Kui meil veel malekäigud selged ei olnud, mängisime kodus enda väljamõeldud reeglite järgi ja ma uskusin, et need ongi õiged reeglid. Aga nuppude nimesid juba tundsin ja algseisu panime ka õigesti peale. Pidasin musti nuppe valgetest tugevamaks, sest värvi järgi tundus nii. Uuemal ajal rääkis üks Tartu maletaja, et tal on mustadega võiduprotsent suurem kui valgetega, sest talle meeldib mängida surutud seisu. Siis saaks alustada e2-24 asemel käiguga e2-e3. Mõtlesin täna, et kui keegi mustadega võidab, siis võiks öelda, et ta alustas mängu mustadega, aga lõpetas valgetega. Aga varsti tuli meelde, et vahel saabub võit tänu sellele, et õnnestub tempo ära anda. Siis oleks võitjal justkui mustad.
Lapsena panime vahel seise lauale "Malekooli" diagrammidelt ja mängisime sealt oma peaga edasi. Aga seejuures ajasime segi kuninga ja lipu. Nii juhtus, et mängisime seisu, kus kuningaid ei olnudki peal.
Kaheaastased vennapojad vahepeal tükk aega malenuppe ei puutunud, aga viimasel ajal on seda tänu minule ja ka omal algatusel uuesti teinud. Kui eelmine aasta ütles üks ratsu kohta ih-ha-haa, siis nüüd teine juba hobune. Näitasin talle, et ühte värvi kuningal on kroon peas, aga teisel on katki läinud. Laps ütles, et ta parandab ära. Seda tegi ta nii, et pistis ühe kuninga pea teise peast järele jäänud auku ja murdis ka seda.
teisipäev, juuni 21, 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar