Eksamiks valmistumine

Ülikoolis toimus eksam. Mõtlesin, et enne vastama minekut mõtlen iga pileti kohta välja midagi huvitavat, mida rääkida, kui see pilet tuleb. Mõned juba vastasid. Vastasmise lõpetajatelt küsis õppejõud, mis hinde nad endale panevad. Kõik panid maksimaalse hinde ja see kirjutatigi neile sisse. Mina olin tagasihoidlikum ja oleksin endale öelnud üks pall madalama hinde. Mõtlesin, et kui mult küsitakse, mis on kunstiteadus, siis räägiksin, et kunstiteadus jaguneb mitmeks teaduseks. Kõigepealt on kunstiajalugu, siis tuleb jooksev kriitika värske kunsti kohta. Seda avaldatakse ajalehes "Sirp", samuti "Tartu Postimehes". "Eesti Päevalehe" ja "Postimehe" puhul on see pandud lisalehtedesse. Ja kunstiteadus on ka see, kui uusi värve välja mõeldakse. Kui mult küsitaks, millist näitust ma viimati vaatasin, siis vastaksin, et oma näitust. Ma panen internetti oma pilte ja see ongi näitus. Selle peale võidi mult küsida, mis näitust ma viimati muuseumis vaatamas käisin, siis ei oleks ma osanud kohe vastata. Igatahes oli see aastaid tagasi. Vist seda näitust käisingi vaatamas, mida koolis kästi. Üks üliõpilane kutsus, et ma läheks temaga koos vastama. Ma ei läinud, sest mõni teine üliõpilane võis jälle tahta, et hoopis temaga. Enne oli üks juba tahtnud. Pealegi ei olnud mul kõik teemad veel läbi mõeldud. Kui kõik teemad oleks saanud läbi mõeldud, oleksin konspekti ka üks kord läbi lugenud ja midagi iga lehekülje kohta mõelnud. Midagi pähe õppima ma poleks hakanud. Aga eksamil võidi mult küsida ka mõne võõrsõna tundmist, mida ma ilma pähe õppimata poleks osanud. Ma ei osanud arvata, kuidas mul eksamil läheb. Esimesel katsel võisin ka läbi kukkuda. Magasin. Üks õpetaja ütles, et ma ei taha kunagi vastama minna, vaid lähen viimasena. Tegelikult ma tahtsin. Aga ma ei katkestanud magamist. Õpetaja ütles, et ma olen enesega rahulolev. Selles ta eksis. Tegelikult mulle ei meeldinud niimoodi magada, et midagi paremaks ei läinud. Mõtlesin, et kui mul kästakse rääkida sürrealismist, siis ütlen, et see on umbes samasugune nagu minu unenäoüleskirjutused. Minu ajalooteemaliste unenäoüleskirjutuste raamat on enda meelest väga väärtuslik, sest selles on kogu maailma ajalugu, pealegi läbi unenägude nähtuna, aga seda ei ostetud ära. Ülikoolis ajaloo õppimise aeg oli üldse üsna hea aeg. Olin mõelnud, et keskendusin õppimisele ja samal ajal ei saanud kursusekaaslasi selgeks. Aga nüüd mõtlesin, et tegelikult paljud kursusekaaslased ma ikkagi sain ka selgeks. Osade nimed jäid meelde juba ajalehest sissesaanute nimekirja lugedes. Ja selle ajalehenumbri otsisin veel teist korda ka üles, et vaadata, kuidas Reeli nime kirjutatakse. Ükskord olin läinud Musta eksamile niimoodi, et ei lugenud konspekti ühtegi korda läbi, vaid kirjutasin paroodia, et see on hea, kui arhiivid põlevad. Must ütles mulle pärast, et ma kirjutan sümpaatselt, aga arhiivindusalaseid fakte on vähe. Selle näite põhjal kavatsesin uuel eksamil öelda, et on valida, kas kirjutada fakte või mõtteid. Must oli saanud võrrelda, et need, kes kirjutasid konspektist fakte maha, kirjutasid veel halvemini kui mina mõtteid kirjutades. Nüüd said kõik peale minu vastatud, aga mind sisse ei kutsutud. Nii jäi mul ikkagi üle vastata alles hilisemal päeval, kuigi esialgu olin kavatsenud varasemat harjumust muuta ja vastata seekord esimesel päeval. Mõtlesin koolist kodu poole kõndides, et kui pean eksamil kunstistiile võrdlema, siis räägin, et üks stiil kutsub esile teise. Sellega on sama moodi kui sellega, et minu klassi fašist on nüüd äge fašismi vastane. Võibolla tema ägeduses avaldub fašism endiselt. Oudekki ka üks kord ütleb, et ta on kommunist, teine kord ei luba ennast kommunistiks nimetada. Oudekki blogis oli temast foto, kus tal tuli suust välja uut moodi stiilis jutumull. Aga võibolla see polnud jutumull, vaid mingi aparaat.