Kaks minevikku

Mul on soovitatud kirjutada lasteraamatuid ja lastekirjandusega on võrreldud ka seda, mis ma olen tegelikult kirjutanud. Õppinud olen ajalugu ja raha olen saanud ajaloost kirjutamise eest. Aga minu puhul tähendavad mõlemad minevikust kirjutamist. Kuna mul oma lapsi ei ole ja õpetajana ma ka ei tööta, siis lastekirjanduselik minu loomingus tugineb isiklikele lapsepõlvemälestustele. Viimasel paaril aastal olen sageli näinud ka vennapoegi, kuigi enamusel päevadel mitte. Praeguseid lapsi mõistan ka oma lapsepõlvemälestuste kaudu. Mind huvitavad nii isiklik minevik kui ka eesti rahva ja inimkonna minevik. Ülikoolis keskendusin rohkem lähiajaloo õppimisele, aga isikliku mäelstusteraamatu koostamist kaaludes olen mõelnud rohkem lapsepõlvemälestustele ehk kaugemale minevikule. Tegelikult mind huvitab inimkonna kaugem minevik samuti. Lähiajalugu õppisin süvendatult paljuski sellepärast, et seal tundus kergem kõrgemaid hindeid saada ja hinnete järgi maksti stipendiumi. Aga ka sellepärast, et minu lapsepõlves toimusid olulised ajaloolised sündmused, mis minu elus on nüüdseks kaugem minevik, aga Eesti ajaloos endiselt lähem minevik. Pole kindel, kas ma ilma nende sündmusteta ajalugu õppima oleks läinudki. Minu kursusel oli lähiajalugu kõige populaarsem haru.