Imeherned

Koolis hakkas lõppema tund. Ütlesin, et ma sain esikoha, sest ma sõin ube. Krister kordas valjema häälega, mida ma olin öelnud. Õpetaja ütles, et suurem õnnetus kui esikohast ilmajäämine oleks olnud, kui nali oleks liiga vaikselt rääkimise tõttu kuulmata jäänud. Hakati koju minema. Riin ütles Reedale, et misasja mina nendega koos lähen. Reet vastas, et me olime suvel koos laagris, nüüd me võime koos minna. Kui ema ja väike vend hakkasid minema teist teed, hakkasin minema nende järel, aga Reet kutsus enda juurde tagasi. Ta kutsus iga kord, kui mu tee hakkas kõrvale kalduma. Läksime vendadega ühte keldrisse. Valgustasime seda taskulambiga. Meenutasin, et Kristeri sünnipäeval keldris käies valgustasime seda küünaldega. Nägime nüüd aknast, et keegi tuleb, seetõttu läksime keldrist välja. Vennad jäid väljumisega natuke hiljaks ja neid hakati juba arreteerima. Päästsime nad vabaks. Ütlesin peamise arreteerija kohta, et ise pole ta päriselt politseinikki, aga arreteerib. Edasi kõndides oli probleem, et pidime minema koos suure koeraga. Nägime, et meie koju on tellitud leinaraamat. Oli karta, et seal on midagi halvasti. Tulin mõttele, et võibolla peetakse meid ennast surnuks. Kui olime kuu aega kodust ära, jäädi rahulikuks, aga kui olime juba palju kuid, hakati seda halvaks pidama. Ütlesin, et asi on selles, et me pole ammu oma herneid söönud. Herned andsid meile jõudud, aga nüüd hakkas see otsa lõppema. Hakkasime neid sööma. Seejuures lugesime nõiasõnu, milleks oli kaks luulerida kärnkonna kohta. Kui üks vend oli oma osa ära söönud ja järgmine tahtis seda tegema hakata, peatati ta, öeldes, et me pidime sööma kindlas järjekorras. Aga järgmine oleks järjekorra järgi pidanud olema Toomas, kes oli kaugemale ühte asja vaatama läinud. Avaldasin arvamust, et võibolla võime siiski teises järjekorras ka süia, sest koolis ainult kaks venda söömas oligi, aga see aitas.

*
Mõtlesin, et lasen kanali veetaseme alla. Selleks kaevasin kanali kahe poole vahele kraavi. Vesi hakkas esimesest poolest tagumisse voolama. Sellest võis tulla suur skandaal. Ajasin kraavi otsa uuesti liivaga kinni. Aga vesi murdis sealt nirena ikkagi läbi, vedades liiva kaasa. Läksin minema. Mõtlesin, et kui oleks kogu kraavi kinni ajanud, ei oleks vett enam läbi läinud, aga osa kraavi alles jätmisel voolas vesi sinna ja siis pressis juba inertsiga edasi. Suurvee ajal vist olid jõgi ja kanal ilma minu tegevusetagi ühendatud. Tegelikult võibolla oli olemas minust veel suuremaid pätte. Võibolla kanali tagumise poole ja Emajõe vaheline kraav kaevati samasuguse isetegevuse korras. Ja võibolla selle kraavi kaevajad ajasid ka kahe kanali poole vahe kinni.

*
Olin poes ja pidin maksma raha. Võtsin taskust münte. Kõik ei olnud eurod. Küsisin kandiliste metallrublade ja Inglise mündi kohta, kas see on valeraha. Müüja vastas, et on küll. Ta nimetas valerahaks ka 1,05 eurost. Mina ütlesin, et mõnes riigis võidi ju selline münt välja lasta. Müüja kontrollis aparaadiga ja ütles siis, et see siiski ei ole valeraha, see lasti Taanis käibele. Rublasid oli ta valerahaks nimetanud sellepärast, et need ei olnud eurod, aga võibolla need Venemaal kehtisid. Ütlesin, et võtsin mündipaki vastu ja ei kontrollinud, mis selle keskel on. Müüja vastas, et nii see käibki. Need mündid olin saanud Tõnult, kes oli ostnud mulle arvuti. Tema sõprade hulgas oli ka narkomaane. Vahepeal ma olin juba näinud, et mul on taskus muud raha peale eurode, aga siis polnud meelde tulnud, et panin sinna eurosid, vaid olin arvanud, et osa ongi välismaa raha. Rääkisin kodus Tõnule, et sain tema käest valeraha. Tõnu vaidles vastu, et hoopis tema sai minu käest. Nii võisid halva mäluga inimesed kõik jutud tühjaks teha. Ütlesin, et mina andsin Tõnu kätte raha selleks, et ta mulle arvutihiire ostaks, pärast tõi ta raha tagasi. Nüüd oli Tõnu nõus. Ta rääkis, et valeraha sai ta selle tuttava käest, kes enne surma kirjutas enda kohta väljamõeldud haiguse põhjuse. Toas oli kolm maffiameest, kes kandsid maffia mundrit.