Õppimine õppust võtmata

Elasime jälle Kaunase puiesteel vanas korteris. Kõndisin läbi trepikoja. Üks naaber, kes oli siin vist kogu aeg elanud, küsis mult, kas ma lähen nüüd koju. Vastasin, et ma elan jälle selles majas. Oma korterisse jõudes rääkisin, et me kolisime siia tagasi vist minu unenägude peale. Ma olin korduvalt unes näinud, et kolime sinna tagasi. Nüüd oli meil väiksemat korterit vaja ja see just vabanes. Ütlesin naabrile, et ma ei pruugi siin kaua elada. Räägiti, et viiendal korrusel elab üks naiskirjanik, kes oli läinud välismaale uurima, kas ta päris aidsi oma isa käest. Esimesel aidsi põdemise päeval oli see naine olnud juba surmaohus. Tal olid aids ja skisofreenia korraga. Korteri siia trepikotta oli ta saanud Asko käest, sest varem oli see olnud Asko korter. Märkasin, et mul on naha peal verine kriim. See tähendas, et ma võisin olla selle kaudu aidsi saanud. Läksin vannituppa. Kui nahka hõõrusin, tuli veriseid kriime juurde.

*
Venemaa oli hakanud Eestile pomme viskama. See oli viimasel ajal juba teine pommitamise päev, hiljuti oli üks juba olnud. Mõtlesin, et Eesti võiks Venemaaga diplomaatilised suhted katkestada. Aga võibolla Venemaa seda ootaski, et saaks Eestile sõja kuulutada. Aknast võis vist rahulikult välja vaadata, sest elumaju vist ei pommitatud, vaid ainult vabrikuid. Hoolimata pommitamisest suutsin mõne asja üle naerda. Voodi peale pandi magama kolm titat, sest pommitamise ajal ei tahetud neid õue viia. Lisaks titadele pandi sinna mõned suured karvased mänguloomad. Joosepit enam voodi peale ei pandud, sest ta oli just õppinud oma jalgadel kõndima. Öeldi, et Kišinjovis on täna 1000 osavõtjaga Venemaa vastane meeleavaldus. Küsisin, mis see meeleavaldus aitab, kui on öeldud, et Venemaal on ükskõik, kui palju tappa.

*
Näidati, kuidas 1000 aastat tagasi kõndis linnukari Kesk-Aasiast India suunas. Ma ei saanud aru, kas need linnud on broilerid või kalkunid. Ütlesin, et sel ajal vist broilerid veel nii suured olla ei saanud. Isa oli ammu sündinud, seetõttu pidi ta vist seda perioodi tundma. Küsisin isalt, kas tol ajal riik juba oli olemas. Isa vastas, et vist ei olnud, riik tekkis hiljem kui kiri. Siis tuli mulle meelde, et isa ei olnud veel 1000 aastat tagasi sündinud, ta ei sündinud isegi mitte 200 aastat tagasi, vaid mõnekümne aasta eest.

*
Vahel toimusid klassikokkutulekud. Need olid muidu olnud korralikud, ainult ühel kokkutulekul oli Ariel korda rikkuma hakanud. Mõtlesin, et kui ta järgmine kord jälle kaklema hakkab, siis ütlen, et mina ei ole kõikides tema probleemides süüdi. Ma ei löö teda nii palju kordi nagu tema mind, aga see-eest kõvasti.

*
Käis tund. Uus õpetaja õpetas meile ilukirja, näidates tahvlil, kuidas seda tuleb teha. Seejärel näitas ta, kuidas tuleb joonistada. Ta küsis, kas kellelgi joonistusi on kaasas. Mul oli laual vihik, mis oli üleni joonistusi täis, ja ma vastasin, et mul mõned on. Õpetaja vaatas sealt pilte. Esimesel leheküljel oli hea pilt, teisel ja kolmandal natuke kehvemad. Edasi läksid pildid jälle paremaks, aga kolmandast kaugemale õpetaja ei vaadanud. Kui ta kahte kehvemat pilti nägi, unustas ta kohe ära, et esimene oli parem, ja ta ei mõelnud, et edasi paremad tulla võiksid. Ta andis meile koduse ülesande. Selleks kirjutas ta tahvlile, mis tuleb järgmiseks korraks joonistamise kohta läbi lugeda. Mõtlesin, et ma võin selle läbi lugeda, aga ma ei hakka niimoodi joonistama, nagu seal on õpetatud. Kui seal peaks olema juttu varjutamisest, siis küsin, milleks on vajalik varjutada. Koduse ülesande üles kirjutamiseks tegin lahti päeviku. Erik küsis, miks ma päevikusse kirjutan. Vastasin, et sellepärast, et kui ma olen kirjutanud vihikusse, pole mul kodus meelde tulnud sinna vihikusse vaadata. Mul oli päevikus esimene nädal täidetud, aga tagapoolt mitte. See nädal, milleks kodune ülesanne anti, oli täitmata. Mõtlesin, et kirjutan tänase päeva peale, sest päevikut avades näen sinna kirjutatut ikkagi. Vaatasin tahvlile. Ütlesin õpetajale, et ma ei leia tahvlilt seda pealkirja kuidagi. Midagi oli sinna kirjutatud, aga õiget asja ma ei näinud. Tegelikult olin ma ise laisk, sest õpilased oleks võinud natuke vaeva näha raamatukogu kataloogist õige pealkirja otsimisega. Mõtlesin, et kui ma olen hakanud lugema kodus lugeda kästud raamatuid aeglaselt, ei ole ma neid tähtajaks läbi jõudnud. See, kui ma vanasti lugedes üldse ei mõelnud, ei olnud ka õige. Seetõttu teen seekord niimoodi, et loen kõigepealt raamatu kiires tempos läbi ja siis hakkan otsast peale iga lehekülje üle mõeldes, mõned leheküljed jõuan uuesti lugeda. Või raamatu lõppu jõudes mõtlen kohe selle kui terviku üle pikemalt. Erik küsis, ega mul automaatpliiatsit ei ole. Mul oli mitu harilikku pliiatsit, aga ükski neist polnud automaatpliiats.

*
Istusime peolauas ja sõime. Krister istus laua otsas. Ta kutsus Reeta, et Reet tuleks tema kõrvale, sest Antti kõrval istuda on ohtlik, kuna Antti on hakanud baptisti vaimulikuks. Ma polnud kindel, kas Krister peab silmas Anttit või Anttist üks koht edasi istuvat Otti, sest algul oli ainult Ott vaimulik. Aga nüüd oli vist siiski Antti ka hakanud. Algul oli ta olnud suur usuvastane ja see viis sageli välja hiljem vaimulikuks hakkamiseni. Mõtlesin, et võiks rääkida, et paljud on algul joodikud ja hiljem hakkavad usklikeks, mina olen õnneks kogu aeg vahepealne. Hakkasime minema teise tuppa. Öeldi, et keskne tegelane on Küüts.