Pühapäev, veebruar 28, 2010

Gotlandilt

Eelmisel pühapäeval välja kirjutatud prantsuse keele sõnad õppisin nädala jooksul ära, väljaarvatud hääldused. Täna otsustasin tõlkida midagi rootsi keelest. Varem olin kunagi rootsikeelsest lehest tõlkinud ühte sporditeemalist artiklit. Täna mõtlesin algul võtta Rootsi suurima ajalehe, aga mõtlesin, et võibolla seda refereeritakse ka homsetes Eesti ajalehtedes, seetõttu valisin Gotlandi kohaliku lehe. Sealt klikkisin muusikateemalisele artiklile. Võibolla mind mõjutas teemavalikul ebateadlikult see, et täna kuulasin enda arvutiga esimest korda muusikat. Varem arvasin, et minu arvutil ei ole kõlareid, tegelikult olid kõlarid lihtsalt maha keeratud. Artikkel, mida tõlkisin, on kirjutatud eelmise aasta novembris. See teatab ette, et mullu 21. novembril pidi Visbys toimuma galakontsert, kus pidid esinema kuus artisti, kes on kõik Gotlandi päritoluga, aga teinud karjääri üle-rootsilises ja rahvusvahelises muusikas. Kolm neist esindavad moodsat ja kolm klassikalist muusikat. Kontserdi korraldasid kultuuriühing ja muusikaselts. Lauljaid pidi saatma orkester, mis pidi esitama lisaks ühe orkestripala. Õhtu pidi lõpetama tants. Varasemal kellaajal pidid samas kohas toimuma haridusliidu ja kultuuriühenduste muusika- ja tantsuprogramm ning näitus. Mõnel kellaajal oli sissepääs tasuta ja mõnel tasuline. Ürituse eesmärk olevat olnud Gotlandi kultuuri ja majanduse vahelise koostöö algus. Päeva jooksul pidi jagatama ka muusikastipendiume.

Doktorieksami programm

Kõndisin Kaunase puiesteele. Seal tuli ühe trepikoja uksest välja Helina. Ta küsis mult, kas ma tean, millal on antoniusepäev. Mõtlesin, et võibolla 23. veebruaril. Vastasin, et võibolla veebruaris. Peaasi oli, et Helina mulle jälle ühe lause ütles, sest ta polnud seda ammu teinud. See juhtus minu toas.

Vaatasin ajaloo kaarte. Liivi sõja ajal tungisid Poola väed Moskvasse, aga sõja lõpus kaotas hoopis Poola Venemaale maad. Liivimaa jäi siiski Poola kätte. Tol ajal olid Venemaa ja Poola veel ühe suured. Venemaa ei olnud veel Siberisse tunginud. Siber oli üleni kaetud väikerahvastega. Osad neist olid hiljem välja surnud, teistest olid saanud autonoomsed vabariigid Venemaa koosseisus. See tuli sellest, et venelaste arv läks teistest rahvastest suuremaks. Venelaste arvu kasv jätkus järjest väikerahvaste liikmete venestumise teel. Koostasin doktorieksami programmi minevate raamatute nimekirja. Doktorieksam pidi tulema uusaja peale. Sinna pidid sisse minema nii Liivi sõda kui ka Põhjasõda. Isikutest panin programmi peamiselt välismaalasi, aga ühe baltisakslase panin ka hulka. Siis tuli mulle meelde, et ma pole hulka pannud üldse Napoleoni, kuigi Napoleon elas ka uusajal ja tema kohta olin kaks raamatut läbi lugenud, neist ühe väga paksu. Aga ma ei hakanud esialgu Napoleoni lisama, sest tema kohta raamatuid olin lugenud ammu. Napoleon ei esindanud revolutsiooni ega taastanud ka kuningavõimu, vaid ta oli kolmas jõud, kellele miski peale tema enda isiku korda ei läinud. Uusajale oli järgnenud uusim aeg ja pärast seda ajaloo lõpp. Pärast ajaloo lõppu järgnevat aega nimetati praegu lähiajalooks. Õige nimi pidi sellele antama alles tulevikus. Ajaloo lõpule eelnenud perioodide nimetusi ei oleks enam muudetud. Läksin ülikooli. Seal ütles Medijainen, et meil on aega oma doktorieksami programmi muudatuste tegemiseks veel kümme minutit. Ise läks ta auditooriumist välja, mina jäin oma kohale istuma. Olin pannud programmi kooli ajalooõpikud, aga nende kohta võidi öelda, et need on liiga lihtsad. Minu arvates olid need kasulikud, sest neist sai perioodi kohta tervikliku ülevaate. Olin saatnud doktorieksami programmi elektronkirjaga Raunale ja küsinud tema arvamust. Ta ei olnud vastanud. Nüüd läksin tema maja juurde, et vaadata, miks ta pole seda teinud. Selgus, et ta pole vastanud sellepärast, et tema maja pole veel valmis. Majas kohtusin ühe ehitajaga, kes pidi programmi kinnitama. Ta ütles, et 500-leheküljelisi raamatuid ta programmi ei taha. Sellest oli kahju, sest raamat Napoleoni kohta ja kaks raamatut Tõnissoni kohta olid 500-leheküljelised. Ütlesin, et magistrieksami puhul soovitas Medijainen küll mul lugeda 1000-leheküljelist Kissingeri raamatut. Ruumis, kus me seda rääkisime, algas Kulmari loeng. Ta näitas kaardilt Eesti-Läti piiril olevat Kura neeme. Ta rääkis, et selle nimi tähendab pehmelt öeldes seda, et kui eestlane läks üle piiri, ei saanud ta minna kaugemale, vaid pidi kohe abielluma.

Ajalehes oli pealkiri, et Ameerikas värvivad silikoonrindasid rohkem naised kui mehed. Selle põhjal järeldasin, et neid kannavad ka mehed ja osad lisaks veel värvivad neid.

Laupäev, veebruar 27, 2010

Goora

Pille oli mulle öelnud, et Piret tuleb varsti Eestisse, ja küsinud, kas ma ei taha Pireti ja Oudekkiga kokku saada. Olin öelnud, et tahan küll. Aga kui Pille ütles, et lähme nüüd nendega kokku saama, siis olin ümber mõelnud ja ütlesin, et ei taha. Pille pidi Piretiga kokku saama mitu päeva järjest. Ma andsin Pillele kaasa ainult oma raamatu, et ta selle Piretile viiks. Oudekkile olin juba varem samasuguse raamatu kinkinud. Ma kohtusin Pireti ja Oudekkiga juhuslikult värval ja ütlesin neile vähemalt tere. Olin väikses majas, kus esimeselt korruselt madalamale viis peeglikoridor. See oli ehitatud minu joonistatud pildi järgi. Ta oli teise sarnase koridori kõrval, sest pildi olin tegelikult joonistanud juba olemas olnud koridori mõjul. Mõtlesin, et peaksin minema peeglikoridorist alla vaatama, mida Pille, Piret ja Oudekki seal teevad. Sealt kostis õudusmuusikat.

"Ajaloolises Ajakirjas" taheti uuesti avaldada artiklit, mis oli juba varasemas numbris ilmunud. Mina kahtlesin, kas see on vajalik, sest inimestel oli veel vana number alles. Õpetaja esitas õpilastele küsimusi. Kõik vastused olid paberi peal kirjas ja need tuli ainult ette lugeda. Aga ma tahtsin, et ma mäletaks vastuseid peast. Oli kirjutatud, et goora on ema või õde, keda austatakse jumalana. Ma ei saanud aru, kas neid ainult austatakse nagu jumalaid, või nad lisaks ongi jumalad. Mulle tuli meelde, et kui me Kaunase puiesteel elasime, hüüdsid venelased seal ühte enda hulgast Goraks.

Olin koos emaga raamatukogus. Ema tahtis leida ühte kindlat raamatut. Raamatud olid lugemissaalis kastides ja riiulites segamini. Keegi ei pannud neid indeksi järgi tagasi, mistõttu oli nende leidmisega raskusi. Oleks võinud raamatu välja tellida, aga siis oleks öeldud, et see on lugemissaalis olemas, minge ja otsige ise. Ema ütles, et see on raamatukogu poolne sigadus. Mina soovitasin, et kui kirjutada sedelile, et raamatut tahetakse koju laenata, võibolla see siis toodaks.

Läksin koos ühe tüdrukuga läbi linna. Ta rääkis, et töötu abiraha makstakse seaduse järgi nüüd vist ainult nendele, kellel ei ole erialast haridust. Ütlesin, et saab "Riigi Teatajast" kontrollida, seal on kõik seadused olemas, nii praegu kehtivad kui ka vanad variandid. Tüdruk hakkas rääkima küsimusest, kas ma saan minimaalpalka. Hakkasin vastama, aga ta võttis kohe oma sõnad tagasi. Lamasin selle tüdrukuga kahekesi ühes voodis. See juhtus psühhiaatria haiglas. Oleksime pidanud palati ukse lukku keerama. Kui minu ravi oli alanud, oli psühhiaater öelnud, et natuke hallutsinatsioone kuulen ma ka edaspidi, nii nagu on lubatud vahel kuulata valju muusikat. Kui olin psühhiaatriahaiglas olnud, olid Krister ja Artur seda mitmel päeval vaatamas käinud. Tol ajal ei saanud ma aru, mida nad sealt otsivad, aga tagantjärele hakkas tunduma, et nad käisid vist mul külas.

Suhtumine tähelepanusse

Üks mees ütles, et minust kirjutati jälle ajalehes. Vastasin, et ma tegin sellele Madissoni piketile vist kõvasti reklaami. Mees ütles, et kindlasti. Ta soovitas, et ma oleks võinud seista piketeerijate vastas ja piketi vastu piketeerida.

Järgmistele meestele ütlesin, et arvatakse, et mina tegin Madissoni piketile kõvasti reklaami. Nemad ütlesid, et Madisson tahab, et teda kogu aeg tähele pandaks, temast ei tohi mitte üldse välja teha.

Mulle meeldis endale ka, kui mulle vahepeal veel ühes Sõltumatu Infokeskuse teates tähelepanu pöörati:

VASTU Tõnu Ploompuu
Mulle on jättis Tartus kavandatav pikett ebamäärase tunde, mida toetas mõneti Simo Runneli vastuseis. Põhimõtteliselt ei ole pikett halb, ainult sellises kohas peab seda väga ettevaatlikult tegema, et ise endale s...tta näkku ei loobiks. Praegu Tiit Madissoni levitatud teave piketi loomuse kohta aga kipub olema rahvusluse vastu. Rahvuslus ei lahkne skaalal esimene ja teine Eesti. See esimese-teise skaala on pigem vahendajate-hädaldajate skaala (vahendaja = poliitkorrektselt väljendatud nimetus tänapäevase sahkerdaja-petja kohta; hädaldaja = palgaline kisakõri + need, kes ei viitsi olla inimesed). Selles skaalas pole rahvuslastel midagi peale hakata, rahvuslus vastandub mõlemale. Mõlemad variandid toimivad "kohe-ja-praegu-siin" lahendustena, rahvuslus omab põhituuma tuleviku lahenduste pakkumises, arvestades olevikku ja mõtestades minevikku. Kui rõhuda väga praegusele kehvale olukorrale ja mitte vihjata samaaegselt tulevikule, laskub rahvuslus sama madalale kui sotsid ja liberid (= vahendajad). Mõlemad on tänapäeval huvitatud pööbli olemasolust, nad teenivad just pööbli manipuleerimisest, elatuvad pööbli seisundisse surutud inimeste olemasolust. Liberid on mõnes mõttes ausamad, nad jaotavad ümber rohkem enda kokkukavaldatud vara, sotsid jaotavad ümber reeglina ainult võõrast vara. Rahvuslus ei tohi laskuda sotsialismi, rahvuslus peab toetuma sotsiaalsusele - inimeste ühtekuuluvusele. Sotsialismil ja sotsiaalsusel on tänapäeval samapalju ühist kui armastusel ja armutusel. Kõige halvem variant on vinguv "teise eesti" pikett. See peaks olema rõõmsameelsem. Võib-olla seal supikatla ümber käiks teine väike pillerkaar tasakaaluks kontserdimaja omale, kaine rõõmus külapidu. Lihtne hernesupp on väga sobilik vastanduse loomiseks, rõhutamaks, et hea tuju jaoks pole vaja ööbikukeeli ja pääsukesepesi süüa.

Juttu tuli veel reklaami mõjust muudes seostes. Ütlesin, et reklaam mõjub nii, et kui raadios algab reklaam, siis keeran raadio kinni. Teised ütlesid, et reklaamil on suur mõju. Huvi tekkivat just nende raamatute vastu, millest on kuskil juttu olnud. Selleks, et raamatut ostetaks, olevat vajalik, et selle ümber tekiks mingi skandaal. Mina ütlesin, et on olemas teoseid, mida ei tohi ära solkida, parem ärgu kasvõi keegi neid lugegu.

Reede, veebruar 26, 2010

Malest ja suusatamisest

Kui olümpiamängud algasid, siis küsiti mult, kas ma olen neid jälginud. Vastasin, et ei ole ja ei hakkagi jälgima. Küsiti, kuidas nii, ise mängin malet ja teisi spordialasid ei jälgi. Ütlesin, et minu jaoks sarnaneb male rohkem raamatulugemisele kui suusatamisele. Vastati, et vahe on selles, et raamatut lugedes saab käigu tagasi võtta, aga males ei saa, kõigil spordialadel olevat tähtis teha õigel hetkel õige liigutus, mida varem on treenitud. Ütlesin, et males saab ka järgmine kord sama vastasega ühe käigu teist moodi teha. Küsiti, kas ma leppisin vastasega kokku. Vastasin, et kui vastane valib sellise avangu, mida ta varem pole mänginud, siis läheb tal veel halvemini.

Talispordivõistlustest toimus vahepeal veel Tartu maraton. Pullerits kirjutas pärast seda ajalehes, et järgmine aasta on igal osavõtjal võimalus oma tulemust parandada. Ma saan aru, kui males otsitakse igas mängus võitu või vähemalt viiki. Samuti saan aru, et kui elukutselised sportlased on riigi raha eest olümpiale saadetud, siis peavad nad suustama võimalikult hea aja peale. Aga ma ei saa aru, miks peaks Tartu maratonil kõik kõrgema koha peale sõitma. Seda võib võtta ka matkana. Võib võtta isegi eesmärgiks kõigist kauem rajal viibida. Aga on nii, et kui tänaval kõnnin ma peaaegu kõigist kiiremini, siis suusatama minnes on kõik pidanud vajalikuks minust mööda sõita. Tegelikult pole ma mitu aastat suusatamas käinud. Mis ei tähenda, et ma toas jõuharjutusi ei teeks.

Males käisin jälle võistlemas. Täna oli kiirturniiril 16 osavõtjat. Viimasel ajal kõige rohkem esikohti saanud Trohhalev ei osalenud. Esimeseks tuli Seljodkin 6 punktiga 7-st, teiseks Ojaste 5 punktiga, kolmas oli 4,5 punktiga Parts ja neljas sama punktide arvuga Ivainen. Mina kogusin 3,5 punkti ja sain üheksanda koha.

Esimeses voorus viigistasin valgetega Põvvatiga. Teises võitsin mustadega M. Kure. Kolmandas võitsin valgetega Arsti, kellele pakkusin enne kiirviiki, sest ta jäi voorule kõvasti hiljaks ja tema kella ei tohtinud õigel ajal käivitada. Neljandas voorus kaotasin mustadega Ivainenile. Viiendas võitsin valgetega Viikmaad. Kuuendas kaotasin valgetega Seljodkinile. Seitsmendas kaotasin mustadega Partsile.

Runnel-Viikmaa
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 Og7 4. f4 Rd7 5. Oe2 Rgf6 6. e5 Rg8 7. Rf3 e6 8. 0-0 c5 9. dc Rc5 10. ed Rf6 11. Ob5+ Od7 12. Re5 Ob5 13. Rb5 Ra6 14. d7+ Rd7 15. Rd6+ Kf8 16. Rdf7 Lb6+ 17. Kh1 Re5 18. fe Ke7 19. Og5+ Ke8 20. Rd6+ 1:0

Printer aitab

Esmaspäeval pidi saabuma doktoritöö esitamise lõpptähtaeg. Mul ei olnud see veel valmis. Tahtsin neli väikest asja lisada. Kasutatud kirjanduse nimekirja tahtsin lisada ühe õhukese raamatu, milles oli Eestis ilmunud raamatute bibliograafia. Ühe peatüki kokkuvõttesse tahtsin selle kohta kirjutada, et on olemas palju raamatuid, mille pealkirjas on mainitud unenägusid, tuues näiteks selle. Ma poleks esmaspäevaks kirjutusmasinaga tööd valmis kirjutada jõudnud. Aga sai kasutada masinat - printerit. Ma pidin vist esitama üle ühe eksempari. Esialgu kavatsesin välja trükkida ainult ühe. Töö valmimine oli veninud viimase hetkeni, sest olin kasutanud aega ebaratsionaalselt, tegeledes muude asjadega ja vahepeal mitte uskudes, et töö esitamise võimalus on veel olemas. Õppejõud lehitsesid minu käsikirja. Üks neist küsis, kas mul uues osas ei ole liiga vähe lehekülgi. Osa tööst oli kirjutatud juba magistritööna ja teine osa sellele doktorantuuris juurde liidetud. Nii võidi öelda, et tahan ühe asja eest mitut kraadi saada. Ütlesin, et ma ei ole teises osa lehekülgi kokku lugenud, aga esimest osa ma lühendasin. Lõpus tulid lihtsalt ajalehe malenurkade väljalõiked, mida olin vist mõelnud lisana. Ütlesin, et sellepärast ongi lehekülgi vähe, taga tuleb mõttetihe tekst, kuigi mitte mu enda mõtted. Keegi küsis, kas tal tasub ka malenurkade väljalõikeid koguma hakata. Vastasin, et ei tasu, tänapäeval on olemas palju maleraamatuid. Lisasin, et väljalõigete juures on kõige parem asi ajalehepaberi lõhn. Üks õpetaja vastas, et jah, ajalehe lõhn on maailma parim lõhn. Ütlesin, et see ei olegi doktoritöö, sest ma pole doktorantuuri astunud. Kõik teised, kellega olin koos õppinud, olid doktorantuuri läinud. Keegi ütles: "Ma saan su neljanda naise ka endale."

Neljapäev, veebruar 25, 2010

Sõltuvus ja välissuhted

Aastal 2006 kirjutati mulle, et Eesti on ka Euroopa Liidus iseseisev, sest tal on oma välispoliitika ja sõjavägi, aga Euroopa Liidul neid ei olevat. Tegelikult räägiti Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast lepingutes juba tol ajal, kuigi see ehk praktikas ei olnud korralikult toimima hakanud. Kahetasandilise välispoliitika olemasolu poolest sarnaneb Euroopa Liit mõningal määral liiduvabariikide välisministeeriume omanud Nõukogude Liiduga, nagu muudeski asjades. Ukraina ja Valgevene NSV olid isegi ÜRO liikmed. Kuidas nad sinna said, sellest kirjutab "Ajaloolises Ajakirjas" nr. 1/2 2009 Kaarel Piirimäe. Kuigi Nõukogude Liit oli alles Rahvasteliidust välja heidetud, taheti teda väga selle järglase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. NSVL soovis algul, et ÜRO liikmeteks saaksid kõik tema 16 tolleaegset liiduvabariiki eraldi. President Roosevelt arvas selle peale, et 44 USA osariigil oleks täpselt sama suur õigus ÜRO liikmeteks saada. Minu arvates olnuks suuremgi, sest demokraatlikus riigis on ka kohtadel mingi otsustamisõigus, samal ajal kui diktatuuririigis pole tagatud isegi õigust elule. Nõukogude Liidu nõudmised vähenesid kolme liiduvabariigi liikmekssaamisele ja nende hulgast jäi kuidagi välja veel Leedu. Aga liiduvabariikide välispoliitika oli olemas vaid formaalselt. Aastal 1926 oli koguni vastu võetud dekreet, mis muutis kriminaalkuriteoks liiduvabariikide ametnike astumise vahetusse kontakti välisriikide ametnike või institutsioonidega ilma Moskva välisministeeriumi vahenduseta. Artikli autor toob võrdluseks, et ka keiserlikul Saksamaal esindasid riiki lisaks keskvalitsusele provintside saadikud. ÜRO kohta on huvitav veel, et Ameerika esialgse plaani kohaselt pidid julgeolekunõukogu liikmed loobuma hääleõigusest vaidlustes, milles nad on ühe poolena seotud, nagu see oli olnud Rahvasteliidus, aga Stalini nõudmisel asendati see hoopis suurriikide absoluutse vetoõigusega, mis kehtib tänaseni.

Märkide teisendamine

Mõne päeva eest rääkis raadios keegi, et ta kogub maale ja iga maali jaoks on tal olemas pass, kus on kirjas selle pildi lugu. Pilti saades ei pruukivat ta selle kohta algul midagi teada, aga hakkab uurima. Järgmisel päeval käis meil külas kunstnik, kes rääkis, et talle meeldib vaadata fotoalbumeid. Fotot nähes mõtlevat ta sellele loo juurde, ka siis, kui ta õiget lugu ei tea. Võib olla ka vastupidi, et lugedes romaani kujutletakse pilt juurde. Vahel teeb keegi selle pildi nähtavaks - illustratsioonide, filmi või teatrietenduse näol. Mina olen joonistanud muusika järgi, seega illustreerinud muusikat. Ajakirjas kirjutati värvusmuusikast, et kui harjutada helide seoseid kindlate värvidega, siis võib saada kontserdil värvielamuse.

Kolmapäev, veebruar 24, 2010

Rahvuspüha

Eesti riigi sünnipäevaks konkureerivad kolm kuupäeva - Maanõukogu kõrgeimaks võimukandjaks kuulutamise päev, iseseisvuse Pärnus välja kuulutamise päev ja päev, mil seda tehti Tallinnas. Ühe suhtes neist pidi kokku leppima ja valiti viimane, aga meeles võib pidada ka teisi.

Eilne "Postimehe" juhtkiri kirjutas, et vabariigi aastapäev võiks olla see kriitikavaba päev, mil vastastikused etteheited unustada ja keskenduda positiivsele. Kas selliseks ajaks ei sobi paremini jõulud? Sest täna on ikkagi poliitikaga seotud tähtpäev ja poliitikast päris mööda ei pääse. Aga ka jõuluvanad on käinud ringi vitsakimbuga. Kui president iseseisvuspäeva kõnes kedagi noomib, võib seda võrrelda jõuluvana vitsakimbuga. Või kui opositsioon tuletab meelde, et Eesti iseseisvus on kahetsusväärselt vähenenud.

Aga kui midagi positiivset välja tuua, siis seda, et viimasel aastal on märgata kuritegevuse vähenemist. Ühes blogis eile kirjutati, et narkokuritegevuse vähenemisest rääkimine võib olla lihtsalt statistiline eksitus, hoopis politseil ei jätku raha narkoekspertiiside tegemiseks. Aga kui üleeilses lehes kirjutati, et vähenenud on röövimiste arv, siis röövimise tuvastamine arvatavasti erilist ekspertiisi ei nõua.

Noorena Moskvas

Peebo rääkis, et kui ta noor ja terve oli, siis kutsuti teda Moskvasse ja see võttis tal suunurga võbisema. Samal ajal näidati seda Moskvas-käiku pildina. Tol ajal oli Nõukogude Liidul kolm juhtivat tegelast - Stalin, Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja valitsusjuht. Nad konkureerisid omavahel, keda neist võib nimetada presidendiks. Kui presiidiumi esimees läks lageda taeva all kõnet pidama, astus valitsusjuht talle juurde, tõukas esimeest ja ütles: "Ära räägi minust pikemalt!" Peebo läks Moskvasse selleks, et asutada Eestisse meditsiiniasutus. Ta väitis seal, et tal on meditsiinialased paberid portfellis, kuigi tegelikult neid ei olnud. Ta ei teadnud, mis saab siis, kui teda kontrollimiseks läbi otsitakse, aga seda ei tehtud. Talt küsiti, kas tal kliiniku analüütiku arvamus on. Peebo seni üldse ei teadnud, et selline ametikoht olemas on, aga ta kirjutas paberile selle kahe ametinimetuse hulgas üles, nagu oleks ta sellega konsulteerinud. Siis näidati laval, kuidas ta läks Gorbatšovi juurde. Publik saalis hakkas naerma. Algul naersin kaasa, aga siis katkestasin, sest teised paistsid naervat teise asja üle kui mina. Minu suunas visati lavalt ette hoiatamata võrk ja mind tõmmati lava ette rippuma. Hüüdsin, et minuga nii ei tehta. Peebo ütles mulle vaikselt, et ma häält ei teeks, sest minu öeldud sõnu polnud näidendi tekstis kirjas. Nüüd võidi arvata, et ma arvan, et teised on ka kogu teksti koha peal välja mõelnud. Tundsin ennast ebamugavalt. Panin silmad kinni ja püüdsin magama jääda. Vahepeal proovisin kronksus jalgu põrandale toetada, aga sinna nad ei ulatunud.

Oli hommik. Aga kell oli juba nii palju, et esimesse tundi ma poleks enam jõudnud, vaid oleksin jõudnud kohale alles poole koolipäeva pealt. Siis oleksin võinud kohtuda direktoriga, kes oleks küsinud, kust mina tulen. Varem olin jõudnud alati esimesse tundi, aga nüüd magasin iga päev kaua. Seisin näoga akna poole ja minu selja taga seisis ema. Ütlesin, et kui ta minu toas on, siis ma ei saa riidesse panna. Silmapiiril paistis suur taevakeha. Küsisin, kas päike tõuseb tõesti läänest. Aga selgus, et see on hoopis kuu. Ta liikus silmnähtavalt palju kõrgemale. Ütlesin, et kuu tõuseb kohutava kiirusega. Jäi arusaamatuks, et kui ta nii kiiresti liigub, kuidas ta siis tiiru ümber maa nii aeglaselt teeb. Mul võttis kodus õppimine alati terve päev aega. Teised õppisid kiiremini ja neil jäi seetõttu aega lisaks kohustuslik kirjandus läbi lugeda, mis minul jäi alati pooleli.

Olin Põlvas. Sai läbi kolm päeva kestnud maleturniir. Sain kõrge koha. Ühe partii viiest ma olin isegi kaotanud, aga mitte rohkem. Vist olin kaks mängu võitnud ja kaks viigistanud. Jagasin 6.-9. kohta ja pidin saama auhinna. Minu reiting pidi kõvasti tõusma, sest olin saanud punkte üle 2100 reitinguga vastastelt. Ühe kohaliku maletaja reiting oli ainult 669. Üks koolipoiss kirjutas mulle diplomit välja. Ta kirjutas selle väiksele vihikust rebitud paberitükile. Ta küsis, mis mu eesnimi on, kas Sifo. Ta kirjutas selle juba paberile üles, aga kui mina ütlesin, et nimi on Simo, sodis ta selle üle. Need, kellele diplom kirjutati minust hiljem, said selle korralikul suurel paberil. Kirjutajal esimest diplomit kirjutades nähtavasti ei tulnud veel pähe, et saab suuremale ja rebimata paberile kirjutada. Peale diplomi muud auhinda ei antudki. Aga diplomile oli kirjutatud, milliselt võrguaadressilt saab diplomi omamise korral soodushinnaga maleraamatuid osta. Pidin saama 15 raamatut. Või siiski ainult kaks. Ega ei teadnud kindlalt, kas teised ikka pidid nende raamatute eest rohkem maksma. Ütlesin sellele poisile juba koridoris seistes, et ega mul on kodus rohkem raamatuid, kui ma jõuan elu lõpuks läbi lugeda. Ta vastas, et temal ka, tuues näite, milliseid ilukirjanduslikke raamatuid tal kodus on. Täpsustasin, et minul on muuhulgas just maleraamatuid nii palju. Mõni samm eemal ütles üks laps teisele, et Viikmaa-Viik on alati nõus viiki leppima. Maja ees oli bussipeatus ja mõlemal pool teed oli buss juba ees. Ütlesin, et nende peale ma ei lähe. Lasin neil ära sõita, nad lahkusid kohe. Ei olnud kindel, kas täna veel busse Tartusse läheb. Aga vanast ajast mäletasin, et bussid peaksid käima ikka iga tunni aja tagant. Võistlus oli võtnud minult väga palju energiat, mis oligi põhjus, miks ma polnud jõudnud lahkunud bussidele kiirustada. Kükitasin kurnatuna maha, aga varsti tõusin jälle püsti. Järgmine maja oli meie öömaja. Üllataval kombel tundsin selle ära. Ei olnud kindel, kas sinna lubataks veel üheks ööks jääda. Mulle tuli meelde, et pean veel seal asjad korda tegema. Kui majja sisenesin, selgus, et seal ootas mind isa. Ütlesin talle, et pean toa võtme ära andma.

Teisipäev, veebruar 23, 2010

Vana valimisreklaam

Sain enne kohalikke valimisi elektroonilise valimisreklaami soovitusega seda levitada. Edasi ma seda kellelegi ei saatnud, aga tagantjärele hakkas paistma, et levitamine oleks kergesti midagi mõjutada võinud, sest roheliste nimekiri jäi Tartus väga napilt viie protsendi künnise taha. Riputan selle üles nüüd:

heatahtlik spämm kandidaadi nr 128 poolt :)

Tere!

Kui ei ole omal lemmikparteid ja on soov, et keegi linnavõimu mingitmoodi kontrolliks, tasub edasi lugeda. Vastasel korral vabandust tülitamise pärast!

Andsin rohelistele nõusoleku kandideerida nende nimekirjas sõltumatu kandidaadina taas linnavolikogusse ja saadan valimiste eel oma tuttavatele pisikese lendlehe:

http://www.hot.ee/karinast

Toetuse korral võib selle spämmi ka oma sõpradele-tuttavatele edasi saata!

Lõbusaid valimisi!

Kalle Kulbok
tel 5184415

Silinder, doominoklotsid ja kaardid

Anti välja ajalooraamatut, mis nägi välja nagu ajakiri "Tuna". Ilmumas oli uus köide. Üks autoritest tunnistas ise, et selles köites on paljud asjad korrast ära. Aga ta arvas, et raamat tuleb välja anda, sest kõike parandada ei saa. Ma pidin valvama Tõnist. Andsin talle Rubiku silindri, et see talle kindlasti meeldib. Ütlesin, et see on üks Rubiku mänguasi. Oleks võinud veel kuulide järjestust muuta. Tõnis hakkas kuule silindri küljest lahti võtma ja need olid nagu mõttemeistri nupud. Tuli vaadata, et ta neid alla ei neelaks. Tõnis ütles: "Välja võtta." Kiitisin, et tubli, ja küsisin, et millal ta need sõnad selgeks õppis. Ma polnud neid tema suust varem kuulnud. Tõnis vastas, et eile. Ei olnud kindel, mida ta sellega mõtles, sest eile tähendas tema jaoks väga ammu. Küsisin, kas ta teab, mis aastaaeg praegu on. Ta vastas, et neljapäev. Ütlesin, et neljapäev ei ole aastaaeg, ja küsisin, kas ta teab, mis päev täna on. Ta vastas, et ei tea. Ütlesin, et mina ka ei tea.

Saatsin Helinale postiga kingituseks kaks komplekti doominoklotse. Pärast seda nägin doominoklotse unes. Helina unenäoblogist lugesin, et tema nägi unes ilma numbriteta klotse. See tuli sellest, et minu saadetud klotsidel olid silmad ainult ühel poolel ja pealmisse kihti olid mõned klotsid pandud tagurpidi. Varsti saatis Helina need klotsid mulle tagasi. Kommentaariks oli ta kirjutanud ühe lause, et neid ei lähe enam vaja. Selle põhjal oleks võinud teha kergesti järelduse, et ta ei taha minult enam kirju saada. Aga kuna ta kirju polnud tagasi saatnud, siis järeldasin, et neid võib edasi saata. Võibolla saatis Helina doominoklotsid tagasi sellepärast, et luges karbi põhjast, et sinna oli kirjutatud Hennu nimi. Ise polnud ma põhja vaadanud ega vaadanud ka nüüd. Ma ei mäletanud, kas need on minu või mõne venna doominoklotsid. Ema kinkis mulle kaks pakki kaarte. Ühed olid tavalised mängukaardid, aga teine pakk mingi kindla mängu omad, mis mind ei huvitanud. Neile oli kirjutatud, et mõni kaart oli algajatele ja mõni edasijõudnutele. Igal kaardil oli pikk andmete nimekiri. Paistis, et selles mängus on võimalik võimatult suur hulk kombinatsioone ja see on väga raske. Aga võibolla oli see ka sama lihtne mäng nagu lipukaartide oma. Hakkasin uurima, kas see on sama mäng, millest Oudekki ükskord kirjutas. Kaardi tagumisele küljele mitmesuguste kujundite vahele oligi kirjutatud viltu "mädžikus". I-tähe asemel oli seejuures pilt. Oudekki oli selle mängu nime kirjutanud "magic". Ma ei teadnud selle mängu reegleid ja õpetust polnud ka kaasas, sest neid kaarte ei müüdud pakiga, vaid ühekaupa.

Lugesin ühte paksu romaani. Selle peategelane oli karsklane ja talle ei meeldinud, kui üks teine mees pidevalt alkoholi jõi. Aga peategelane oli ühtlasi väga järeleandlik ja kui ülemus tal ühel päeval juua käskis, jõigi ta oma elu esimese alkoholipitsi. Oli oodata, et nüüd hakkab ülemus talle ka vastavaid käske pidevalt andma, nagu teisele mehele juba varem, ja peategelane hakkab pidevalt jooma. Seni oli ta olnud väga sõbraliku iseloomuga, aga oli oodata, et alkohol muudab teda tigedaks ja lõpuks tapab ta inimese.

Esmaspäev, veebruar 22, 2010

Eksitav pealkiri

Eelmise nädala "Postimehes" ilmus artikkel pealkirjaga "Eelnõu lubaks osa vaimuhaigeid tänavale". Artikkel ise on parem, aga enamusel artiklitel ma lugemisega pealkirjast kaugemale ei jõua. Ja selline pealkiri jätab asjatundmatule inimesele mulje, nagu peaksid absoluutselt kõik vaimuhaiged pidevalt sundravil viibima. Tegelikult on psühhiaatriahaiglates nii kinnine kui ka lahtine osakond. Lahtises osakonnas viibijad võivad iga päev tänaval jalutada. Kõik haiged ei viibi haiglas, vaid paljud saavad ambulatoorset ravi. Osad ei saa isegi ravi, sest pole arsti poole pöördunud, kuna ei pea ennast haigeks. Ja mida rohkem neile eksitavat informatsiooni anda, seda vähem on neil tahtmist arsti poole pöörduda. Tänavale lubamise asemel oleks võinud kirjutada koju lubamisest. Need, kellel kodu ei ole, arvatavasti ei tahagi haiglast välja.

Multifilmid

Olin ühes suures ruumis remonditavas majas. Tuli üks tüdruk, kes hüppas üle tooli, nii et tema jalad läksid korraks 180 kraadise nurga alla ja samal ajal kummardus ta kätega madalamale ja võttis toolilt riideesme. Mõtlesin, et võiks öelda, et nendel, kes ise ei oska selliseid trikke teha, on neid vastik vaadata. Olin ühes väiksemas toas. Tahtsin minna järgmisse tuppa, aga töömees pani minu takistamiseks ukse kinni, sest ta lakkis uksepiita. Enne läks minu õlg juba piida vastu, rikkudes nii kampsunit kui ka lakki. Põgenesin kitsast salatrepist alla ja majast välja. Tegin majast väljumiseks ukse haagist lahti. Oleksin saanud ta väljastpoolt haaki tagasi panna, aga ei teinud seda. Kartsin, et niiviisi võib keegi majja tungida.

Hakkasime televiisorist vaatama multifilmide seeriat. Esimeses multifilmis sai üks loom kingituse. Ta tegi kingipaki lahti ja hakkas ennast peegli ees lakkima. Aga ta lakkis ainult oma karva musta osa, mitte valget. Valge mittelakkimise tõttu kleepus voodisse minnes lina talle külge. Teine loom pani talle teki alla kandilise eseme, põgenedes ise akna kaudu. Henn oli neid multifilme varem näinud ja ütles, et voodisse pandi pomm. Ise poleks ma sellest kuju järgi aru saanud. Aga multifilm lõppes tõesti plahvatusega. Järgmises multifilmis tahtis hunt hiirele plahvatuse eest kätte maksta ja hakkas teda taga ajama. Nad jooksid mööda tänavat ja hunt ei jõudnud kuidagi lähemale. Henn ütles, et nüüd ta hüppab üle auto. Ja tõepoolest, hunt hüppas üle auto, sai sellest kõvasti hoogu juurde ja jõudis nüüd tükk maad hiirele lähemale. Ütlesin Hennule, et ta ei ütleks kõike ette, mis juhtub. Tõnu ütles, et minu pea jääb talle ette. Jätsin seetõttu vaatamise pooleli ja läksin sellest toast minema. Läbi koridori kõndides mõtlesin, et multifilmis "Oota sa" kiusas hunt jänest, aga praegu vaadatutes on vastupidi, et jänes kiusab hunti. Erik oli teinud selle kohta nalja, et "Nu zajets, pagadii" ja "Nu markofka, pagadii". Läksin väiksesse kööki. Nägin, et seal on kardin ees ja kardina peal paljaste rindadega naise pilt. Kükitasin maha, et väljas ei nähtaks, et ma seda pilti vaatan. Aga pilt kadus ära. Ükskõik kui kaua ma kardinat vaatasin, pilt enam nähtavale ei ilmunud. See oli vist nähtav ainult kindla nurga all. Võibolla kõik inimesed neid kardinaid ostes ei teadnudki, et neil selline pilt on. Suures toas vaatasime kunstiraamatut. Seal oli näidatud, mida on läbi aegade kirikuseintel kujutatud. Räägiti, et ajaloos on selline periood ka olnud, kus kirikuseinal kujutatakse naisi, aga enamus ajaloost on kujutatud ainult mehi. Mõned meie pere liikmed olid külastanud ühte vanameest tema maamajas, aga nüüdseks oli vanamees ise selle unustanud. Magasin hommikupool ööd oma voodis. Vennad ajasid teistes voodites juttu. See vend, kes magas minuga ühes voodis, püüdis mind äratada. Mõtlesin, et väiksesse kööki ei saa praegu minna, sest seal magab üks kuri poliitik. Siis tuli meelde, et see poliitik enam meie pool ei ööbi. Aga väikses köögis magas ikkagi Klaus. Tuli oodata, millal päev kätte jõuab.

Pühapäev, veebruar 21, 2010

Prantsuskeelsed uudised

Kui tooksin välisuudiseid ainult nendest riikidest, mille keelt olen õppinud, siis jääks see ühekülgseks. Samuti jääks kallutatuks, kui tooksin võõra keelega riikide kohta uudiseid ainult tuttavate keelte vahendusel. Seetõttu otsustasin täna tõlkida prantsuskeelset ajalehte, millist keelt ma koolis õppinud ei ole. Kõigepealt hakkasin otsima Prantsuse Guajaana ajalehti, aga maailma ajalehtede andmebaasis sellist riiki üldse pole. Järgmiseks vaatasin Elevandiluurannikut, mille ajalehtedele oli mitu linki, aga ükski neist ei töötanud. Lõpuks avasin Tšaadi ajalehtede nimekirja. Seal oli peale prantsusekeelsete ka ingliskeelseid, aga kuna inglise keelt olen juba varem õppinud, siis valisin prantsuskeelse. Tõlkimisel kasutasin nii pabersõnaraamatut kui ka Google'i tõlget. Google'i tõlkes on rohkem erinevaid sõnu, aga igale sõnale ainult üks vaste ja lausetest ei saa ta midagi aru. Esimesena vaatasin sõna sõnaraamatust, ja alles kui see ei aidanud võrgust. Tõlke kirjutasin paberile üles, aga siin toon uudise kokkuvõtte teistsuguses sõnastuses:

Sudaani ja Tšaadi mässuliste rühmituste vahel peeti viis aastat sõda. Jaanuaris allkirjastasid kaks riiki lepingu, et sõjale lõpp teha. 8.-9. veebruaril külastas Tšaadi president Idriss Déby esimest korda kuue aasta jooksul Sudaani. Ta kohtus Sudaani pealinnas Hartumis naaberriiki esindava Omar el-Bechir'iga. Ajalehe hinnangul näivad kaks naabrit olevat valmis leppimiseks, et kaitsta vastastikku oma režiime languse eest.

Klaas ümber

Oudekki lasi oma blogi külastuste loenduri näidu nulli, aga näit hakkas kohe uuesti suurenema. Ühel pereliikmel olid prillid ühe aastaga neli numbrit tugevamaks läinud. Nii võis ta lõpuks pimedaks jääda. Minul ei olnud nägemine enam halvenenud, sest olin teinud silmaharjutusi.

Istusin ühes pidulauas. Minu kõrval istus algul isa, aga siis vahetati kohti ja minu kõrvale istus võõras mees. Mõtlesin, et temaga ma küll rääkima ei hakka. Mehe käsi läks ohtlikult morsiklaasi lähedale. Võtsin ümbermineku vältimiseks klaasist kinni, aga see läks ikkagi ümber. Ei olnud päris kindel, et see polnud koguni kinnivõtmise tagajärg. Natuke morssi läks minu pükste peale ja suurem osa selle poisi omadele. Ta muutus nutuseks ja rääkis, et tahtis homme teatrisse minna, aga nüüd pole midagi jalga panna. Küsisin, mis etendust ta tahab vaatama minna. Ta ütles selle nime. Vastasin, et olen sellest etendusest kuulnud, aga ise näinud ei ole. Lauanaaber oli alles koolipoiss ja see etendus oli lasteetendus. Läksin teise tuppa. Seal räägiti, et ühes riigis tapeti 120 000 inimest ja sellega sai elu korda. Küsiti, kas sellel riigil on siis nii väike rahvaarv, et nii väikse tapmiste arvuga elu korda sai. Mõtlesin, et võibolla on kokku liidetud mõlemal poolel surmasaanute arv. Käis sõda. Vaenlaste vastu võitlemiseks sai puust seadeldisi saagida. Isa hakkaski saagima. Vaenlased võisid saagimist kuulda.

Laupäev, veebruar 20, 2010

Unes vehkimise sündroom

Olin arvutiõpetuse tunnis. Õpetaja ütles, et minu tase on ikka madal. Ta soovitas mul harjutada hiire kasutamist. Ise läks ta teise tuppa. Kui ma arvutit proovisin, läks selle juhe korduvalt sõlme ja sõlm tuli õpetaja abiga lahti harutada. Mul hakkas igav. Mõtlesin, et ma olen autist ja mulle ei meeldi ise tegevust otsida.

Kirjutasin varahommikul paberi peale neljarealise luuletuse. Esialgse variandi tegin ümber. Luuletuse esimeses reas oli öeldud, et tehakse lilli ja lolli, teises reas, et kolli. Ema tuli mulle ütlema, et ma kooli läheks. Ma ei tahtnud, et ta minu luuletust näeks, mistõttu käkerdasin paberi kokku. Kui ema oli kööki tagasi läinud, siis mõtlesin, et kortsus paberid viskab ta ju ära. Tuli panna see pressi alla, et ta sirgemaks läheks. Panin ta sahtli põhja, kust ema ei pidanud teda leidma. Mõtlesin, et kui ma edaspidi seda luuletust otsima hakkan, ei leia ma enam paberit üles. Seetõttu tuli luuletus meelde jätta. Ma ei hakanud veel kooli minema, vaid magasin oma voodis edasi. Ema tuli korduvalt uuesti ütlema, et ma kooli läheks, aga ma ei teinud väljagi. Mõtlesin, et nüüd võin ma alati koolist puududa, sest saan ette näidata paberi, et olen kaotanud 80 protsenti töövõimet. Teistes voodites rääkisid vennad ajaloost. Nad seostasid seda roppustega. Hüüdsin läbi une, et nad ei räägiks ajaloo kohta seda, mida ma õppinud ei ole. Henn ütles, et Nõukogude ajal kardeti rohkem. See oli seletuseks, miks ma seda õppinud ei ole. Hakkasin läbi une vastu tahtmist erinevate kehaosadega vehkima. Seda nimetati unes vehkimise sündroomiks. India arstid ei teadnud sellest midagi, kuigi Indias esines seda kõige rohkem. Kukkusin voodist välja ja vehkisin seal edasi. Mõtlesin, et mul on nii hea iseloom, et seda ohtu ei ole, et ma kellelegi läbi une kallale läheksin. Mõtlesin, et ärgates võib selguda, et tegelikult olen siiski kogu aeg liikumatult voodis paigal olnud.

Kes mille eest võitleb?

Täpsema informatsiooni puudusel ei tea ma, mida arvata järgmisest Sõltumatu Infokeskuse teates reklaamitud üritusest:

Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldab iseseisvuspäeval kõnekoosoleku

24. veebruaril 2010 algusega kell 12 toimub Tallinna kesklinnas, Tammsaare pargis Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel kõnekoosolek. Esinevad tuntud eestimeelsed ühiskonnategelased. Esinemisvõimalus antakse ka kohaletulnud aatekaaslastele, kel soov sõna sekka öelda.

Koosolekul juhitakse tähelepanu sellele, et Eesti Vabariik pole enam mitu aastat iseseisev ning nõutakse Eesti riikliku iseseisvuse taastamist.

„Iga kodaniku kohus on kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku riigikorda. See on ka Sinu kohus; see on meie kõigi kohus. Nõuame Eesti iseseisvuse taastamist. Tule ja avalda meelt koos meiega, nõudmaks Eesti iseseisvuse taastamist,“ ütleb RTK esindusisik Jaan Hatto.

Tänavune kõnekoosolek Tammsaare pargis on juba kuues kord, kui iseseisvusmeelsed Eesti kodanikuühendused seal iseseisvuspäeval kogunevad ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamist nõuavad.

Kohaletulijad võivad julgesti kaasa võtta riigilipu.

Allikas: Rahvuslaste Tallinna Klubi, www.rahvuslasteklubi.org
Kontakt: Jaan Hatto 51903374, Tõnu Kalvet 55572179

Kui räägitakse sellest, et iga eurodirektiiv ei peaks olema Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik, siis on see kiiduväärne.

Aga kui keegi arvab Nõmme valitsuse moodi, et 1992. aastal uue põhiseaduse vastuvõtmine tähendab okupatsiooni, siis sellega pole ma kuidagi nõus. Põhiseaduse võttis vastu rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja, seega on ta igati legitiimne. 1992. a. põhiseaduse sisu ja vastuvõtmise viis on demokraatlikumad kui 1937./38. a. oma puhul, seega on uus põhiseadus ka parem. Kui mõni asi on Eestis esimese iseseisvusperioodiga võrreldes halvemaks läinud, ei ole see põhiseaduse süü.

Kui meeleavaldajad peaks arvama sarnaselt Madissonile, et vabariigi aastapäeva tähistamise õigus on ainult opositsioonil, mitte aga presidendil, siis sellist seisukohta ma samuti ei toeta. Üks presidendi vastuvõtu vastastest ei olnud rahul, et unustati luuletaja Visnapuu 120. sünniaastapäev. Siis me peaksime ju rahul olema, kui vähemalt vabariigi aastapäeva ei unustata.

Reede, veebruar 19, 2010

Klubid mängivad ka minuta

Tartu Ülikooli maleklubis oli detsembris ja jaanuaris seoses eksamitega vaheaeg, aga möödunud nädalavahetusel saatis Kristjan Sander klubi listi järgmise teate:

Homsest /esmaspäeviti/ hakkan siis jälle kiirturniire korraldama kell kuus Kirjanike Majas. Kõik soovijad on oodatud. Palun seda teadet tuttavate malehuviliste (eriti ülikooliga seotud malehuviliste) hulgas levitada.

Kui küsisin, kas teadet võib levitada ka blogi vahendusel, vastas ta järgmist:

Minugi poolest võid blogisse panna, aga märkusega, et ülikooliga mitteseotud isikud võiksid eelnevalt mulle oma osalemissoovist e-kirja teel teada anda.

Kirjutada saab talle aadressil kristjans@hot.ee.

Ise ma see nädal kummaski klubis ei mänginud, aga päevakeskusest astusin täna läbi. Selgus, et selle kuu reitinguarvestuslik turniir toimus juba täna. Seal oli 20 osavõtjat. Esimeseks tuli Trohhalev 5,5 punktiga, teine oli sama punktide arvuga Ojaste, kolmas 5 punktiga T. Raudsepp, neljas sama punktide arvuga Seljodkin, viies oli 4 punktiga Viikmaa, kellele pakuti parima naise auhinda, sama punktide arvuga kuuendaks tulnud Solovjovile taheti samuti auhinda anda, lisaks said auhinna naiste teine ja kolmas ning lohutusauhinna viimaseks jäänu.

Nägin pealt kahte viimase vooru mängu. Esimesel laual leppisid Seljodkin ja Trohhalev viiki seisus, kus Seljodkinil oli ettur rohkem, palju nuppe veel laual, aga mõlemal nool tõusmas. Viimasena lõppes partii Viikmaa-Ivainen, mille Viikmaa võitis ajaga.

Kui mult küsiti, miks mina ei mängi, siis vastasin, et ei tahtnud ilma ettevalmistuseta mängida. Küsiti, kas ma valmistun siis igaks turniiriks. Vastasin, et igaks ei ole valmistunud, aga tund aega võiks ikkagi valmistuda, et mitte lippu ette panna. Öeldi, et ma võin siis ka lipu ette panna, kui ma valmistun. Nõustusin, et võib küll, aga lisasin, et kui mitte valmistuda, siis paneb rohkemates partiides.

Mürgitajad

Helina oli bussijaama kõrval laiali laotanud oma päeviku ja minult saadud kirja. Päevikusse oli ta kirjutanud: "Nad mürgitavad muudkui surnud hiirt." Mõtlesin, et mida ta sellega öelda tahab, aga siis jõudsin järeldusele, et see on otseses tähenduses, tavalises heas Helina stiilis. Andres tuli ja kummardus nende paberite kohale. Keerasin need teist pidi ja hüüdsin, et ma ei taha, et igaüks neid loeb. Ühed poisid püüdsid igasuguste trikkidega neid pabereid enda kätte saada, aga esialgu õnnestus mul neid takistada.

Maleblogis kirjutas üks inimene oma partiist. Ta püüdis seda vaevaliselt meelde tuletada, küsides, kas käigud olid sellised, ja eraldades kõik käigud üksteisest kolme punktiga. Et vastane oli olnud venelane, siis kordas kirjutaja oma küsimust vene keeles. Ta kirjutas, et ta ei mäleta nii hästi, nagu opositsioonilises blogis, pidades silmas mind. Kaks pealtvaatajat mäletasid mängu paremini ja tõid ära õigema käikude järjekorra, üks ühe ja teine teise partiiosa kohta. Olime Paides. Teised vennad mängisid tagaajamismängu. Klaus oli ühel poolel ja ülejäänud tema vastu. Klaus väljus verandaukse kaudu, öeldes, et seda ei teata tavaliselt jälgida. Aga püüdjad olid juba väljas selle ukse taga valvel. Klaus jooksis tuppa tagasi, aga ka toas oli üks püüdja vastas. Klausil jäi üle püüda avada aken ja selle kaudu väljuda. Koguneti televiisorit vaatama. Televiisori taha istus hulk meesmaletajaid. Siis tuli Karmen, kes istus kõigi keskpunkti. Ta ütles, et kõik peavad võrdsel kaugusel istuma. Vastasin, et televiisori suhtes on kõik kaugused erinevad. Istuti lauda pidusöögile. Isa tuletas meelde, et pidusööki peetakse tema auks. Mõtlesin, et isa peab ennast minust tähtsamaks, 50. sünnipäevast alates on iga viies tema sünnipäev juubel, aga minul pole veel ühtegi juubelit olnud. Emal on ka juba kaks juubelit olnud.

Neljapäev, veebruar 18, 2010

Vist esimene

Mõtlesin, et kui mulle on mängitud 1. c4, siis olen mänginud oma peaga, aga järgmine kord võin üle minna Reti avangusse, käies oma etturi d4 ja mängides edasi teooria järgi. Või siiski, mulle ei ole mängitud c4, vaid c3, selle peale ei saa d4 mängida. Aga ma võiks mängida d5 ja e5, minnes üle Caro-Kanni kaitsesse. Jõudis kätte pika mõtlemisjaga turniiri viimane voor. Minul oli esimene järk, minu vastasel kolmas. Võis oodata kiiret võitu. Ja selle ma saingi. Olin võitnud lõpus kaks partiid järjest ja polnud turniiril kaotanud ühtegi. Sain väga kõrge koha, vist esimese. Suur punktisumma oli minu puhul pika mõtlemisajaga turniiridel tüüpiline. Tõstsin mängu võidu märgiks sõrme püsti, et Rei tulemuse üles märgiks, kuigi sõrme tõstmine polnud seni olnud minu stiil. Tulva oli jõudnud lõppmängu, kus laual oli segamini kahte tüüpi teri, kummalgi mängijal erinevad. Nüüd oli küsimus, kumb saab enne kõik teise terad löödud. Et ühel käigul sai lüia ühe tera ja Tulval oli teri rohkem, siis pidi võitma Tulva. Aga tulin mõttele, et võibolla igal käigul ei saagi löömist sooritada. Kolk ütleski, et küsimus on ka selles, kumb pääseb teise teradele paremini juurde. Tulva vastane pääses paremini. Aga Tulva hakkas oma nuppude arvu sellega suurendama, et lõikas igal käigul ühe õunaviilu pooleks. Samuti muutis ta igal käigul ühe viilu asukohta. Rohkem ei olnud kokkuleppe kohaselt lubatud.

Vahel nägin unes, et olime kolinud uude korterisse, aga ühel päeval koju tulles ei olnud mul võtit ja läksin seetõttu vana korteri juurde. See tuli sellest, et seda oli üks kord ärkvel olles ka juhtunud. Kui see oleks kordunud, siis oleksin jälle võinud minna vana korteri maja juurde ja hüüda alumist naabrit nimepidi: "Ene! Ene!", et ta vaataks telefoniraamatust meie praeguse telefoni numbri järgi. Aga võibolla Ene enam ei elanudki seal. Tema ema kindlasti elas, nii et oleks võinud ikkagi hüüda tema perekonnanime. Käis sõda. Taevast visati pomme. Üks kivimürakas oli nii vastupidav, et selle all võis peidus olla, sest pommitabamuse saamisel tekkis sellesse ainult pragusid. Läksin vanaema poole. Ta vaatas televiisorit. Mõtlesin, et kas siis telemasti veel ei ole puruks pommitatud. Vanaema ütles, et see on imeline, et meil on ikka veel televisioon. Televiisoris teatati, et algab uus pommirünnak. Tuli hakata mõtlema keldrisse varjule minemisele. Aga see õhurünnak toimus hoopis Jaapani kohal. Jaapanil oli veel jõudu, et osa lennukeid alla tulistada. Saksamaa oli mõlemas maailmasõjas hästi sõdinud ja mõlema sõja lõpul asus osa Saksa vägesid väljaspool Saksamaa piire. Arvatavasti ei olnud sakslased ka pärast seda muutunud, kuigi püüdsid teha paremat nägu. Nad olid Teise maailmasõja järel teinud panuse sõjalise võimsuse asemel majandusliku võimsuse arendamisel, aga see võis neid lõpuks ära tüüdata, kui nad nägid, et majanduslik võimusus ei tekita nii suurt aukartust.

Tsitaat ajalehes

Täna on vist esimene kord, kui minu blogisissekannet on tsiteeritud paberil ilmuvas ajalehes. Varem on kirjutatud küll juba valitud blogisissekannetel põhinevast raamatust. Ükskord sain ühelt majandusajakirjanikult kirja küsimusega, kas minu blogist leitud luuletust võib ajalehes kasutada, aga kui küsisin honorari, siis see ei ilmunud. Või mõjutas see teda artikli kirjutamisel kaudsemalt.

Kolmapäev, veebruar 17, 2010

Põhiseaduste vaheldumine

Üks mees ütles palliplatsil, et teine mees lõi pea vastu klaaspead, sest see oli läbipaistev ja ta ei näinud seda, ning sai surma. Paistis, et rääkija on ise surmasaanu tapnud ja tahab seda varjata. Aga võibolla tegi lihtsalt nalja. Taheti hakata mängima korvpalli asemel võrkpalli. Selle jaoks oli korvpalli pall liiga raske, tuli võtta võrkpalli pall. Olin võrkpalli varem paar korda laagris ja koolis mänginud, aga ei mäletanud täpselt reegleid. Ma ei saanud mängijatega liituda, sest Sander ei hakanud mängima, mistõttu minu liitumise korral oleks olnud paaritu arv mängijaid. Vaatasin koos Sandriga pealt. Lõpuks Sander siiski hakkas mängima. Ta läks sellele poolele, kus ma rohkem olla oleksin tahtnud, aga nüüd pidin mina teisele poole minema. Kui midagi mängus juhtus, siis keegi seda ei kommenteerinud, nii et ei olnud kindel, kumb pool punkte sai.

Kirjeldasin linnakaardi järgi linna, et mis tänavad seal on ja kuidas need üksteise suhtes paiknevad. Raudtee juures oli Raudtee tänav. Räägiti, et need eestlased, kes on Helsingisse elama läinud, on saanud soomlastega samasuguseid lapsi, nagu on segaverelised Aafrikast tulnute lapsed, mõlemat sorti lapsed suhtuvad maailma sama moodi. Kõndisin Tartu Raekoja platsil. Mõtlesin, et kui võetakse vastu ühte liiki põhiseadus, siis järgmine on sellele vastukaaluks vastupidine. Kuna Pätsi põhiseadus oli autoritaarne, võeti iseseisvuse taastamise järel vastu demokraatlik. Võibolla see oligi Pätsi eesmärk. Minu ees kõndisid üks professor ja tema naine. Naine ütles, et Nõukogude ajal oleks ta tegelikult tahtnud olla kommunist, sest siis tal oleks olnud võimu teiste inimeste üle. Professor sai pahaseks ja ütles, et kõik kommunistid mõtlesid nii. Lossi tänava mäel jäin Riinuga kõrvuti ühe joone taha seisma. Riin ütles, et tal kõht koriseb, see tuleb närvipingest. Küsisin, kas ta kooli sööklas söömas käib. Esimene sõna tuli mul välja ebaloomuliku häälega, edasi läks hääl normaalseks. Riin vastas, et ei käi. Ütlesin, et kõhu korisemine võib näljast ka tulla. Riin küsis, kas mulle meeldib pereliikmetega koos olla. Vastasin, et ei meeldi. Mõtlesin, et võibolla nüüd hakkab meeldima. Läksin Toomemäe muruplatsile, mis oli täis tuttavaid inimesi. Ivo rääkis, et ükskord oli ta koos minu ja Arieliga laagris. Ivo oli seal laagris käinud ainult üks kord, mina kolm korda. Ariel küsis mult klaasi piima. Ütlesin, et seda ma ei anna, sest Ariel ei ole seda ära teeninud, joogu oma võivett. Kui Krister piima küsis, siis ütlesin, et võtku pealegi, mina seda ei soovi. Õpetaja hakkas naerma, et ma luban Kristerile rohkem kui Arielile.

Ebatavaline tähelepanu

Minu eilse sissekande põhjal on valminud kaks uut Sõltumatu Infokeskuse teadet:

SI - 25 piketidiskussioon

Pikett: Runnel contra Madisson

EI Simo Runnel: Olen piketi vastu

/.../

JAA Tiit Madisson: Keegi simorunneleid piketile väevõimuga ei aja!

Simo Runnel on rahulolematu, et Madisson kutsub vaba vaimuga inimesi piketeerima "pingviine". Meil esialgu veel kehtib Eesti Vabariigi Põhiseadus, mille § 47 garanteerib ka avalikult koosolekuid pidada, sh ka piketeerimise vabaduse. See on elementaarne kodanikuõigus. Ma ei tea, kas isand Runnel on lugenud ERSP veebilehel (www.ersp.ee) avaldatud siinkirjutaja ariklit, seal on praegust olukorda piisavalt kirjeldatud. Meie, erspeelased ei ole rahul, et ilutsev ja rahva praegusele olukorrale pikas kaares sülitav eliit peab oma edevusparaadi. Kui mõnele see meeldib, siis pole ju probleemi, nautigu pealegi "pingviinide" paraadi. Keegi selle õiguse kallale ei lähe. Mis puudutab maskidesse, siis nende kasutamise tingib praktiline kaalutlus, kuna minu abikaasa vallandati töölt möödunud aasta 9. mail Vene saatkonna juures toimunud piketi pärast. Nimelt olid tema venelannadest töökaaslased näinud mingist Vene telekanalist piketti ja avaldasid aktiivselt rahulolematust, mille peale eestlasest omanik ta vallandas. Korra hoidmine on otsene politsei töökohustus. Kui mõni maskistatud inimene peaks kuidagi korda rikkuma, on politsei kohustus seda takistada. Milles probleem? Nautigu pealagi simorunnelid valitsejate pidu katku ajal. Meile see ei istu ja me kavatseme selle vastu piketeerida, kasutada oma põhiseaduslikku õigust. Avatud on ka "Teise Eesti supiköök", kus jagatakse kohaletulnuile maitsvat hernesuppi. Edu! Lõpetuseks arvan, et eestlastel on viimane aeg ärgata letargilisest orjaunest – muidu võib olla hilja!

Allikas: Koguja Kroonikad
Kontakt: teoloog@gmail.com


Ma ei soovi piketi keelustamist, vaid lihtsalt arvan, et selle oleks võinud korraldamata jätta.

SI - 26 tõusikutest

Kodanikud õigustavad pingviinipiketti


Kirjanik Simo Runneli poolt käimalükatud diskussioon tänavapoliitika sobivusest Eesti Vabariigi aastapäeval on toonud suuliste arutluste kõrval ka kirjalikke arvamusavaldusi. Allpool paar näidet.

Ajakirjanik ja ajaloolane Margit-Mariann Koppel:

Piketile JAA. Iseseisvuspäeva vastu patrioodid - rahvuslased küll ei võitle, sest sellega võitleksime ju ka Eesti riigi vastu. Mille eest me tegelikult võitleme - et Eesti oleks Eesti. Aga kas Eesti on Eesti? Minu arvates on Eesti Eestita. Eesti asemel ehitatakse Euroopa Ühendriike. Riigist on saanud karikatuur ja farss. Siin häbenetakse vabadusvõitlejaid, vaikitakse maha isegi Henrik Visnapuu 120. aastapäev koos tema isamaalise aateluulega, eestimeelseid inimesi mõnitatakse ja naeruvääristatakse, nad on tõrjutud ja põlu all nagu ENSV-ski. Vastuvõtupäeval näeme võltseliiti, tõusikuid, kameeleone. Tegelik, tõeline eliit, vabadussõja kavaleride järglased, vastupanuvõitlusest osavõtjad, sõjamehed, paguluses Eesti vabaduse eest võidelnud inimesed, praegused eestluse tulehoidjad sinna ei pääse. Olete näinud Aili Jõge, Ageeda Paavelit, Leo Tõnissoni, Heli Susi, August Ahase lapsi, Aino Kurge, Evi Kiisi, Jaan Leppa, Vello Edermad, Jaan Treudet jpt Eestile elavaid inimesi ja eestluse tulehoidjad ainsal Rahvuspüha üritusel, nagu väidab Simo? Mina ei ole. Lisaks väidan Simole vastu, et rahvuspüha on ka Võidupüha. Eesti sangaritest ja eestimeelsetest inimestest, eesti riikluse loojatest, on ka eestivaenulikus meedias keeruline kirjutada. Ja nii nad Eestile võõraks ja tundmatuks jäävadki. Ehk siis Eesti on eestlastele võõras. Ja ma olen sellisest pseudodemokraatlikust Eestist väga kaugel ehk siis seal kus juba paljud Eesti patrioodid - tänaval, töökoha, elatise, seltsielu, õpingute ja suhtluskeeluga. Seda Eestit esindabki 24. veebruaril Tiit Madisson.

Oleg Burov, Eesti Vabariigi kodanik aastast 1930:

Burov pro Madisson. Ja kui eeldada, et tullakse ametiautodega, so maksumaksja rahva arvelt. Olen nõus, et neil saaks tuju rikutud.

Allikas: SI


Pühade ja tähtpäevade seaduse järgi on 24. veebruar rahvuspüha, 23. juuni aga riigipüha:

§ 1. Rahvuspüha

Rahvuspüha ja puhkepäev on:

24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev.

§ 2. Riigipühad

Riigipühad ja puhkepäevad on:

1) 1. jaanuar – uusaasta;

2) – suur reede;

3) – ülestõusmispühade 1. püha;

4) 1. mai – kevadpüha;

5) – nelipühade 1. püha;

6) 23. juuni – võidupüha;

7) 24. juuni – jaanipäev;

8) 20. august – taasiseseisvumispäev;

81) 24. detsember – jõululaupäev;

9) 25. detsember – esimene jõulupüha;

10) 26. detsember – teine jõulupüha.

Teisipäev, veebruar 16, 2010

Olen piketi vastu

Lugesin Sõltumatu Infokeskuse teatest, et Madisson kavatseb korraldada 24. veebruaril piketi presidendi vastuvõtu vastu, sest tegemist olevat peoga katku ajal. Sama hästi oleks võinud piketeerida, et inimesed ei ostaks majanduskriisi ajal jõulukuuski, vaid annetaks kuuseraha kerjustele viina ostmiseks. Üks Piibli kümnest käsust on, et pühapäeva peab pühitsema. Rahvuspühasid on meil ainult üks, järelikult seda tuleb ammugi pühitseda. Vanasti käidi iga pühapäev kirikus, nüüd seda enam ei tehta, aga võiks vähemalt paar korda aastas presidendi kõnet kuulata, see võib aidata kriisidest üle saada. Sellega pole ma ise ka rahul, et vastuvõtt muudetakse moedemonstratsiooniks, aga seda ei pea ma põhiliseks. Madissoni sõnade järgi hakkavad piketeerijad kandma maske. Maski tõttu anonüümseks jääv piketeerija võib käituda halvasti nagu anonüümsusele lootev võrgukommentaatorgi. Viimati kandsid maske pronksiöö märatsejad. Ja võitlus pronksmehe eest või iseseisvuspäeva tähistamise vastu mõjuvad ühtviisi Eesti riigi vastu suunatud tegevusena.

Fotodest

Isa ütles, et aeg on magama minna. Ise läks ta magama, aga mulle tundus, et päev jäi kahtlaselt lühikeseks. Vaatasin kella. Ütlesin, et see ei ole ju mingi magamamineku kellaaeg. Teine kell näitas mitme tunni võrra erinevat aega, aga samuti mitte magamamineku kellaaega. Üks mees läks aknast välja ja lendas kosmose suunas. Aga olukord muutus ohtlikuks, sest vaatevälja ilmus ka ufo. Tagusin kahtlasi tegelasi ja lõin mõne neist lömaks. Salajased paberid viskasin tänava prügikasti. Suurt ohtu ei olnud, et need sealt leitakse, sest panin nad muu prügi alla. Aga vahel võis keegi siiski prügikasti hoolega läbi uurida ja kõik läbi lugeda. Ufod olid võibolla lugenud minu blogis avaldatud luuletust nende kohta ja tulid kontrollima, kuidas ma nende nägemisele päriselt reageerin.

Püksirihmasid müüdi poes kümnekaupa. Iga päev kirjutasin uuele püksirihmale torkimise abil uued laused ja kandsin igat püksirihma üks päev. Aga nüüd tulin uuele mõttele, et kirjutan püksirihmale lausete asemel numbreid, siis saab ühte rihma kauem tarvitada. Leidsin ühelt välismaiselt võrguleheküljelt kaks väheste riietega naiste fotot ja kopeerisin need oma kodulehekülje uuele alalehele. Tegin nii, et kodulehekülje avalehe sissejuhatava teksti juurest läks link ja selle kaudu pääses lehele, mis mõne hetke pärast kolmandale lehele edasi suunas, kus olid fotod. Kui ma kontrollisin, kas link töötab, siis ta esimesel katsel töötas korralikult, aga teisel katsel jäi vahelehte mitmekordselt avama ja näitas mõnda tähte valesti. Asja tuli veel korrastada. Mõtlesin, et originaallehe omanik võib hakata kontrollima, ega tema fotosid pole varastatud, ja selleks failinimed otsingumootorisse lüia. Ettevaatuse mõttes oleks võinud oma lehel fotode failinimed ära muuta. Aga hakkasin kahtlema, kas nii väheste riietega fotosid ei tuleks üldse minu koduleheküljelt ära kustutada, sest need ei sobi kokku kodulehekülje stiiliga, kus minust endast on hoopis teistsugused fotod. Läksin Kristeri poole. Hakkasin talle näitama raamatust ühte malepartiid. Tõstsin peale esimesed käigud 1. d4 d5 2. Rc3 Rf6 3. Rf3 Rc6. Neljandal käigul käidi assortiikommidega, mille valge tõstis d3 ja must d6. Krister küsis, et sellised käigud või. Raamat, kust ma seda näitasin, oli "Meie marjad". Olime ühes majas, mille akent väljastpoolt pildistati. Ühe pildi tegemine kestis kaua. Klaus käis vahepeal kõrvalruumis. Öeldi, et nüüd ta jääb uduselt peale. Medijainen rääkis, et ta on mõned fotod teinud, aga ta pole aru saanud, mis asi on säriaeg. Seletati, et säriaega tuleb reguleerida nupust, vastavalt sellele, kas väljas on päikesepaisteline või pilvine. Medijainen ütles aa. Ükskord olime mänginud kodus fotoringi. Pille oli lõiganud ühe ja sama foto küljest kolm erineva heledusastmega riba ja öelnud, et ühel on säriaeg liiga pikk, teisel liiga lühike ja kolmandal paras, lisades, et mängult.

Esmaspäev, veebruar 15, 2010

Kalev ja vill

kalev - viltja pinnaga täis- või poolvillane tugevasti vanutatud riie
maavillane - maainimeselik, linnaliku lihvita
maavillane Kalevipoeg - maarahva kangelane, kes kandis okkalist kasukat
kalevine villapoeg - inimene, kes elab sündimisest saadik villas ja kannab kalevit

Maraton palliga

Kõndisin mööda Fortuuna tänavat. Pärast nägin, et sellest kohast oli tehtud sel ajal foto. Pildistatud oli inimest, kes ei kõndinud mööda kõnniteed, vaid otse jõe ääres puude all. Teatati, et kaarsild pandi oma kohale tagasi. Seda nimetati raudsillaks. Mõtlesin, et kui seda mööda kõndima minna, siis võib selguda, et ta on halvasti kinnitatud ja läheb ümber. Võibolla pääseksin ikkagi eluga. Olin Pärmivabriku peatuse juures ja ütlesin, et ma ei taha piisoniga kohtuda. Seal lähedal peeti lehma, kes hommikul lahti lasti, Ihastesse sööma jooksis ja pärast ise koju tagasi tuli. Ema ütles, et lehma kallaletulek ei ole ohtlik. Kõndisin mööda Ihaste teed linnast välja. Elektritraadid laskusid posti otsast jõkke ja tulid sealt uuesti välja. Mind hoiatati, et ma selles kohas jõkke ei astuks, sest seal on kõrgepinge. Tahtsin tagasi minna, aga teisel pool läksid ka traadid jõkke. Minna ei olnud kuhugi.

Võtsin vastu telefonikõne J. Sangalt. Ta küsis, kas meil üks raamat kodus on. Vastasin, et ei ole. Siis küsis ta teise raamatu kohta, kas see on. Ütlesin, et ma vaatan. Uurisin riiulid läbi ja leidsin selle. Läksin telefoni juurde tagasi. Sang oli ikka veel toru otsas. Ütlesin, et see raamat on meil olemas. Raamatud, mille kohta ta oli küsinud, olid tema enda romaanid. Ta pidas neid vist väga tähtsateks. Kui vanaema oli uude korterisse kolinud, oli ta paljud raamatud ära põletanud. Nüüd ei olnud tal isegi Shakespeare'i teoseid. Ago ütles vanaemale, mis raamatud ta peab endale muretsema. Olevat viimane aeg, sest ta on juba vana. Vanaema vastas, et ta ei jõua nii palju lugeda.

Televiisoris näidati naiste maratonijooksu. Jooks algas staadionilt. Näidati ühte naist, kes hoidis joostes käes korvpalli palli. Võis arvata, et ta hindab ennast üle. Ta hakkas palli põrgatama, aga pall jagunes kaheks palliks ja nüüd pidi ta põrgatama juba kahte korraga. Oli oodata, et varsti kukub ta kõhuli. Puhusin suuga palli täis. Öeldi, et kui keegi väga meeldida proovib, siis see lõppeb katastroofiga. Ja tõepoolest - pall läks katki ja kõik sisse puhutav õhk tuli kohe välja tagasi. See tähendas, et ma ei saanud enam Helinaga hästi läbi. Mul hakkas kummitama laul "Huulepulk su krae peal".

Pühapäev, veebruar 14, 2010

Emotsionaalsed vajadused

Ükskord olin kodus haige. Kui jälle kooli läksin, siis mulle öeldi, et minu nime oli nädal aega järjest kooliraadios hõigatud. Asi oli selles, et ma polnud aasta jooksul laenutanud kooliraamatukogust ühtegi raamatut. Esimeses klassis laenasin küll iga kord uue, kui ühe tagasi viisin. Aga kui meid esimeses klassis esimest korda raamatukokku viidi, siis ütlesin, et mina midagi ei laena, sest mul on kõik need raamatud kodus olemas. Seepeale võttis õpetaja riiulist raamatu "Kümme kooki" ja küsis, kas see ka. Kuna seda polnud ma kodus näinud, pidin laenama selle. Raamat oli juba esimese klassi lapse kohta liiga kerge ja viisin ta järgmisel päeval tagasi. Täna lugesin läbi korraga ühe luulekogu, mida olen varem ka lugenud. Mõtlesin, et enda luuletused meeldivad ikka rohkem. Enda luuletusi lugesin eile ja need tekitasid peamiselt positiivseid emotsioone. Mõne luuletusega olin vähem rahul. Aga üldiselt mõtlesin, et kriitikud, kes seda raamatut on halvustanud, on lihtsalt minust rumalamad. Mis ei tähenda, et nad kõiges rumalamad oleksid. Aga minu ja nende emotsionaalsete vajaduste vahel on vastuolu. Olevat olemas kolme liiki väsimust - füüsilist, vaimset ja emotsionaalset. Üht liiki väsimusest aitavat puhata teist liiki aktiivne tegevus. Passiivne puhkus olevat halvem. Ühes raamatus oli öeldud, et inimene ei vaja mingit passiivset puhkust peale une. Koolis idamaade kultuuri tunnis öeldi, et uni ei ole puhkus, vaid raske töö. Rääkija ütles, et kõige paremini puhkas ta siis, kui ta ühel öösel midagi unes ei näinud. Pärast seda juttu proovisin ka niimoodi magada, aga see ei õnnestunud. Siis ma unenägusid üles ei kirjutanud. Nüüd, kus kirjutan, teeb unenägusid mäletamata ärkamine tuju halvemaks. Aga vahel tulevad unenäod siiski varsti meelde ja tuju läheb paremaks. Hambaarstile ütlesin, et suuloputusvedeliku tarvitamine teeb tuju halvemaks. Õigemini on eraldi olemas hamabaarst ja igemearst. Soovitatakse pesta ka keelt. Peale hamba puurimise on mulle ka keelde puuritud, kuigi kogemata. Eriti valus see ei olnud. Hiljuti lasti raadios laulu lapse valu ära viimisest. See oli vist eile. Eile ei olnud mul üldse tahtmist ajalehti lugeda. Raadiost uudiseid ka ei tahtnud kuulda, kuigi mõne päeva eest kuulasin iga tunni aja tagant katkendi uudistesaadet. Mõnda asja tuleb siis ka teha, kui ei taha. Depressiooniga võib juhtuda, et ei taha midagi. Psühholoogi arvates tahab inimene siis, et tal oleks depressioon, aga tegelikult on kõige suurem soov, et depressioon üle läheks. Kellegi kohta vist küll räägiti, et ta oli meelega depressioonis, sest sai sellest inspiratsiooni. On öeldud, et kahte ühesugust depressiooni pole olemas. Ühte unenägu võib kaks korda näha. Aga arvatavasti on siis ka mingi väike erinevus.

Mõtete lavastamine

Meil olid külas Oudekki ja tema ema. Andsin oma emale ja Oudekki emale lugeda oma käsikirja, kus üks tegelane oli Oudekki. Nad lugesid, nagu oleksin ma kirjutanud täiesti tähenduseta sõna ja ütlesid, et kõik paistab sellises stiilis olevat. Tegelikult nad lugesid valesti ja ma olin kirjutanud selle koha peal mitu muud tähendusega sõna. Kui nad lugemise lõpetasid, ütles ema mulle edasi, et Oudekki ema jõudis otsusele, et paistab, et seda ei saa lavastada. Seda ei võtnud nad arvesse, et tegelikult oli sellest teosest parandatud variant juba raamatuna ilmunud. Raamat oli romaan ja käsikiri näidend. Mõtlesin, et saaks lavastada niimoodi, et seda, mida tegelased mõtlevad, ei ütle nad suuga, vaid näidatakse lava kohal kirjaliku tekstina. Oudekki oli emadest sõbralikum. Tema oli küll samuti internetis teravas stiilis kirjutanud, aga täna ta nii ei rääkinud. Toomas oli võtnud sahtlist minu vana lugemispäeviku ja andis selle Oudekkile lugeda. Kalle Blomkvisti raamatud olid eesti keeles ilmunud kahe köitena, aga neisse mahtus kolm erinevat teost ja olin igaühe neist lugemispäevikusse eraldi märkinud. Vaatasin üle õla, et raamatul, millel minu mälu järgi oli pealkiri "Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu", oli tegelikult pealkirjaks onu Einari ees- ja perekonnanimi. Mõnest raamatust olin kirjutanud pikemalt ja joonistanud, teistest oli kirjas ainult pealkiri ja autori nimi.

Lamasin öösel voodis ja korteri ukse taga seisis hulk inimesi. Nad küsisid kahte taburetti. Henn viis need, ise valju häälega nuttes. Ta nuttis vist sellepärast, et tal oli kahju, et tema voodi taha ei jää enam taburetti, mille peal riideid hoida. Lugesin ette oma vana luuletuse:
Kuurist tuleb koksajaid,
koksajaid ja toksajaid.
Kuurist tuleb toksajaid,
toksajaid ja koksajaid.
Seejärel lugesin ühe salmi Klausi vanast luuletusest:
Trepist tuleb üles mees,
rammu poolest teistest ees,
tahab lahti teha ust,
aga vaatab - käsi must.
Ma ei olnud kindel, võibolla segasin kogemata kokku kahe erineva salmi read.

Lugesin "Maalehte". Seal oli Laari artikkel. Ta kirjutas, et kaks aastat tagasi algas rahvusluse tõus, aga nüüdseks on see läinud hullude kätte. Mõtlesin, et kaks aastat tagasi hakkasin ma ajalehtedele sageli kirju saatma, mis ka ära trükiti. Aga Laar pidas silmas ilmselt hoopis seda, et kaks aastat tagasi oli pronksiöö. Pronksiööl ei olnud meie suvilas lõhutud üldse lauanõusid. Üks puhveti klaasidest oli siiski katki löödud. Praegu oli laua peal tita, kellele näitasin taldrikut. Ta tahtis seda enda kätte võtta, aga ma hoidsin taldrikust kõvasti kinni, muidu oleks tita selle põrandale puruks visanud. Siis märkasin, et laual tita käeulatuses on teisigi taldrikuid. Panin ka need kaugemale. Pidin minema ühepäevasele reisile ja hakkasin selle jaoks kotti pakkima. Võtsin kaasa sellise hambapasta, mis oli küll Venemaal tehtud, aga mida hambaarst ei olnud soovitanud. Kaasa tuli võtta ka üks raamat lugemiseks ja üks paberileht kirjutamiseks. Minu toas tilkus radiaatori toru vanni, aga vannil ei olnud enam äravoolu, vaid ainult umbtoru. See ei olnud siiski üle ajama hakanud, sest vesi auras sama kiiresti kui juurde tilkus. Äravoolu umbtoru näitas, mis raamatut Helina loeb. Žanriks oli märgitud armuromaan.

Laupäev, veebruar 13, 2010

Helilooja

Olen öelnud, et mulle meeldib kirjutada rohkem kui rääkida.
Kas helilooja on inimene, kellele meeldib noote kirjutada rohkem kui laulda ja pilli mängida?

Kanali puhastamine

Kõndisime vendadega Sõpruse silla juurde. Silda toetaval mäel ei kasvanud üldse rohtu. Mulle näidati, et see tuleb sellest, et mägi on kaetud sellise ainega, mis rohul kasvamist takistab. See oli ilmselt selleks nii, et sinna ei kasvaks puid, mis võivad sillale murduda. Ühel silla küljel oli rohtu ja noori puid siiski rohkem. Kõndisime mööda seda külge. Vennad ronisid lõpuks mööda seina sillale, aga mul ei tulnud ronimine välja. Alla kukkuda oli ka liiga kõrge. Võis veel proovida ronida silla teisel küljel. Hüüdsin, et silla teisel küljel olijad, lugege silti "ronimine". Läksin silla alt läbi sinna küljele. Seal oli mul eraldi blogi, milles olin kasutanud viit silti, neist üks oli "ronimine". Blogi pidamise võimalust pakuti kõigile, kes sõitsid bussiga üle selle silla. Varem oli blogisid peetud oma nime all, aga nüüd olid need teenusepakkuja poolt asendatud ühesuguses stiilis varjunimedega.

Vaatasin aknast, et kanali jääl sõidavad sahaga autod, nii et vesi taga. Nad oleks võinud vett nähes ettevaatlikumaks muutuda, et tekib läbi kukkumise oht, aga nad tulid järgmisel ringil samasse kohta tagasi. Meil oli külas kaks tüdrukut. Istusin koos nendega kööki sööma. Rääkisin, et kanalit puhastatakse lumest, vist ralli jaoks. Pärast selgus, et kanalit puhastati hoopis jääst, sest jää oli õhukeseks sulanud ja taheti kõrvaldada oht, et keegi läheb õhukesele jääle ja läbi kukub.

Meie trepikoja postkastidelt olid maha võetud sildid "Ainult tellitud post" ja selle asemel rippusid kastidest välja elektrijuhtmed. Räägiti, et juhtmed on selleks, et varsti hakkavad postkastid näitama numbreid, mitu asja on päeva jooksul mingisse kasti pandud. Pahandasin, et kui reklaami keelav silt maha võetakse, siis hakatakse massiliselt reklaami panema. Ja kui postkastid hakkavad näitama numbreid, kui palju on sinna asju sisse pandud, siis selle järgi näevad vargad, kust kastist varastada. Ütlesin, et on ikka lolle olemas. Üks poiss oli elektrikapi kallal ja põles ära.

Avaldasin blogis võõrast blogist kopeeritud välisuudiste aastaülevaate. Mõtlesin, et ütlesin hiljuti, et mina oma blogis fotosid ei avalda, aga tegelikult on mul fotod olemas võõrastest blogidest kopeeritud sissekannetes. Varsti taipasin, et nüüd võidakse mind süüdistada autoriõiguste rikkumises, sest ma ei pannud viidet, kust blogist materjal oli võetud. Hiljuti olin sel teemal unenäo näinud, aga ärkvel olles läks ikkagi meelest. Aga ma sain veel viite lisada.

Lugesin Pille toa riiulist võetud ingliskeelset ajakirja. Pille oli sellele intervjuu andnud. Ta rääkis seal, et tema vennad käivad tema toas, hüppavad tema voodi peal ja pissivad. Ta avaldas arvamust, et võibolla järgmisel sajandil läheb asi paremaks. Intervjueerija lisas omapoolse kommentaari, et järgmisel sajandil võibolla tõesti. Sellega pidas ta silmas, et üle saja aasta keegi ei ela. Mõtlesin, et kui Pille on minu kohta sellise jutu kokku rääkinud, siis minu kaastööd ei võta see ajakiri enam vastu. Väljaandjad vaatavad minu kaastööd nähes, et see on see, kelle eest Pille on hoiatanud. Pille ise ei lubanud mul pereliikmete kohta midagi halba rääkida, isegi mitte head, ja nüüd rääkis minu kohta sellise jutu. Lamasin Pille voodi peal ja olin poolunes, aga kuulsin siiski samas toas olevate vendade juttu. Pille tuli koju, astus oma tuppa ja küsis, kas ta peab meid riigikohtusse andma. Kuna ma magasin, ei hakanud ma üldse reageerima. Pille oli varem töötanud ajakirjanikuna ja muuseumis, aga doktorantuuri astus ta õigusteaduskonda. Seetõttu asus ta uuele töökohale riigikohtus, nagu Piretki töötas Ameerika kõrgeimas kohtus. Varem oli Pille keelanud oma toa riiulis olevaid raamatuid lugeda. Kõik vennad lubasid oma voodit puudutada, väljaarvatud Pille. Või võibolla vennad ka siiski ei lubanud. Mõtlesin, et kui ma magan, siis võib selguda, et toas rääkivaid hääli näen ka ainult unes.

Reede, veebruar 12, 2010

Lastekaitsepäeva laps

Niklus kirjutas, et 29. juuli on lastekaitsepäev, aga lapsi ei sünni. Või kui peres üks laps sünnib, siis ei sünni neid juurde. Vastasin, et 29. juuli on lastekaitsepäev ja sel kuupäeval sündis vennal laps. Järgmisel päeval teisel vennal. Üks laps oli poiss, aga teise kohta ütlesin, et ma ei saa aru, kas ta on poiss või tüdruk. Ema ütles, et ta näeb kehaehitusest, et see on poiss. Kolmandal vennal sündis ka laps ja see oli küll tüdruk. Lamasin voodil kõhuli ja lapse ema istus mul jalgade peal. Üks laps kukkus kapi otsast põrndale ja hakkas karjuma. Tema pea peale ilmus trükitähtedega kiri. Ütlesin, et unustasin last valvata ja jäin magama. Aga siis selgus, et kukkunud ei olnud ehtne laps, vaid nukk. Ehtsa lapsega oli kõik korras. Kaks last läksid käpuli trepist alla. Selle kohta oli ütlus, et käivad kassid perenaise kannul.

Juubilar kukutati

Tänase turniiriga tähistati Trohhelevi 50. sünnipäeva. Ta on võitnud mitu turniiri järjest, aga täna esikolmikusse ei mahtunud. 1.-2. kohta jagasid Harujõe ja Kõiv 5 punktiga 7 võimalikust, kolmas oli Metsoja sama punktide arvuga. Trohhelev ja Viikmaa kogusid 4,5 punkti, Seljodkin, Arst, Ivainen ja mina 4. Osavõtjaid oli 18.

1. voor
Volpert-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. f3 d5 5. Og5 Oc3 6. bc c6 7. e3 Rbd7 8. Od3 La5 9. Of6 Lc3+ 10. Kf2 Rf6 Nüüd on mul ettur rohkem, aga kuna etturid olid vale värvi väljadel, läks lõppmäng viiki.

2. voor
Runnel-Ojaste
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Rf6 5. d3 Od7 6. 0-0 a6 7. Oc4 Ra5 8. Od5 c6 9. Of7+ Kf7 10. b4 h6 11. ba La5 12. Od2 Lc7 13. d4 Og4 14. de de 15. h3 Oh5 16. Le2 Oc5 17. Lc4+ Kg6 18. Rh4+ Kh7 19. Lc5 Nüüd on mul vigur rohkem, aga hiljem andsin g-liini avamise järel materjali tagasi, kui minu lipp oli g3, kuningas g1 ja vastane käis Vg8. Mäng lõppes viigiga.

3. voor
Tätte-Runnel
Vastane tegi eelmise nädalaga võrreldes uuenduse, et ei vahetanud lippe. Keskmängus andis ta ära viguri ja alistus seisus, kus tema kuningas oli g1, minu vankrid c2 ja h8 ning ratsu g3 päästmatu mati Vh8-h1++ tõttu.

4. voor
Runnel-Puis
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 Rf6 4. e5 Rfd7 5. f4 c5 6. c3 Rc6 7. Rdf3 f6 8. Od3 Lb6 9. Lc2 g6 10. Oe3 Oe7 11. Re2 c4 12. Og6+ hg 13. Lg6+ Kd8 14. ef Od6 15. f7 Vf8 16. Le6 Oe7 17. Ld5 La6 18. Re5 La5 19. Rc6+ bc 20. La5+ jne. valge võiduga.

5. voor
Trohhelev-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. c4 Rf6 5. Rc3 e6 6. Rf3 Oe7 7. Of4 Re4 8. c5 Rc6 9. Od3 f5 10. 0-0 g5 11. Oe5 Re5 12. Re5 h5 13. Ob5+ Kf8 14. Rg6+ jne. valge võiduga.

6. voor
Runnel-Harujõe
Hispaania avangu vahetusvariandist jõudsime ratsulõppmängu, kus ma võitsin etturi, aga ajapuuduse tõttu pakkusin viiki, mille vastane vastu võttis, rääkides, et ma poleks saanud võita.

7. voor
Arst-Runnel
Nimzoindia kaitses tekkisid valgele isoleeritud etturid b2, b3 ja d4, mistõttu musta seis oli ilmselt parem. Kuid samaväljaliste odade lõppmängus kaotasin tulistamise teel materjali. Odade vahetuse järel jäi valge kuningas valvama musta kaitstud vabaetturit ja tegime käikude kordamisega viigi. Lõppseis oli V: Kd3 Eb4, b5, d6, e4, g4; M: Kb6, Ee5, f4, g5. Särgava näitas, et kui valge kuningas tuleb e6, siis on tal parem.

Neljapäev, veebruar 11, 2010

Päts ja Tõnisson

Tõnisson ütles, et ajakirjanikul peab olema põlev hing.
Päts ütles, et tema on külm inimene.

Foor haruteel

Henn küsis mult kahte tühja vihikut. Ütlesin, et annan talle ühe joonelise ja ühe ruudulise. Olin hiljuti ostnud kümme vihikut ja pannud need suure toa laua peale. Aga kui ma neid vaatama hakkasin, olid vennad neisse juba kirjutanud ja joonistanud. Enne seda olin pannud laua peale eelmised kümme vihikut, mida olid vennad samuti kasutanud. Ütlesin pahaselt, et vennad on sikerdanud rohkematesse minu ostetud vihikutesse, kui mulle endale on jäänud. Mõtlesin, et võibolla vennad nimetavad minu teoseid ka sikerdusteks. Ja tegelikult jääb mulle ikkagi suurem osa vihikuid kui on minu osakaal perekonna laste hulgas. Andsin Hennule ühe tühja ja ühe osaliselt täis vihiku, sest kahte päris tühja ei leidnud. Mõtlesin, et saan poest jälle uusi vihikuid osta. Võibolla mul oli veel oma toas tühje. Vaatasin, mida vennad on vihikutesse kirjutanud. 8 aastat tagasi oli Henn kirjutanud, et kätte on jõudnud abielu. Mõtlesin, et kas aeg on tõesti nii kiiresti läinud. Aga siis sain aru, et tol ajal oli Henn alles 17-aastane, järelikult polnud tal veel midagi kätte jõudnud. Ühele leheküljele olid vennad kirjutanud jutu minu argusest. Ma ei hakanud esimesest lausest kaugemale lugema. Kui vennad olid lapsed, kirjutasid nad hästi nagu kõik lapsed. Aga kui nad hakkasid täiskasvanuks saama, siis ei olnud nende jutud enam midagi väärt, sest nad ei olnud nii andekad nagu mina.

Vaatasin oma erinevaid käekirjasid. Mõtlesin, et olen Helinale kirjutanud liiga tavalise käekirjaga. Järgmine kord peaksin tähti aeglasemalt maalima või tegema loengutes kasutatud metsikut käekirja. Aga üks maletaja, kes oli näinud minu tavalist kiiret käekirja, oli öelnud, et ma kirjutaks oma huvitava käekirjaga, võibolla olid siis ikkagi kõik minu käekirjad huvitavad. Olime Paides laagris. Lamasin öösel oma voodis. Märkasin, et Helina on tulnud oma voodist välja ja istub minu voodi kõrval, lugedes voodi peal olevat minu käega kirjutatud paberit. Teda siis minu kirjutised endiselt huvitasid. Ja ta vaatas mu varbaid. Piilusin tema poole lauge päris avamata. Aga Helina vist märkas teesklemisest hoolimata, et ma ei maga, ja läks oma voodisse tagasi. Olin temaga laagris oldud päevade jooksul vähe rääkinud. Nii palju tähelepanu nagu nüüd pööras ta mulle alles laagri viimasel ööl. Tahtsin talle midagi hüüda, aga hääl oli väga nõrk. Helina tõusis juba üles, kuigi oli pime, sest ta oli teistest varasema tõusmisega. Üks poiss kõndis teisest toast läbi selle toa kempsu ja hüüdis mulle inglise keeles eestikeelse hääldusega: "Jump, jump!" See tähendas, et tuli voodist välja hüpata. Küsisin, kas mingi hullumeelsuse aeg on kätte jõudnud. Täna tuli tõusta juba pimedas, sest pidime kojusõidu laevale jõudma. Laagrisse sõidu päeval oli ka bussile ja laevale jõudmiseks pimedas tõusma pidanud. Vahepealsetel päevadel oli kauem magada saanud. Kui poiss kempsust tagasi tuli, ütles kasvataja talle, et ta käsi ka peseks. Paistis, et mingi epideemia on lahti pääsenud. Nägin läbi avatud ukse, et teisel pool maja on naabermajade juurde viivale haruteele valgusfoor pandud. Ütlesin, et nii väiksel teel valgusfoor. Tartus oli valgusfoor isegi parkimisplatsile pandud. See võis tekkitada ainult soovi neid ignoreerida. Siiri, kelle voodi oli maja fooripoolsel küljel, ütles, et ta näeb unes ka valgusfoori tulede vahetumist: mull-mull-mull. Ema oli öelnud, et vanaema haiglas oleku ajal elas Siiri juba üksi. Aga nüüd oli vanaema haiglast väljas.

Kolmapäev, veebruar 10, 2010

Murdsin käärid

Olen kuulnud, et küünte lõikamisel ei vaja abi mitte ainult lapsed, vaid ka vanad inimesed. Mina lõikan esialgu ise, aga suure varba küüs oli läinud nii kõvaks, et seda leotamata lõigates murdusid hoopis käärid. Need olid taskunoa käärid. Nüüd küsisin, kus müiakse küünekääre. Vastati, et kosmeetikapoodides ja apteekides. Läksin apteeki. Seal küsiti, kas soovin kääre lapsele või täiskasvanule. Kui ütlesin, et täiskavanule, siis anti valida kolme või nelja erineva paari vahel. Ühed olid kõvera otsaga ja nende kohta öeldi, et need on küüne naha lõikamiseks. Ostsin sirge otsaga. Need maksid 29 krooni. Kui isa mõned tunnid hiljem kuulis, et ostsin uued käärid, tahtis ta neid näha. Nii toimus pakendist välja võtmine isale näitamiseks. Vend ütles, et ta on ka kääre murdnud.

Viieteistkümnes klass

Lamasin öösel voodis ja jälgisin ühte maleseisu. Valge a-ettur ähvardas kaotsi minna. Aga valge kaitses selle ära, lükates etturi a4. Sellel väljal toimus vahetus ja sinna jäi pidama valge ratsu, mida ei saanud ära ajada. Väljast hakkas kostma agressiivne muusika. Selline muusika vist Helinale meeldis. Läksin piilusin aknast välja, kust see muusika tuleb, aga ei näinud. Kui voodis tagasi olin, astusid muusika tegijad tuppa. Püüdsin oma nägu tekiga varjata. Algas loeng. Loengupidaja esitas üliõpilastele järjest küsimusi, millele keegi ei vastanud, kuigi ma oleks vastata osanud. Ta küsis, kas me teame midagi käpalistest. Keegi ei vastanud. Ta ütles ise, et käpalised on samad, mis orhideed. Järgmiseks küsis ta, kas me ühte Soome filmi oleme näinud. Samal ajal pani ta selle filmi mängima. Nüüd mina vastasin, et mina vist olen, aga ma ei mäleta. Õppejõud ütles, et tema on, aga tal ei ole see ka meeles. Film hakkas mängima koha pealt, kus vanem naine kukkus selili ja suri. Muidu oli see rahulik film. Varsti järgnesid juba lõputiitrid. Loeng sai läbi. Mõtlesin rääkida, et me ei õppinud selles loengus midagi, vaatasime ainult pilte ja filmikatkendeid. Erik oli vist tulnud kooli koos ühtede tüdrukutega, sest ta rääkis neile, kus tänaval need teda järgmisel päeval ootama peavad. Sõitsin koolimaja trepist lohisedes seinapoolset äärt mööda alla. Mulle öeldi, et nii ei tohi teha, sest see kulutab trepiastmeid. Vahepeal liikusin ka trepi kohal lennates, aga tervet trepivahet ei pidanud vastu, vaid vahepeal pidin jalad maha panema. Teel seisis Tristan koos ühtede võõra klassi poistega. Tundus, et ta tegi minu kohta iroonilisi märkusi. Seetõttu tõmbasin teda selja tagant prillidest, aga prillid ei tulnud eest. Küsisin, et ta näitaks, kas tal on prillid selja tagant kummiga kinni. Ta näitas, et need olid plastmassribaga. Ütlesin, et ongi, ja naersin. Läksin esimeselt korruselt ruumijaotusplaanilt vaatama, mis ruumis järgmine tund tuleb. Seal olid kirjas kaheteistkümnest suuremad klassinumbrid. Ütlesin, et kust mina tean, mitmendas klassis ma praegu käin. Küsisin Arielilt, kas ta eelmine aasta käis koolis. Ariel vastas, et ei käinud. Ütlesin, et viimati käisin ma kaheteistkümnendas klassis, kaks aastat pole ma vahepeal koolis käinud, siis olen tõenäoliselt praegu viieteistkümnendas. Arvatavasti pidi minema sinna ruumi, kus oli õpetaja Kalme, sest tema pidi andma arvatavasti meie klassile tundi.

Olime Paides. Joonistasin pilte, mille mõtlesin saata ümbrikuga Helinale. Selleks kasutasin suurt kokkumurtud paberit, millel ühe pildi joonistasin esimesele küljele, teise neljandale ja kolmanda teisele-kolmandale. Kui pilt valmis sai, ütles üks vend, et nii kehv pilt. Läksin talle selle eest kallale. Vennad ütlesid, et hakkavad mängima maade vallutamist. Seetõttu viskusin kõhuli lauale pildi peale, hüüdes, et nad ei tohi seda kortsutada. Aga see oli juba kortsus. Tuppa tuli Pille, kellest oli kohe näha, et ta tahab minu pildi kohta midagi halvustavat öelda. Talutasin ta kööki, öeldes, et tema viin Tartusse, aga ise tulen Paide tagasi.

Minu viimasele blogisissekandele oli tulnud 17 kommentaari. Esimeses kommentaaris oli öeldud, et üks vallavanem, kellest ma olin blogis kirjutanud, oli minu blogi lugedes ühe minutiga erootilise elamuse tõttu infarkti saanud. Ülejäänud kommentaarid olid vastused sellele kommentaarile. Hakkasin kaaluma, kas ma ei peaks blogi kinniseks muutma. Aga ilma blogita oleks ka raske hakkama saada olnud. Võibolla kartsid inimesed minu blogis arvu 13 ja said sellepärast infarkte. Henn küsis mult sauna ukse ees, kas ühest autojuhist, kellele oli hiljuti lehes surmakuulutus, olin mina enne seda blogis kirjutanud. Ta nimetas seda ees- ja perekonnanime pidi. Vastasin, et ma ei mäleta, aga igatahes polnud ta eesnimi Traktor. Henn rääkis, et Jaama tänava elanikega on ka nii, et autodele püütakse anda selliseid numbreid, et need Jaama tänava nimega ei assotsieeruks, sest vahel põrkavad autod kokku. Läksin sauna. See oli soojaks köetud, aga riietumisruumi ja pesemisruumi aknad olid läbipaistvaks muudetud, nii et kõik sees toimuv paistis otse rahvarohkele Riia maanteele. Seetõttu läksin lahti riietuma lavaruumi. Selle aken oli seni laudadega kinni löödud olnud, aga nüüd olid sealt ka pooled lauad lahti kistud, nii et ka see ruum oli tänavale näha, pealegi oli sees valgem kui väljas. Olin küll natuke aega saunas, aga läbipaistvate akende tõttu ei jäänud sinna kauaks. Lahkudes mõtlesin kirjutada klassi listi, et Ariel on vastik inimene, seetõttu ma rohkem klassikokkutulekutele ei tule. Juurde mõtlesin lisada, et täna oli saun ka vastik. Ariel oli mulle mõlemal klassikokkutulekul kätega kallale tulnud, samuti koolis. A-klassi kokkutulekutele seetõttu ma enam minna ei kavatsenud, C-klassi omadele võis minna. Inimesed lahkusid klassikokkutulekult. Üks tüdruk uhkustas, et ta nägi mind ja kõiki minu vendi ilma riieteta. Teel paistis olevat suur koer, seetõttu keerasin ümber ja läksin vastassuunas, kuigi selgelt ma ei näinud. Bussipeatuses tõukasin Ivo vastu sammast, öeldes, et see on selle eest, et ta mulle ükskord kallale tuli. Kristjan G. küsis, kas tema ka mind kiusanud on. Vastasin, et jah, ükskord hakkasin ma klassikaaslastele märkmikusse käitumise eest pluss- ja miinuspunkte kirjutama, tegin seda kolm päeva järjest, kõige madalam hinne oli -2 ja Kristjanil kogunes kolme päevaga -5 punkti. Kristjan tegi aah. Sillal tuli Ariel mulle jälle kallale. Aga sain ta haardesse ja värvisin markeriga tema käed ja pea roheliseks, öeldes, et see on selleks, et politsei ta ära tunneks. Kartsin, et ühel hetkel ta rabeleb haardest vabaks, nagu oli juhtunud varasematel kordadel. Aga nüüd seda enam ei juhtunud, sest ma olin viimasel ajal nii kõvasti lihaseid treeninud. Lõpuks lasin ta ise vabaks ja jooksin tema eest kodu suunas. Mind lukustati ühte väiksesse metallseintega ruumi. Hakkasin kehaga seinu rammima, kuni üks sein andis järele ja kukkusin basseini. Ma ei teadnud, kas pääsesin lahti vastu vangistajate tahtmist või olingi ma katseloom, kellest jälgiti, kui kiiresti ta tee vabadusse leiab. Basseinis oli nii sügav vesi, et põhja ei paistnud. Seda rohkem mängult. Ujusin kaldale. Astusin väiksesse esikusse, kus sõin saiakesi ja moosi. Edasi astusi kööki. Seal oli üks vanem naine, kes küsis, kas mina olen ka vang. Nüüd märkasin, et aknal on trellid ees.

Teisipäev, veebruar 09, 2010

Kiirlugeja riik

Mida kiiremini ma loen, seda vähem mõtlen ja tavaliselt on seda lühemad minu järgmise päeva unenäoüleskirjutused. Tänapäeval propageeritakse kiirlugemist. Nõukogudeaegses psühholoogia raamatus oli eriti kiire lugeja näitena toodud Lenin. Aga kas ta on hea eeskuju? Kas tema loodud riik ei olnud algusest peale ebaõnnestunud? Ja kas see ei tulnud just mõtlematusest?

Võimalik, et ma eksin. Lenin ka kirjutas palju ja võibolla ta mõtles kirjutades. Ja ma ei tea kõigi paremate riikide juhtide lugemiskiirust.

Kiiresti kasvavad lapsed

Vaatasime fotot Euroopast. Keskel oli üks suurem lamedam laik. See oli Berliin. Öeldi, et Saksamaal elatakse mujal igal pool puude all, väljaarvatud Berliinis. Teised suuremad pealinnad olid ka sarnased laigud, aga mitte nii suured. Kogunesime metsaalusele teele rattaralli starti. Mina ootasin starti kaelani vees seistes. Kui ralli pihta hakkas, sõitsin teistest väiksema ringi.

Läksin spordikooli malevõsitlusele, kuhu mind oli kutsutud. Üks vanem mängija küsis, mis on minu kõige kõrgem koht Tartu meistrivõistlustel. Vastasin, et olen kaks korda kümne hulgas seitsmendaks tulnud. Nuppe peale pannes selgus, et ühes komplektis ei ole kõik nupud alles ja need tuli asendada muude lauamängude nuppudega. Kui mäng pihta hakkas, ei leidnud ma kohta, kus mängida. Iga laua taga oli keegi minust noorem ja Rei andis neile simultaani. Küsisin Reilt, kas mina ei peagi osalema. Rei vastas, et ei pea. Ütlesin, et ma ei teadnud, mis võistlus siin on. Hakkasin koju minema. Mõtlesin, et hakkan iga päev valmistuma Tartu meistrivõsitlusteks, et tulla Tartu meistriks. Valmistun Kerese "Valitud partiide" järgi, neid põhjalikult analüüsides. Vaatan sealt raamatust ainult nende avangutega partiisid, mida ma ise mängin.

Käis sõda. Aga rindejoon ei olnud vist katkematu, vaid vaenulikud väeosad seisid vastamisi ainult teatud kohtades. Mõtlesin minna ringiga vaenlase väe selja taha ja süüdata seal põllu, võibolla ka metsa. See oli küll meie oma rahva maa, aga seda nimetati põletatud maa taktikaks.

Ajalehes kirjutati ühest pikast tumedanahalisest naisest, kes oli seotud kahe ühesuguse eesnimega inimesega. Fotol oli see naine koos oma kolme lapsega. Üks laps oli 5, teine 3 ja kolmas 2-aastane. Lapsed olid juba peaaegu sama pikad kui ta ise. Mõtlesin, et see naine on ju tegelikult Tõnuga abielus. Aga siis märkasin, et see, keda temaga seotuna on mainitud, kannabki nime Tõnu. Tõnu oli öelnud, et ta tahab, et tal oleks veel rohkem lapsi kui tema vanematel. Tal polnud küll nii paljude laste toitmiseks raha, aga raha sai ta vanemate käest. 5-aastane laps oli helilooja. Ta tahtis välja anda oma CD-d. Isa rääkis, et see laps isegi oskab kirjutada, enamus lapsi kirjutab halvemini. Näiteks ei meeldi isale "Õnneliku printsi" stiil, kus on kohmakas sõnastus, et tegelane astub ametisse peaministrina, siis läheb tagasi ja astub ametisse peaministrina. Isa lisas, et seda raamatut pole ta kunagi lugenud.

Esmaspäev, veebruar 08, 2010

Jaapani lipp

Jaapanit nimetatakse tõusva päikese maaks ja Jaapani lipul olevat tõusev päike. Aga Jaapanil on nii ida- kui ka läänerannik ja läänerannikul on paremini näha hoopis loojuvat päikest. Võibolla on punane ring Jaapani lipul hoopis kirsimari? Igatahes uudistes vahel teatatakse, et Jaapanis kirsid õitsevad, seega on kirsipuu sealsele rahvale kuidagi eriliselt tähtis. Valge värv Jaapani lipul sel juhul võibki tähistada kirsiõisi.

Püksirihm akna küljes

Mul oli selline magnetkaart, et kui see silma juurde panna, näitas ta teel seisva inimese nime. Niiviisi tundsin ära Kati P., keda ma muidu ära poleks tundnud. Mulle ainult ei meeldinud, et niiviisi võidakse arvata, et ma pildistan. Teisel pool teed kõndisid Antti ja Sander. Sander irvitas ja ütles, et eelmine kord pidasin teda Anttiks. Olin tõesti seetõttu ühe asja Sandri kätte andnud. Nüüd viskasin talle ühe eseme vastu varvast. Läksime kooli matemaatika tundi, kus meile õpetati keerulisi asju. Kui tund läbi sai ja klassist välja läksin, tuli mulle vastu suur kari õpetajaid. Vastu tulevale õpetajale oleks tulnud tere öelda, aga kui neid nii suur kari tuli, siis ei jaksanud ma ühelegi öelda. Läksin koolisööklasse. Mul oli kuu söögiraha maksmata, aga kuna olin suurem osa kooliskäimise ajast tasuta süia saanud, siis arvasin, et võiksin nüüd ka tasuta süia. Aga sööklas ütles üks õpetaja mulle, et nüüd saab maksta ühe söögiaja raha korraga kohapeal. Sai maksta raha või bussitalongiga. Maksin bussitalongiga, kuigi see maksis ühest toiduportsust natuke rohkem ja raha tagasi ei antud. Mul oli taskus ka raha, sealhulgas üks välismaa münt.

Kui ma järgmine kord koolisööklasse sööma läksin, ei maksnud ma isegi bussipiletiga. Mõtlesin, et sööklal on see toit juba olemas, järelikult nad ei jää söömise tagajärjel vaesemaks. Lähenesid lõpueksamid. Käisime teist korda keskkoolis. Olin kogu aeg mõelnud, et teist korda ma lõpueksameid ei tee, aga nüüd hakkasin mõtlema, et võiksin teha, sest mulle meeldib eksameid sooritada. Eksamiteni on veel poolteist kuud aega, seega jõuan veel palju asju selgeks õppida. Kui osadeks eksamiteks ei jõua ja neil läbi kukun, saab pärast teha ka järeleksamit ja siis ei pea enam õppima kõigiks eksamiteks korraga. Aga otsustasin, et ma siiski ei lähe lõpueksamitele, sest eelmisest korrast on mul head hinded, mida ma ei taha ära rikkuda. Siis sain inglise keele eksami hinde niisama, loobudes eksami sooritamisest, ja nüüd ei soorita ma seda kunagi. Ainult et keegi peale minu ei tule selle peale, et eksamitele võib minemata jätta. Rääkisin Erikule, et ma ei taha eksamitele minna, sest eelmine kord sain nende eest peamiselt viisi ja mõne nelja, aga nüüd tuleksid samade asjade eest kolmed. Erik pöördus selle küsimusega õpetaja Kalme poole. Kalme ütles, et kui klass hääletab, et ta eksameid ei taha, võib need ära jätta. Mina mõtlesin, et miks mina pean enamuse otsuse järgi käituma, miks ma ei või ise otsustada, kas ma eksameid teen või mitte. Erinevad eksamitegijad pidid eksamiruumi sisenema erinevatel kellaaegadel. Helen ütles, et ta teeks eksami hommikul kõige varasemal kellaajal. Ta küsis, kes tuleks varahommikul autoga tema ema ja vanaema maja eest läbi, et teda kooli sõidutada. Mõtlesin, et kas Helen siis välismaal elades nii palju raha ei teeninud, et oma korter osta, kui ta elab endiselt koos ema ja vanaemaga. Ariel ütles, et tema võib Helenit sõidutada. Sellega otsustati, et Ariel ja Helen sisenevad eksamiruumi kahekesi. Istusime suure ruumi seina ääres. Ariel küsis Erikult joogitopsi. Erik ütles, et kui Ariel selle tüdrukutele viib, siis joogu see enne tühjaks, muidu tuleb triip. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Võibolla aidsi. Ariel ja Erik hakkasid omavahel kaklema. Kaklus läks järjest metsikumaks ja nad peksid üksteist järjest suuremate esemetega. Läksin väiksesse ruumi, kus oli suur aken. Uks pandi minu selja taga kinni. Nüüd pidin vist sinna nii kauaks luku taha jääma, kuni ma nälga suren, sest kedagi polnud ust lahti tegema tulemas. Kui keegi ukse tagant mööda läks, oleks võinud hüüda, et ta ukse lahti teeks. Aga ma ei kuulnud, millal mööda minnakse.

Üks naisblogija oli hakanud lugema minu blogi, mille peale mina olin omakorda tema blogi lugema hakanud. Aga nüüd oli ta blogi maha võtnud. Otsustasin võtta järgmise naisblogija, kes kunagi mõned korrad minu blogi oli külastanud ja tema blogi lugema hakata. Nüüdseks olin ma viimane, kes oma külastustest jälgi jättis, kõik teised tegid seda varjatult. Lugesin selle naisblogija kohta juturaamatut. Seal kirjutati, et üks mees läks tema maja juurde ja luuras teda nurga tagant. Naine pani teise korruse akna külge püksirihma, nii et aken imes püksirihma sisse. Naine ise läks maja juurest kaugemale. Mees tuli nurga tagant välja, võttis oma pükstelt püksirihma maha ja kinnitas selle sama akna külge. Aken imes selle ka sisse. Nüüd oli mees ilma püksirihmata ja püksid kippusid alla vajuma. Tuli oodata, millal naine tagasi tuleb, et rihm kätte saada. Naine tuli alles õhtul. Nad läksid koos tuppa. Edasi läks jutt ähmaste väljenditega. Oli kirjutatud, et meest hakkasid huvitama alternatiivsed kehaosad. Aga üheks alternatiivseks kehaosaks oli nimetatud hoopis nägu. Oli kirjutatud, et järgmiseks hommikuks sai nende vahel kõik korda.

Pühapäev, veebruar 07, 2010

Puuhaldja saatus

Kui puu langetatakse, kas puuhaldjas siis:

1) elab edasi kännus,
2) elab edasi seinapalgis,
3) saab hukka,
4) otsib endale noorema puu?

Kirik ja karud

Lugesin "Postimehest" venekeelset artiklit, et Venemaal hakati lammutama kuulsat ülemaailmset kirikut. Tõlkisin artikli ära ja panin tõlke oma blogisse. Lammutatav kirik ei olnud vist see Kremli kirik, mille iga sibulkuppel on erinevat värvi triipudega, vaid üks natuke igavam. Mõtlesin, et nüüd panin blogisse täpselt "Postimehes" ilmunud artikli, selle eest võidakse mind süüdistada autoriõiguste rikkumises. Süüdistuse vältimiseks tuli blogisissekandes midagi muuta. Lisasin tõlke fotol näidatud kirikuseinal olevast luuletusest. "Postimees" oli ka selle luuletuse ära tõlkinud, aga seda tõlget ma üldse ei vaadanud, minu tõlge oli teistsugune. "Postimees" oli artiklis ära tõlkinud ka kiriku nime, mina jätsin selle venekeelseks. Mõtlesin, et minu artikli tõlge ei ole siiski kõige parem, kasutasin kohmakaid väljendeid ja võibolla ei saanud aru, et mitu artiklis kasutatud väljendit olid piltlikud. Tegime vendadega kolmekesi igaüks endale ühe pehme mängukaru. Ütlesin, et ühelgi neist karudest ei ole silmi ega suud, vanasti oli minu karul nägu olemas, aga see on küljest tulnud. Siis vaatasin, et olen oma karule praegusel kujul siiski õmmelnud ette ripendavast niidist silmad ja suu. Ja samal karul olid ka niitidest juuksed. Üks karu sõi mürgimarju ja suri selle kätte, ühe karu sõi teine ära ja üks lasti maha. Ja päriskaru lasti ka kahe lasuga maha. Eesti pidas Venemaaga karude üle läbirääkimisi. Eesti karud oleks võinud saata üle piiri Venemaa metsa elama. Aga Eesti tahtis, et ta saaks endale ka uuesti kaks karu.

Tartusse oli ehitatud uus maja, mida palju kritiseeriti. Üks mees ütles, et maja on liiga suur ja sellel on liiga suur fassaad. Maja suurust kritiseeriti võibolla ainult rahva raha kulutamise pärast, aga fassaad oli minu meelest ka kole. Fassaad oli maja seina alumine piltidega osa. Maja asus Raekoja platsil turuhoone kõrval ja selle ülemine osa oli turuhoonega sama värvi. Kirjutasin Bristolile, et maja alumine osa on kole, aga ülemine sobib turuhoonega hästi kokku. Bristol tegi selle põhjal arvatavasti järelduse, millised riided selga panna. Henn tegi silla peal kukerpalli. Mulle ei meeldinud, kui tehti tagurpidi kukerpalli, sest oli oht niiviisi kaelaluu ära murda. Kaubamaja kõrvalt endises bussijaamas hakkas startima rattaralli. Rallil osalejad startisid päev läbi väiksemate gruppide kaupa. Võis juhtuda, et ühe grupi aeglasematest mööduvad rajal järgmise grupi kiiremad. Praeguses grupis startisid teiste hulgas Klaus, Henn ja Toomas. Toomas soovitas, et Henn kihutaks. Mina soovitasin, et ta ei kihutaks. Mina rallil ei osalenud ja sõitsin ainult laste jalgrattaga, kuigi mõtlesin, et võibolla oleks natuke suurem õigem. Sõitsin oma rattaga kaubamajja sisse ja seal trepist alla. Minuga võidi hakata pahandama, et niiviisi lõhun ma treppi. Trepi kõrval oli üks umbkoridor, kuhu ei tohtinud minna, kuigi nooremana olin sellistes kohtades käinud. Sisenesin turule. Seal müüdi torte. Müüja lõikas tordi küljest lahti järjekordse äärest ääreni riba ja ütles, et seda torti ainult pudistatakse. See tähendas, et seda küll käidi maitsmas, aga keegi ära ei ostnud. Kaks maitsjat olid praegu ka platsis. Üks neist tahtis võtta tervet suurt riba, aga müüja talle nii palju ei lubanud, vaid lõikas riba kahe maitsja vahel pooleks. Maitsja sõi terve riba poole ära ja seejärel ütles, et seda torti ta ei taha. Tal kindlasti polnud algusest peale ostmise kavatsust, vaid ta tahtis ainult kõhu tasuta täis süia. Ise ostsin ka tänase koduse peo jaoks kahest tordist teist, kuigi tegelikult pidasin neid torte võrdselt headeks.

Minu neljas raamat oli ilmunud Rauna kirjastuses. See oli proosaraamat, aga nüüd oli ta lubanud välja anda ka minu luulekogu. Olin talle saatnud "Maailmakorra" käsikirja, ta oli selle ära toimetanud ja mulle üle vaatamiseks saatnud. Panin tähele, et mitu luuletust on vahelt välja võetud. Kirjutasin need sisse tagasi. Need olid välja võetud ilmselt meelega, sest Raun pidas neid luuletusi kehvemateks. Aga kavatsesin talle kirjutada, et ilma nende luuletusteta ei saa raamatut välja anda, sest minu jaoks on muutunud kogu tervikuks, mida ei saa lõhkuda. Mõtlesin ümber ja kirjutasin hoopis, et seda raamatut pole mõtet välja anda, sest üks trükk temast on juba ilmunud, seda ei osteta poodidest ära. Raun vastas, et küll see aegamööda ära ostetakse. Kirjutasin, et las ostetakse esimest trükki, anname välja parem mõne muu raamatu. Raun jäi nõusse, aga ma polnud veel otsustanud, kas anda trükis välja mõni olemasolevatest võrguluulekogudest või koostada nende põhjal valikkogu. Raamatu oleks saanud koostada ka mingitest muudest blogi osadest. Olin Lossi tänava õppehoones. Tahtsin sõita liftiga neljandalt korruselt alla. Kui vajutada sõidu ajal lifti nuppu, siis ta pidi vist katkestama sihtkorrusele sõidu ja avama uksed lähimal sellesuunalisel korrusel. Õppehoone teine korrus oli juba maa all ja pidin vist sõitma sinna. Esimesel korrusel ei olnud ma kunagi käinud, aga seekord otsustasin selle ära vaadata. Kui uks esimesel korrusel avanes, nägin imepisikest koridori, milles olid ainult kahe ruumi uksed. Need olid vist laoruumid. Ma ei hakanud sellises kohas liftist väljuma, vaid sõitsin teisele korrusele. Teisel korrusel kohtasin koridoris vanaema. Ta küsis, kas ma tulin ka seminarile. Vastasin jah.

Laupäev, veebruar 06, 2010

Väljendid rumaluse kohta

Eestlane ütleb rumaluse kohta arulagedus. Aga venelasest vene keele õpetaja ütles hoopis, et meie peas on pime mets, mille tema peab maha raiuma. Räägitakse, et vene muinasjuttudes on mets hirmsam paik, seal elavad nõiad ja need nõiad on tegelikult soomeugrilased.

Maiv

Kõndisin Laiale tänavale. Mõtlesin, et niimoodi võidakse arvata, et lähen klassikokkutulekule. Otsustasin, et sinna ma ei lähe. Läksin ühte aeda, kus oli mitu ilusa näoga meest. Samuti ühe nendest meestest isa, kes oli noorena ise ilusa näoga olnud. Kõik need mehed olid minu klassivendade sugulased ja mitte minu vendade klassivendade. Aias roomas ka kolm titat. Teised pidid kogu aeg valvama, et titad kaevu ei kukuks. Jõudsin kodu lähedale. Vaatasin, et tammedel pole peaaegu üldse tõrusid küljes. Mõtlesin, et see tuleb vist sellest, et on sügis ja nad on juba maha sadanud. Kui maha vaatasin, oligi seal palju rohkem tammetõrusid ja kastanimune. Mõtlesin neid titadele viia. Titad oleks need kindlasti suhu pannud. Aga mäletasin, et kunagi oli öeldud, et tammetõru saab süia, aga kastanimuna mitte. Sellest võis järeldada, et kastanimunad on mürgised. Kui tammetõrusid võis süia, siis mõtlesin ühe tuuma kohe ära süia. Kahtlustasin küll, et võibolla mõni tammetõru sort on ka mürgine.

Vaatasin Arraku raamatut Maivist. Nimi Maiv oli tuletatud sõnast vaim ja see tegelane kujutas endast Läänemaa vaimu, kus Arrak suvitas. Esimeses peatükis nägi jutustaja Maivi esimest korda unes. Maiv tuli hoiatama, et läheneb suur torm ja aknaluugid tuleb kinni panna. Järgmistes peatükkides järgnesid teised samasugused asjad, näiteks teises peatükis nägi jutustaja Maivi kadakate vahel. Olin Läänemaal. Tundsin ära koha, kus olin juba kunagi varem olnud. Mõtlesin, et kes palju reisib, selle jaoks hakkab järjest rohkem kohti tuttavate kohtadega seostuma ja nad tahavad neid uuesti näha. Mina olin reisinud vähe, aga oleksin võinud seda edaspidi rohkem teha.

Kirjutasin lühikese sissekande Euroopa Liidu kohta ja saatsin selle edasi eurolisti. Üks listi liige vastas mulle, et Eesti mitte ei ole iseseisev, vaid oli iseseisev. Need, kes olid kunagi enne uudistegrupi ja listi lahku viimist uudistegrupis kirjutanud, olid viimasel ajal listiga liituma hakanud ja kirjutasid vahel jälle. See võis olla minu raamatu ilmumise mõju. Nemad olid endiselt samadel seisukohtadel, mis varem. Mina olin muutunud natuke järeleandlikumaks ja seetõttu olid nad mind viimasel ajal korduvalt parandanud. Mõtlesin, et vastan homme. Kirjutan, et enne Euroopa Liitu astumist kirjutasin, et sinna astumine on iseseisvuse kaotus, et näidata, mida see endaga kaasa toob. Aga nüüd, kus see on juba juhtunud, kirjutan, et Eesti on iseseisev, sest on vaja seadusi Eesti kasuks tõlgendada.