Lugemine, kirjutamine ja kustutamine

Üks blogi, mida ma lugesin, tundub jälle olevat maha võetud. 9-aastaselt ma ka hävitasin oma teoseid, aga tagantjärele kahetsen hoopis hävitamist. Oma blogis olen kaalunud mõne konkreetse sissekande kustutamist ja vähemalt ühe olen kustutanud, aga kogu blogi likvideerimine pole mulle pähegi tulnud. Seda olen küll kartnud, et keegi teine võib selle hävitada. Üks tuttav rääkis, et tal oli hot.ee all kodulehekülg, ühel päeval see kadus ja teenusepakkujad ütlesid, et seal polnud juba mitu kuud ühtegi muudatust, nad arvasid, et seda pole enam vaja. Minu esimene kodulehekülg ehk praeguse kodulehekülje esimene variant on vist ka kustunud, ma ei mäleta praegu täpselt selle aadressi, et kontrollida. Praeguse koduleheküljega võrreldes oli põhierinevus see, et seal oli arvutiga tehtud joonistusi. Ja muidugi vähem asju. Või nüüd tuleb meelde, et see kodulehekülg ei olnud ka esimene, vaid kunagi tegin ühe lihtsama, kus ei pidanud ise html-i kirjutama. Sellest ma ei mäleta isegi, kas ma nädal hiljem ta veel leidsin. Kui kodus ei olnud veel internetiühendust, siis käisin internetis ainult kord nädalas. Kirjavahetus käis nii, et kui samal päeval sain vastuse, siis lugesin seda alles nädal hiljem. Pärast läks kirjavahetus jälle aeglasemaks, sest hakkasin vahetama paberkirju. Ühe paberkirja kirjutamine võtab mul tavaliselt tund aega ja sellest koopia kirjutamine teise tunni. See tähendab, et kirja väljamõtlemine ei võta rohkem aega kui selle kopeerimine. Või siiski võtab, sest midagi mõtlen ma juba enne kirjutama hakkamist. Kopeerimise ajal võtab peale kirjutamise natuke aega ka originaali lugemine. Eile lugesin üle tüki aja raamatu ühe päevaga läbi. Õigemini pooleteist või kahe tunniga. Järelsõnas oli öeldud, et autor kirjutas seda kümme aastat. Järelsõnasid oli kolm tükki. Minu neljast raamatust on järelsõna ühel. Läbisaadud raamatute nimekirja panin ka oma elektroonilised raamatud. Teiste elektroonilisi raamatuid pole pannud, kuigi koostatavatel raamatutel vähemalt olen elektroonilise variandi läbi lugenud. Kõigile enda koostatud teiste autorite raamatutele olen kirjutanud saatesõna. Ühel raamatul on see eessõna, teistel järelsõna. Viimati kirjutatud saatesõna pole veel ilmunud. See oli varasematest pikem. On väidetud, et lühidalt kirjutada on raskem kui pikalt kirjutada. Aga algajal on see ilmselt siiski vastupidi.