Kooli suusatunnid

Esimene suusatund oli vist juba esimeses klassis. Need toimusid Tähtvere pargis. Seal nägin esimest korda uisustiilis sõitmist. Ma polnud varem uisustiilist kuulnudki ja arvasin, et nii ei sõideta meelega, vaid libeduse tõttu. Õpilased pidid ümber pargi ringe sõitma. Vahepeal tuli mul suusk alt ära ja ühel korral üks minust vanema klassi tüdruk aitas tagasi panna. Õpetaja pani kirja, mitu ringi keegi on sõitnud. Ütlesin kogemata tegelikust kaks korda suurema arvu, lugedes ringiks pargi ühest otsast teise jõudmist, mitte esimesse otsa tagasi jõudmist. Pärast tasasel maal sõitmist mindi lauluväljakule mäest alla laskma. Õpilased ootasid mäele saamist rohkem ja sinna lubamine oli preemia tasase maa ära sõitmise eest. Lauluväljakul sõitsin mäest alla esimest korda elus. Mina ja klassivend Erik hakkasime Eriku isa juhendamisel alla sõitma mäe kõige kõrgemast osast, kus teisi ei olnud. Kohe esimesel sõidul kukkusin pikali. Varsti läksime mäe madalamasse ossa, kus oli enamus lapsi. Seal ma nii palju ei kukkunud. Kuigi mäest alla sõita oli huvitav, oli mäkke tagasi ronimine tüütum ja seda tuli eraldi õppida. Mäe otsa tagasi jõudes ma kohe uuele allasõidule ei läinud, vaid enne keskendusin. Palju suusatunde ma Tähtvere pargist ei mäleta. Hilisemad on kas halvemini meeles või olin palju kehalisest kasvatusest vabastatud. Peale tavaliste suusatamiste toimusid kord aastas ka ajapeale sõidud, millest kirjutan teine kord. Kuskil 1987. aastast tulid lumeta talved, mistõttu suusatundide asemel hakkasid toimuma jooksutunnid.