Jaanilaupäev ja jaanipäev

Üks rahvauskumus ütleb, et jaaniööl ei tohi magada. Üks öö varasema kohta sellist uskumust ei ole. Jaanilaupäeva hommikul ärkasin neli tundi hiljem kui päev varem. Jaaniööl nii kaua ei maganud.

Jaanilaupäev on päev, kus teoreetiliselt võiks sõita loodusesse. Mina loodusesesse sõitmise asemel lugesin ajakirja "Eesti Loodus". On jäneseaasta ja seal ilmus nekroloog Harri Jänesele, kelle nime ma lapsepõlves sageli kohtasin. Üks lehekülg eespool oli nekroloog inimesele perekonnanimega Rebane.

Eile ja täna olen korranud muuhulgas varem selgeks õpitud võõrkeele sõnu. Kuigi olen nad selgeks saanud üle ühe korra, oli mõni jälle meelest läinud. Või kui põhitähendus oli meeles, ei meenunud kõik kõrvaltähendused. Jaanipühi iseloomustavaks sõnaks võiks pidada rootsikeelset sõna början tähendusega algus, sest selle meeldejätmise valem on, et jaanikuu pööripäeval algab suvi.

Ühelegi jaanitulele ma ei sattunud. Vähemalt läksin eile mööda tuletegemise majast, täpsemalt katlamajast. Minu väljas viibimise ajal puhus suhteliselt tugev tuul. See tuletas meelde, et aastal 1992 olime samal kuupäeval kirikuõpetaja pool, kes ütles söögipalves, et oli ilus, kuigi tuuline päev. Siis oli tuulisem kui eile. Aasta 1992 oli rahareformi aasta ja tänavu oli järgmine rahareform. 1992 jaanilaupäeval ratsutasin ainuke kord elus hobusega. Umbes nädal tagasi rääkis kaheaastane Tõnis, et käis hobusega sõitmas.

Täna kuulasin linti, kus vanaonu räägib mälestusi ja oma seisukohti maailma kohta. Eile leidsin, et ma olen lugenud küll nii ajalugu, ilukirjandust kui ka psühholoogiat, aga liiga vähe filosoofiat. Järgmiseks raamatuks võtsin filosoofia sarjas ilmunu.

Jaanipäev on Jaanide nimepäev. Täna kuulatud lindil oli juttu ka Jaan Tõnissonist. Eile mõtlesin, mida Tõnissoni raamatu esitlusel rääkida võiks.