inimese eluperioode iseloomustatakse, et noorena on inimesele omane idealism ja veidi vanemaks saades tuleb rahunemine. Ma seletaks seda sellega, et kiire arengu periood saab läbi ja inimene vaatab, et imed pole enam võimalikud. Aga kui siiski mingi ime juhtub, võib idealism tagasi tulla. Tõukejõuks võib muuhulgas olla kiire tõus karjääriredelil. Kui Ansip oli pikka aega võrreldes Laari, Savisaare ja Kallasega varjus, siis Kallase teisele tööle suundumisel kerkis ta peaministriks küllaltki järsult. Selline kiire isiklik karjäär võiski ta panna uskuma, et samasugused kiired muutused on võimalikud ka riigi elus. Seega ei pruugi viie rikkama Euroopa riigi hulka jõudmise projekt olla mõeldud rahvale puru silma ajamiseks, vaid selle taga võib olla sisemine veendumus, mida kinnitas Eesti vahepealne kiire majanduskasv. See on juhtide vahetamise puhul tüüpiline, et uuel juhil on ühelt poolt vähem kogemusi, aga teiselt poolt rohkem värsket energiat. Aga idealistlikuks võib muutuda ka palju vanemana. Kui inimene jõuab äratundmisele, et varsti läheb ta teise ilma, võib usuline ärkamine tabada teda veel surivoodil.

Õppimine õppust võtmata

Elasime jälle Kaunase puiesteel vanas korteris. Kõndisin läbi trepikoja. Üks naaber, kes oli siin vist kogu aeg elanud, küsis mult, kas ma lähen nüüd koju. Vastasin, et ma elan jälle selles majas. Oma korterisse jõudes rääkisin, et me kolisime siia tagasi vist minu unenägude peale. Ma olin korduvalt unes näinud, et kolime sinna tagasi. Nüüd oli meil väiksemat korterit vaja ja see just vabanes. Ütlesin naabrile, et ma ei pruugi siin kaua elada. Räägiti, et viiendal korrusel elab üks naiskirjanik, kes oli läinud välismaale uurima, kas ta päris aidsi oma isa käest. Esimesel aidsi põdemise päeval oli see naine olnud juba surmaohus. Tal olid aids ja skisofreenia korraga. Korteri siia trepikotta oli ta saanud Asko käest, sest varem oli see olnud Asko korter. Märkasin, et mul on naha peal verine kriim. See tähendas, et ma võisin olla selle kaudu aidsi saanud. Läksin vannituppa. Kui nahka hõõrusin, tuli veriseid kriime juurde.

*
Venemaa oli hakanud Eestile pomme viskama. See oli viimasel ajal juba teine pommitamise päev, hiljuti oli üks juba olnud. Mõtlesin, et Eesti võiks Venemaaga diplomaatilised suhted katkestada. Aga võibolla Venemaa seda ootaski, et saaks Eestile sõja kuulutada. Aknast võis vist rahulikult välja vaadata, sest elumaju vist ei pommitatud, vaid ainult vabrikuid. Hoolimata pommitamisest suutsin mõne asja üle naerda. Voodi peale pandi magama kolm titat, sest pommitamise ajal ei tahetud neid õue viia. Lisaks titadele pandi sinna mõned suured karvased mänguloomad. Joosepit enam voodi peale ei pandud, sest ta oli just õppinud oma jalgadel kõndima. Öeldi, et Kišinjovis on täna 1000 osavõtjaga Venemaa vastane meeleavaldus. Küsisin, mis see meeleavaldus aitab, kui on öeldud, et Venemaal on ükskõik, kui palju tappa.

*
Näidati, kuidas 1000 aastat tagasi kõndis linnukari Kesk-Aasiast India suunas. Ma ei saanud aru, kas need linnud on broilerid või kalkunid. Ütlesin, et sel ajal vist broilerid veel nii suured olla ei saanud. Isa oli ammu sündinud, seetõttu pidi ta vist seda perioodi tundma. Küsisin isalt, kas tol ajal riik juba oli olemas. Isa vastas, et vist ei olnud, riik tekkis hiljem kui kiri. Siis tuli mulle meelde, et isa ei olnud veel 1000 aastat tagasi sündinud, ta ei sündinud isegi mitte 200 aastat tagasi, vaid mõnekümne aasta eest.

*
Vahel toimusid klassikokkutulekud. Need olid muidu olnud korralikud, ainult ühel kokkutulekul oli Ariel korda rikkuma hakanud. Mõtlesin, et kui ta järgmine kord jälle kaklema hakkab, siis ütlen, et mina ei ole kõikides tema probleemides süüdi. Ma ei löö teda nii palju kordi nagu tema mind, aga see-eest kõvasti.

*
Käis tund. Uus õpetaja õpetas meile ilukirja, näidates tahvlil, kuidas seda tuleb teha. Seejärel näitas ta, kuidas tuleb joonistada. Ta küsis, kas kellelgi joonistusi on kaasas. Mul oli laual vihik, mis oli üleni joonistusi täis, ja ma vastasin, et mul mõned on. Õpetaja vaatas sealt pilte. Esimesel leheküljel oli hea pilt, teisel ja kolmandal natuke kehvemad. Edasi läksid pildid jälle paremaks, aga kolmandast kaugemale õpetaja ei vaadanud. Kui ta kahte kehvemat pilti nägi, unustas ta kohe ära, et esimene oli parem, ja ta ei mõelnud, et edasi paremad tulla võiksid. Ta andis meile koduse ülesande. Selleks kirjutas ta tahvlile, mis tuleb järgmiseks korraks joonistamise kohta läbi lugeda. Mõtlesin, et ma võin selle läbi lugeda, aga ma ei hakka niimoodi joonistama, nagu seal on õpetatud. Kui seal peaks olema juttu varjutamisest, siis küsin, milleks on vajalik varjutada. Koduse ülesande üles kirjutamiseks tegin lahti päeviku. Erik küsis, miks ma päevikusse kirjutan. Vastasin, et sellepärast, et kui ma olen kirjutanud vihikusse, pole mul kodus meelde tulnud sinna vihikusse vaadata. Mul oli päevikus esimene nädal täidetud, aga tagapoolt mitte. See nädal, milleks kodune ülesanne anti, oli täitmata. Mõtlesin, et kirjutan tänase päeva peale, sest päevikut avades näen sinna kirjutatut ikkagi. Vaatasin tahvlile. Ütlesin õpetajale, et ma ei leia tahvlilt seda pealkirja kuidagi. Midagi oli sinna kirjutatud, aga õiget asja ma ei näinud. Tegelikult olin ma ise laisk, sest õpilased oleks võinud natuke vaeva näha raamatukogu kataloogist õige pealkirja otsimisega. Mõtlesin, et kui ma olen hakanud lugema kodus lugeda kästud raamatuid aeglaselt, ei ole ma neid tähtajaks läbi jõudnud. See, kui ma vanasti lugedes üldse ei mõelnud, ei olnud ka õige. Seetõttu teen seekord niimoodi, et loen kõigepealt raamatu kiires tempos läbi ja siis hakkan otsast peale iga lehekülje üle mõeldes, mõned leheküljed jõuan uuesti lugeda. Või raamatu lõppu jõudes mõtlen kohe selle kui terviku üle pikemalt. Erik küsis, ega mul automaatpliiatsit ei ole. Mul oli mitu harilikku pliiatsit, aga ükski neist polnud automaatpliiats.

*
Istusime peolauas ja sõime. Krister istus laua otsas. Ta kutsus Reeta, et Reet tuleks tema kõrvale, sest Antti kõrval istuda on ohtlik, kuna Antti on hakanud baptisti vaimulikuks. Ma polnud kindel, kas Krister peab silmas Anttit või Anttist üks koht edasi istuvat Otti, sest algul oli ainult Ott vaimulik. Aga nüüd oli vist siiski Antti ka hakanud. Algul oli ta olnud suur usuvastane ja see viis sageli välja hiljem vaimulikuks hakkamiseni. Mõtlesin, et võiks rääkida, et paljud on algul joodikud ja hiljem hakkavad usklikeks, mina olen õnneks kogu aeg vahepealne. Hakkasime minema teise tuppa. Öeldi, et keskne tegelane on Küüts.

Pühapäev, juuni 12, 2011

Tunnustada saab nii riiki kui ka inimest

Paljud muretsevad, miks neid pole piisavalt tunnustatud. On ka neid, keda on küll ennast tunnustatud, aga kes muretsevad, miks pole tunnustatud kedagi teist, kes nende arvates seda vääriks. Paljud autorid ongi õnnestunud veel pärast surma kuulsaks teha. Kuulsus ei tähenda veel mõistmist. Ennast võib ka valesti mõista. Mõned arvavad, et kui ma oma unenäoüleskirjutusi avaldan, siis ma ei oska neid tõlgendada. Mina tõlgendan nende arvamust nii, et neil on endal rohkem varjata kui mul. Kuigi mina võibolla eelistan varjata mõnda asja, mida normaalne inimene ei varjaks. Kui rääkida normaalsest inimesest, siis oleneb normaalsus ka sellest, kes normi kehtestab. Hiljuti ütlesin, et normaalne inimene ei hakkaks Tartu parkide täisehitamist kaalumagi. Ise olen avaldanud vastuseisu euronormide kehtestamisele. Euronormid võivad küll olla ühtsed, aga nende tõlgendamisel võib avalduda iga rahva puhul rahvuslik omapära. Rahvas, kes tunneb ennast alaväärsemana, peab endale ilmselt nende alusel vähem lubatuks. Mis on lubatud Jupiterile, ei olevat lubatud härjale. Kui keegi peab ennast Jupiteriks või Napoleoniks, võib ta endale ise tegutsemiseks loa anda. Põhiseadus võib üht-teist lubada, aga põhiseaduse alusel vastu võetud seadused võivad olla rangemad ja nende elluviimine veel rangem. Hiljuti kuulsin uudist, et kuulutati põhiseadusevastaseks seadus, mille järgi vanad inimesed võisid küsida aastas vähem haigushüvitist kui noored. Tõlgendada saaks küll ka nii, et pension on ise haigushüvitis. Aga kui vana inimese ainus sissetulek on pension ja see on palgast väiksem, võib tal kogu raha rohtude ostmise peale ära kuluda. Rohusööja ei ole sama, kes tabletisööja. Osad taimed on ravimtaimed, ravimlihast on vähem kuulda. Siiski olen kuulnud, et kunagi müüdi apteegis isegi inimesest valmistatud ravimeid. Ja ninasarvikuid hävitatakse vist ka sellepärast, et nende sarvest tehtud pulbrit peetakse ravimiks. Rästikumürgist tehakse ka midagi kasulikku. Eseme kasutamine võib teda kahjustada. Tulekahjuga võib kaasneda veekahju. Kahju tekitavad nii kahjurid kui ka kahurid. Mõned ütlevad malevankri kohta kahur. Tõnis nimetas viimati ratsut hobuseks. Kõverad on nii ratsukäik kui ka hobuseraud. Hobuserauda peetakse õnnetoovaks, muukraud toob õnnetust. Raudtee olevat tegelikult terastee.

Kloun

Kõrrega trepist alla

Minul, isal ja emal ilmusid uued luulekogud. Sain need kätte raamatupoest. Kirjastuses ütlesin Annikale, et isa raamatut ma talle kinkida ei saa, ema oma ka mitte, aga enda oma kingin. Kõigile kinkimiseks mul ei jätku, aga esimesele inimesele, kellega ma kohtun, võin kinkida. Kodus mõtlesin öelda, et esimese eksemplari kinkisin Annikale ja teise eksemplari teisele Annikale. Esimese eksemplari olin kinkinud juba raamatupoes. Aga hakkasin mõtlema, kes see esimene Annika oli. Võibolla kinkisin ikkagi samale Annikale kaks eksemplari järjest. Või see oli vist nii, et raamatupoes ma näitasin talle raamatut ja kirjastuses andsin üle. Kodus vaatasin raamatuid lähemalt. Isa ja ema luuletused olid avaldatud ühiste kaante vahel, minu omi sinna hulka ei pandud.

*
Vaatasin väikse köögi aknast välja. Vastasmajas oli keegi Lauri korteri aknal. Ma ei saanud nii pika vahemaa pealt aru, kas see oli Laur või Aivo. Ta suitsetas. Suitsurõngas tuli üle õue otse meie aknasse.

*
Elasime ühes väikses majas. Peale meie elas seal teises korteris perekond, mis koosnes mehest ja naisest. Nad tegelesid mineraalvee müümisega. Otsustasime kõik oma erinevat marki mineraalvee pudelid kiiresti tühjaks juua, et nende läbimüüki suurendada.

*
Elasime kahekorruselises majas. Meie korter oli teisel korrusel. Läksin korteriuksest välja. Trepikojas olid mees ja naine, kes elasid seal majas juba enne meid. Nad pühkisid treppi. Mees ütles, et ta ei salli, kui asju püütakse väga korralikult kohale panna, need tuleb visata natuke juhuslikumalt. Mõtlesin, et võiks vastata, et mulle on isa õpetanud, et püksid pannakse kokku viigi järgi. Võtsin kaasa ühe rohukõrre ja natuke muud prahti ja viisin trepist alla. Seda tegin selleks, et keegi ei saaks öelda, et ma kõrtki ei liiguta. Väljas küsis isa mult, kas ma midagi kätega ka teha oskan. Vastasin, et ta rääkigu viisakama häälega või ärgu rääkigu üldse. Mõtlesin, et milleks ma peaksin midagi kätega tegema, kui minu eriala on mõistusega tegemine. Edasi mõtlesin, et tegelikult peaks igaüks siiski oma maja korras hoida oskama.

Laupäev, juuni 11, 2011

Tapeet

Mis on äärmus?

Kui Itaalias tulid võimule fašistid, hakati fašiste otsima ka teistest riikidest. Nüüd otsitakse selle asemel vist rohkem paremäärmuslasi. Vahel on tegemist tõlkeveaga, sest arvatakse ekslikult, et right-wing tähendab paremäärmuslikku, kuigi ta tähendab kõigest parempoolset. Paremäärmuslaseks nimetamine asetab poliitilise skaala täpsemasse ossa, samal ajal kui fašistide täpse asukoha üle on vaieldud. Siiski ei ütle ka paremäärmuslaseks nimetamine, kas tegemist on poliitiliselt või majanduslikult või mõlemas suhtes paremale jäämisega. Äärmuslaseks nimetamine seostub mõttes vähemusega, aga fašism ja natsism olid Itaalias ja Saksamaal omal ajal peavoolud. Minu magistrieksami teemaks, kus neid nähtusi tunda tuli, öeldi siiski äärmusliikumised. Võibolla olid nad äärmuslikud teiste riikide või perioodidega võrreldes. Autoritarism kujunes küll Euroopas peavooluks, aga ta polnud igal pool sama tugevalt välja arenenud. Võibolla saaks ka demokraatiat äärmuseks nimetada, sest enamus ajaloost ei ole valitsenud demokraatia. Kui ma varasemas sissekandes rääkisin demokraatlikumate ja autoritaarsemate suundumuste lainetena vaheldumisest, siis pidasin silmas suhtelisi suundumusi, mitte tingimata demokraatiat otseses tähenduses.

Shakespeare roomlastest

Õppejõud kommenteeris töid, mis me olime Teise maailmasõja kohta kirjutanud. Ta ütles, et mina olen kirjutanud "hitlerlikult meelestatud eestlased", aga selliseid eestlasi oli väga vähe. Mina ütlesin, et Mäe oli. Õppejõud luges ette ka luuletuse, mis ma olin töösse kirjutanud. See oli neljarealine ja hoogsa rütmiga. Tahtsime vendadega seda luuletust internetist üles otsida. Ütlesin vendadele, et nad otsiksid rea "Kass usinasti piima jõi" järgi. Luuletus kõlas nimelt: "Kass usinasti piima jõi, / mis inimene tõi, / ning hiire sisse hambad lõi / ja selle ära sõi." Aga kui minu öeldud rida oli otsingumootorisse löödud, selgus, et mul oli luuletus mälus paremaks moondunud. Originaalis ei olnud nimetatud hiirt, vaid kedagi Raouli. See oli mingi maa fašist, aga ma ei mäeltanud, millise. See võrgulehekülg oli varem olnud teistsuguse kujundusega. Sinna sai sisestada nimesid, kelle artiklitele viiteid koguda. Olin sisestanud kolm nime - enda, Kristeri ja Kristeri õe. Kristeri õelt küll ühtegi artiklit ei olnud. Olin tegelenud selle leheküljega kaks aastat, siis oli see mul meelest läinud ja rohkem viiteid polnud lisandunud. Tegelikult avaldas Krister artikleid siiamaani. Tema artiklid surusid mulle peale. Püüdsin teda eemale lükata. Olime ühes madalas majas. Põgenesin sealt. Vanaema võis mind jälitama hakata, seetõttu keerasin ruttu nurga taha. Ronisin Toomemäest üles. See oli peaaegu sama järsk nagu sein. Loendasin samme. Oletasin, et jõuan koju 1000 sammuga. Et ei juhtuks, et unenäos jääb kodutee tuttavatel tänavatel leidmata, muutusid tänavad võõraks. Jõudsin loendada natuke üle 400 sammu.

*
"Postimees" hakkas nüüd ilmuma ainult kaks korda nädalas. "Eesti Päevaleht" ilmus esialgu endise sagedusega, aga võis varsti järgida "Postimehe" eeskuju. Lugejal tuli ainult leppida sellega, mida lehed tegid. Olin maal. Hakkasin lugema Shakespeare'i kogutud teoseid. Seal oli kogu maailma ajalugu sees. Varem olin lugenud näidendit ühe Inglise kuninga kohta. Mäletasin, nagu algaksid kogutud teosed sellega. Aga nüüd nägin, et alguses on hoopis Rooma ajalugu. Rooma kohta kirjutati, et see oli avatud linn, mille väravatest võis siseneda igaüks. Kõigi linnadega see niimoodi ei olnud. Olin isegi ühe teise Rooma riigi linna kohta lugenud, et selle väravaid valvati hoolega ja sisse pääses ainult lubadega. Rooma kohta kirjutati, et alguses see sõjajumalat ei tundnud, sõjajumala kultus tekkis alles kolmandal sajandil enne Kristust. Raamatu eessõnas nägin ka Oudekki nime. Mõtlesin talle kirjutada, et kõigi raamatute eessõnadest, mida ma loen, saan teada, et tema on seda raamatut juba varem lugenud. Kontrollisin enne üle, et tema nimi oli seal ikka tõepoolest. Eespool juba üks kord oli olnud. Oudekki kohta kirjutati, et ta tegi Rooma ajaloo kohta video. Varem oli kirjutatud, et ta tegi video indiaanlaste kohta. Seoses Rooma ajaloo videoga kirjutati, et kõik ahastasid, et mis nüüd saab, nii noor inimene teeb videot. Et Oudekki nimi kirjutati igal pool ilma perekonnanimeta, näitas, et ta tegi kõiki neid asju lapsena.

Reede, juuni 10, 2011

Sünnipäevakokkutulek

Televiisoris näidati, et leiutati uus relv. Relva leiutaja hoidis seda käes. Räägiti, et kõik, kes seda relva näevad, surevad. Mõne hetke pärast kuulutas relva leiutanud riik relva leiutajale sõja. See tähendas, et leiutaja oli sama nõrk nagu paljud inimesed ja sellise leiutise tegemise järel hakkas tahtma maailma valitsejaks saada. Aga teda ei õnnestunud kahjutuks teha. Kõigis riikides puhkes kaos, mis nõudis järjest rohkem ohvreid. Ringi käis putukas, kes tappis kõik inimesed, kes teda nägid. Mina istusin teki all peidus. Tõnu ütles, et ta võiks selle putuka maha lüia. Ta hakkas maha lööma neid putukaid, keda ta nägi. Klaus hakkas temaga pahandama, et nii ta meelitab ohtliku putuka kohale. Klaus korjas teki ümbert kokku kolm Tõnu maha löödud putukat. Hakkasin seda täna öösel nähtud unenägu blogisse kirja panema. Kui olin juba osa kirja pannud, kustutasin kõik ära, sest see sissekanne oleks tekitanud paanikat. Pealegi olin lugenud sel teemal Infopartisani blogist ja kahes erinevas blogis ei pidanud sama teemat käsitlema.

*
Täna oli 1. detsember. Tähistati minu sünnipäeva. Seda tähistati ühe asutuse hoones, mis oli suur ja kahekorruseline. Peole saabus Kati S. moodi tüdruk. Küsisin talt, kes tema on. Ta küsis vastu, kas ma teda ei tunne. Nüüd tundsin kindlalt ära, et see oli Kati. Küsisin, kas ma nägin teda täna koolis. Ta vastas, et tema pole täna koolis olnud. Nüüd ta võibolla arvas, et ma mõtlesin tema peale, kui ma kedagi temaks pidasin, kuigi ma ei olnud mõelnud. Ütlesin, et täna teevad kõik mulle kingitusi, aga Katil on minuga samal päeval sünnipäev ja tema pole ühtegi saanud. Mul juhuslikult oli üks kingitus kaasa võetud ja andsin selle Katile. Kati küsis, kes mulle ütles, et täna tema sünnipäev on, täna ei ole tema sünnipäev ja tal pole kingitust vaja. Seda, nagu oleks Katil minuga samal päeval sünnipäev, oli mulle öelnud algkooli ajal õde. Tänasele sünnipäevapeole olin kutsunud palju klassikaaslasi. Kedagi peale klassikaaslaste ma polnudki kutsunud.

*
Rääkisin kodus Pillele, et täna oli minu ja Kati sünnipäev, aga kingitusi sain ainult mina, Kati ei saanud ühtegi. Vaatasin Läänemere maade kaarti. Seal oli näidatud, et riigipiiride tõmbamisel jäi Läti piiridesse üks eestikeelne maakond ja Eesti piirides oli pool Pärnumaast lätikeelne. Sellest oli Tõnisson kirjutanud, et riigipiire ei saa tõmmata täpselt keele järgi, muidu see tükeldab teed. Läti keele piirid läksid mööda merd ühe saareni ja ühe Eesti poolsaare lõunaosani. Aga kuna ma teadsin, et Lätil ühtegi saart ei ole, siis võibolla need olid hoopis leedu keele piirid. Tänapäeva rahvastiku statistikas Eesti põhirahvaste hulgas lätlasi välja ei toodud, mis tähendas, et Eesti piiridesse jäänud lätlased ja Läti piiridesse jäänud eestlased olid vahepeal ümber rahvustatud.

*
Klassikokkutulek toimus koolimajas minu sünnipäeva puhul 1. detsembril. Kuna ma olin käinud kahes klassis, olid kokkutulekul nii a kui ka c klass. Järgmisena oleks võinud korraldada lennu kokkutuleku, kus oleks ka b klass. Aga kuna mina b klassi liikmeid ei tundnud, ei oleks ma neile ise kutseid saatnud, vaid seda oleks teinud b klassist c klassi tulnu. B klassi liikmeid oleks ikkagi vähem kohale tulnud. Praegune kokkutulek toimus minu 34. sünnipäeval. Kui oleks korraldanud järgmine aasta uue kokkutuleku, oleks arvatud, et ma teen seda sellepärast, et isa abiellus 35-aastaselt. Kokkutulek kestis järgmise päeva hommikuni. Kui see lõppes, ütles üks klassiõde, et esimest korda oli naljakas kokkutulek. Tegelikult oli ta eelmisel korral ka öelnud, et oli lõbus, aga selle oli ta ära unustanud. Mina olin praegusel korral hoidnud pimedasse. Kokkutulekul olid klassivennad naiste nähes riideid vahetanud. Nad pidid seda tegema sellepärast, et nad olid noored ja ei oleks saanud teist moodi naist võtta. Kui kokkutulek oli läbi, tulid maja töötajad kohale ja hakkasid karjuma, et me ei ole enda järelt koristanud. Seda me oleks muidugi võinud teha. Eelmine kokkutulek oli olnud ühepäevane ja siis oli meil koristamine meeles olnud, aga järgmise hommikuni kestev kokkutulek oli nii pikk, et läks meelest. Läksin Raekoja platsile. Seal rivistus üksteise vastu kaks vaenulikku Vene keisririigi aegset sõjaväge. Nad ei põgenenud üksteise eest, kuigi pidid üksteise pihta tulistama hakkama. Esimene kogupauk pidi minema varvaste ette, teine üle peade ja alles kolmas pihta. Aga kui kolm kogupauku olid ära lastud, oli see ettevõtmine läbi ja sõjaväed jäid üksteise vastu sõbralikuks.

Mäng kuumuses

Tänasel malevõistlusel oli 8 osavõtjat, 15 minutit mõtlemisaega ja ringsüsteem. Auhinnad said:

1. Metsoja 5,5 p.
2.-3. Liiva, Runnel 4,5

Esimeses voorus kaotasin mustadega kaheratsu avangus Seljodkinile, teises valgetega Hispaania avangus Solovjovile, kolmandas võitsin mustadega Hispaania avangus Liivat, neljandas valgetega kaheratsu avangus Põvvatit, viiendas mustadega lipuetturi avangus Ojastet, kuuendas valgetega Sitsiiilia kaitses Volpertit, seitsmendas viigistasin mustadega Hispaania avangus Metsojaga.

Pühapäevast teisipäevani treenisin kolmveerand tundi päevas. Kolmapäev loobusin treeningust peavalu tõttu ja neljapäev sellepärast, et aeg kadus kuhugi ära ja ma tahtsin veel viimati auhinnaks saadud raamatut lugeda. Tänase turniiri järel olen auhinna saanud pooltel selle aasta auhinnavõimalusega turniiridel. Auhinnaks oli küpsisepakk:

Lilla inimene

Neljapäev, juuni 09, 2011

Keskaja põlgamine

Usklike jaoks on kõige väärtuslikum kõige vanem raamat. Moe ja teaduse jaoks kõige uuem. Või teadlased oskavad hinnata ka oma teadusharu rajajat kui klassikut. Ja usklikud värsket usupuhastajat. Võibolla siis kõige väärtusetumaks peetakse keskmise vanusega kirjandust. Nii sündis ka keskaja mõiste, mida kasutusele võttes arvati, et antiikaeg oli hea, uus aeg samuti hea, aga vahepeale jääb pimedus.

Eksamiks valmistumine

Ülikoolis toimus eksam. Mõtlesin, et enne vastama minekut mõtlen iga pileti kohta välja midagi huvitavat, mida rääkida, kui see pilet tuleb. Mõned juba vastasid. Vastasmise lõpetajatelt küsis õppejõud, mis hinde nad endale panevad. Kõik panid maksimaalse hinde ja see kirjutatigi neile sisse. Mina olin tagasihoidlikum ja oleksin endale öelnud üks pall madalama hinde. Mõtlesin, et kui mult küsitakse, mis on kunstiteadus, siis räägiksin, et kunstiteadus jaguneb mitmeks teaduseks. Kõigepealt on kunstiajalugu, siis tuleb jooksev kriitika värske kunsti kohta. Seda avaldatakse ajalehes "Sirp", samuti "Tartu Postimehes". "Eesti Päevalehe" ja "Postimehe" puhul on see pandud lisalehtedesse. Ja kunstiteadus on ka see, kui uusi värve välja mõeldakse. Kui mult küsitaks, millist näitust ma viimati vaatasin, siis vastaksin, et oma näitust. Ma panen internetti oma pilte ja see ongi näitus. Selle peale võidi mult küsida, mis näitust ma viimati muuseumis vaatamas käisin, siis ei oleks ma osanud kohe vastata. Igatahes oli see aastaid tagasi. Vist seda näitust käisingi vaatamas, mida koolis kästi. Üks üliõpilane kutsus, et ma läheks temaga koos vastama. Ma ei läinud, sest mõni teine üliõpilane võis jälle tahta, et hoopis temaga. Enne oli üks juba tahtnud. Pealegi ei olnud mul kõik teemad veel läbi mõeldud. Kui kõik teemad oleks saanud läbi mõeldud, oleksin konspekti ka üks kord läbi lugenud ja midagi iga lehekülje kohta mõelnud. Midagi pähe õppima ma poleks hakanud. Aga eksamil võidi mult küsida ka mõne võõrsõna tundmist, mida ma ilma pähe õppimata poleks osanud. Ma ei osanud arvata, kuidas mul eksamil läheb. Esimesel katsel võisin ka läbi kukkuda. Magasin. Üks õpetaja ütles, et ma ei taha kunagi vastama minna, vaid lähen viimasena. Tegelikult ma tahtsin. Aga ma ei katkestanud magamist. Õpetaja ütles, et ma olen enesega rahulolev. Selles ta eksis. Tegelikult mulle ei meeldinud niimoodi magada, et midagi paremaks ei läinud. Mõtlesin, et kui mul kästakse rääkida sürrealismist, siis ütlen, et see on umbes samasugune nagu minu unenäoüleskirjutused. Minu ajalooteemaliste unenäoüleskirjutuste raamat on enda meelest väga väärtuslik, sest selles on kogu maailma ajalugu, pealegi läbi unenägude nähtuna, aga seda ei ostetud ära. Ülikoolis ajaloo õppimise aeg oli üldse üsna hea aeg. Olin mõelnud, et keskendusin õppimisele ja samal ajal ei saanud kursusekaaslasi selgeks. Aga nüüd mõtlesin, et tegelikult paljud kursusekaaslased ma ikkagi sain ka selgeks. Osade nimed jäid meelde juba ajalehest sissesaanute nimekirja lugedes. Ja selle ajalehenumbri otsisin veel teist korda ka üles, et vaadata, kuidas Reeli nime kirjutatakse. Ükskord olin läinud Musta eksamile niimoodi, et ei lugenud konspekti ühtegi korda läbi, vaid kirjutasin paroodia, et see on hea, kui arhiivid põlevad. Must ütles mulle pärast, et ma kirjutan sümpaatselt, aga arhiivindusalaseid fakte on vähe. Selle näite põhjal kavatsesin uuel eksamil öelda, et on valida, kas kirjutada fakte või mõtteid. Must oli saanud võrrelda, et need, kes kirjutasid konspektist fakte maha, kirjutasid veel halvemini kui mina mõtteid kirjutades. Nüüd said kõik peale minu vastatud, aga mind sisse ei kutsutud. Nii jäi mul ikkagi üle vastata alles hilisemal päeval, kuigi esialgu olin kavatsenud varasemat harjumust muuta ja vastata seekord esimesel päeval. Mõtlesin koolist kodu poole kõndides, et kui pean eksamil kunstistiile võrdlema, siis räägin, et üks stiil kutsub esile teise. Sellega on sama moodi kui sellega, et minu klassi fašist on nüüd äge fašismi vastane. Võibolla tema ägeduses avaldub fašism endiselt. Oudekki ka üks kord ütleb, et ta on kommunist, teine kord ei luba ennast kommunistiks nimetada. Oudekki blogis oli temast foto, kus tal tuli suust välja uut moodi stiilis jutumull. Aga võibolla see polnud jutumull, vaid mingi aparaat.

Ümarused

Kolmapäev, juuni 08, 2011

Rasvane hunt

Tõnis püüdis täna minu taskuarvuti küljest pluss-klahvi lahti kiskuda. Mul õnnestus see tagasi panna. Kui püüda lapsepõlve tagasi minna, võivad teised inimesed seda keelama tulla. Minu teise luulekogu kohta ütles üks lugeja, et lugemist alustada oli jube, sest algus oli infantiilne, aga lõppu jõudes tundus, et luuletused olid kronoloogilises järjekorras. Mulle endale meeldis kolmest tsüklist esimene kõige rohkem ja kolmas kõige vähem. Kolmanda paberil ilmunud luulekoguga on teisiti, et esimene tsükkel meeldib mõnel lugemisel kõige vähem. Aga minu arst ütles just, et talle meeldis kõige rohkem algus. Ükskord mulle poeesia listis kirjutati, et kui ma arvan, et minu luuletused midagi väärt on, siis ma peaksin konsulteerima arstiga. Vastasin, et olen oma luuletustest arstiga rääkinud, arst hindas neid kõrgelt ja ei tahtnud uskuda, et need tuli ilma kultuurkapitali toetuseta välja anda. Tegelikult on minu luuletusi kommenteerinud rohkem kui üks arst. Kui rääkisin saunas, et üks minu klassivend kirjutas, et praegu on pagar, aga tahab saada kirjanikuks, küsiti mult selle peale, kas inimene on pagar või töötab pagarina. Laupäevasel maleturniiril öeldi mulle, et ma tööd ei tee, selle asemel käin malet mängimas. Vastasin, et ma teen küll tööd, aga nädalas võib kaks puhkepäeva võtta. Selle peale öeldi, et ei ole mingit kahte päeva, vanasti oli ainult üks puhkepäev. Aga kui ma ühel varasemal korral simultaanile minemata jätsin, ütles sama mees, et ma kardan. Koolis õpetati nii vanasõna, et parem karta kui kahetseda, kui ka seda, et julge hundi rind on rasvane. Viimast öeldi siis, kui vihiku pidid ära andma ainult vabatahtlikud, et vaadata, mis hinde nad tunnis tehtud harjutuste eest saavad. Üks andjatest sai selle peale kahe. Minu isa ütles seda lugu kuuldes, et ikkagi rasvane. Kerese maleraamatute puhul on traditsioon, et käikude peavariant toodakse rasvases kirjas. Aga kui ma ise Kerese raamatut koostasin, leidis toimetaja, et see on kole. Lõpuks jäi minu tahtmine peale. Seal oli ühes analüüsis nii palju kõrvalvariante, et ilma rasvase kirjata oleks olnud raske järge üles leida. Muidu mulle raamatu koostamise ülesannet andes soovitati võimalikult vähe partiisid sisse panna, millest ma ka kinni pidasin. Mõnelt artiklilt lõikasin partiide osa küljest. Kuna Kerese kogutud partiid on ka välja antud, ei ole teises raamatus sõnalisele osale keskendumine vast väga suur õnnetus. Laupäevase turniiri esimeses voorus mängisin teist korda elus nende kogutud partiide koostajaga ja tal õnnestus mind esimest korda võita. Järgmises voorus mängisin tema lapsega, keda ma võitsin. Mulle öeldi, et kolmas sama perekonnanimega vastane võib veel tulla, aga ei tulnud.

Inglise keeles arvutamine

Meil oli inglise keeles tagasi vana õpetaja. Vahepealse õpetaja ajal polnud mul meeles olnud kodus õppida, aga vana õpetajaga oli see paremini meeles ja hakkasin õppima igaks tunniks. Ma ei olnud küll kindel, kas see päästab kooli viimasel veerandil kahe saamisest. Täna läks tundi ainult kolm inimest. Kordasime seda, kuidas väljendada inglise keeles liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist. Selle selgeks õppimisest ei piisanud, sest kui õpetaja andis praktilisi ülesandeid, tuli alles mõelda, kuidas väljenduda. Lisaks sõnadele tuli tunda ka abivalemeid, et teada, mis järjekorras tehteid teha.

*
Mina tegin maletrenni igal aasta päeval, aga olin turniiril viimaste hulgas. Klaus seevastu tegeles malega ainult üks päev aastas, aga sai turniiril esikoha. Võibolla oli ta lihtsalt minust andekam. Olime kahekesi vanaema korteris. Klaus vaatas ristsõna, mida ma olin kunagi lahendanud. Enamust ruute ma polnud osanud täita, aga Klaus teadis kohe, mis sinna tuleb kirjutada. Arvasin, et asi on selles, et lahendasin ristsõna palju aastaid tagasi, kui ma ei olnud veel nii tark kui praegu. Aga kui ma hakkasin teda nüüd edasi lahendama, ei osanud ma ikkagi eriti hästi. Võibolla aegamööda pidid sõnad välja kooruma. Vastuseks olevad laused olin kohe ära kirjutanud. Lahendamise käigus oli võimalik ka asju raamatutest järele vaadata, aga seda ma ei viitsinud hästi teha. Hakkasime vanaema poolt ära minema. Enne tuli otsustada, milliseid raamatuid kaasa võtta.

Pika vaheaja järel maalimine

Teisipäev, juuni 07, 2011

Sääsed ventileeritud õhus

Ajalehes ilmus järjekordne artikkel autistist, aga ta on minust mitmes punktis vähem autistlik. Tema joonistab reaalseid objekte, mina põhiliselt fantaasiapilte. Temas tekitab inimestevaheline suhtlemine kadedust, mulle ei meeldi isegi suhtlemise sõna. Tema ütles, et talle rahva ees esineda eriti ei meeldi, mulle ei meeldi üldse. Tema kohta kirjutati, et ta jätab teistele inimestele lihtsalt rahulikult tähelepanu pööramata, mind võib teistega rääkimine nii ärritada, et ma ei saa päev läbi tööle keskenduda ega öö läbi magada. Viimasel ajal on und rikkunud küll rohkem sääsed. Seda, et mul laupäevasel kiirturniiril läheb kehvasti, võis ette näha. Vahepeal kaalusin kohale minemata jätmist, sest sääsed olid mitmel ööl und lühendanud. Varsti hakkavad sääsed vist kuuma kätte kõrbema, nagu võib järeldada eelmise aasta kogemustest. Ja kui nad iga öö kõrva ääres pinisevad, siis vast harjub sellega ka osaliselt ära. Kõige halvemini magasin sel ööl, kui sain maleturniiril ainult ühe punkti, sest see oli esimene sääserünnaku öö. Praegu on aasta kõige valgem kuu, aga seda ma pole mõelnud, et valgus segaks. Valgus segab rohkem päeval, kui on vaja arvutiga töötada. Kui täna kardinad ette tõmbasin, tundus, et see ei teinud mitte ainult nähtavust paremaks, vaid aitas ka kuumuse vastu. Isa ostis hiljuti oma toa tuulutamiseks ventilaatori. Ta pakkus, et seda võiks kasutada ka minu tubade tuulutamiseks, aga mul pole selle vastu huvi olnud. Mõni arvab võibolla, et mind midagi ei huvita, aga mul on tegelikult väga palju huvisid. Mõned huvid, mis nooremana olid, on küll ära kadunud. Nooremana mõjutas minu huvisid rohkem, mis olid teiste inimeste huvid, nüüd mõtlen iseseisvamalt. Koolis mulle püüti küll vahepeal isegi sisendada, et minu huvid peavad olema teistsugused kui teistel. Kui ühed klassivennad hakkasid enne tundide lõppu koju minema, et laskesuusatamist vaadata, tahtsin ka minna, aga üks neist ütles mulle, et ma nagunii ei vaata. Ma oleksin vaadanud küll, aga selle lause peale jäingi kooli edasi. Aga minu huvide erinevus klassikaaslastest väljendus ka selles, et kui korraldati ülekooliline talispordivõistluste tulemuste ennustamise võistlus, siis olin oma klassist ainuke, kes osales.

Mitu taevast

Helina kirjutas, et kui ta Tartusse tuleb, siis ta peab Tartus koogi ahjust välja võtma. Seletasin, et see kiri tähendab, et tal on Tallinnas mees ja kaks last ning ta peab oma mehele kooki saatma. Ema arvas, et kui keegi mingile mõttele tuleb, siis asjad ongi nii. Aga mina ei uskunud, et see alati nii oleks, sest ühe teise inimesega oli teisiti. Vaatasin väikses köögis aknast taevasse. Ütlesin, et kui hoolega vaadata, siis näeb, et taeva kohal on teine taevas ja sellest kõrgemal järgmine taevas. Kirjutasin kuulmise järgi üles "Vitamiini" esitatud "Kaera-Jaani" sõnu. Kohe, kui üks laul lõppes, hakkasin kirjutama järgmise sõnu. Kirjutasin koolivihikusse, aga koolis ei läinud mul seda vihikut enam vaja.

Ruuduline paber

Esmaspäev, juuni 06, 2011

Sõin ajakirja

Õpetaja oli parandanud mu töövihikut. Ütlesin talle, et kõik töövihikud on halvasti koostatud. Selgitasin, et töövihikus on servale kirjutatud kolme liiki märkusi - ühed on õpetaja, teised minu ja kolmandad minu isa omad. Isa leiab ka, et töövihik on halvas keeles. Mida peab tähendama kolme sõna lühendist moodustatud liitsõna?

*
Läksin kooli sööklasse. Esimesse lauda olid istunud mõned klassivennad, aga seal oli veel vabu kohti. Ma ei istunud sinna, sest minu taga tulid klassiõed, kes tahtsid arvatavasti ise nende klassivendade kõrvale istuda. Istusin teise lauda, kus enne mind oli Ivar. Ülejäänud lauad olid veel täiesti tühjad. Hakkasin sööma. Kangutasin ühe ajakirja küljest kahvliga tähti lahti ja sõin need ära. Kui olin juba mõnda aega tähti söönud, tekkis mul kahtlus, et ajakirjad ei ole mõeldud üldse söömiseks, vaid lugemiseks. Kui ringi vaatasin, siis teised ajakirju ei söönud. Läksin minema. Kahtlustasin, et kell võib olla juba märkamatult helisenud ja ma võin tundi hiljaks jääda.

*
Panin ühe raamatu vahele lahtise paberilehe ja hakkasin sinna ajalehte joonistama. Panin raamatut aeg-ajalt kinni ja uute kriipsude tõmbamiseks avasin ta uuesti. Kui lõpetasin, ütles väike poiss mulle, et joonistama peab palju. Vastasin, et õige, ajaleht ilmub sageli. Väike poiss pani raamatu vahele uue paberi, et ma uut ajalehte joonistama hakkaksin. Ütlesin, et ega iga kord ei pea paber selleks raamatu vahel olema.

*
Üks poiss oli mulle raha võlgu. Tahtsin talle selle eest kahvlit panna. Uurisin Tallinna kaarti, et näha, milline tänav läheb selle tänavaga kahvlisse, kus see poiss on. Aga Tallinn oli niimoodi ehitatud, et tänavad ei olnud eriti üksteisega seotud, mistõttu kahvli panemise võimalust ei olnudki. Tänavad olid väga pikad ja kõverad. Läksin kooli. Kui jõudsin laulmisklassi ukse ette, tuli see poiss ja maksis mulle ise raha tagasi.