Luuleridade võrdlus

Käis sõda. Mina torkisin mänguauto ratta võlliga putukapesi, et tappa putukaid. Ma ei teadnud küll, mis sellest kasu on. Tanel oli Teise maailmasõja ajal olnud Nõukogude lendur. Eesti kohale lennates langes ta sakslaste kätte vangi. Ta hoiatas neid, et temal tuumapommi ei ole, aga varsti tullakse Leningradile tuumapommi viskama. Tol ajal veel ei teatud, et tuumapommi plahvatuse lähedal viibijad saavad kannatada. Aga sakslased evakueerisid siiski Leningradi ümbrusest inimesed Põhja-Lätisse, nii et plahvatuses keegi kannatada ei saanud. Plahvatuse tagajärjel tekkis Laadoga järv. Sellest rääkis Ann. Mõtlesin, et Põhja-Läti on Leningradist veel kaugemal kui Tartu.

Tõusin hommikul üles ja läksin suurde tuppa külaliste juurde pidulauda. Kui olin seal mõnda aega istunud, hakkasin minema magama tagasi. Mul ei olnud riideid seljas, mis oli ebameeldiv. Seni polnud sellest midagi, sest olin istunud laua varjus, aga püsti tõustes laud mind enam ei varjanud. Oskasin ennast varjata ainult sauna istumisalusega. Alles oma tuppa jõudes tuli mul pähe, et mul on ju selja taha käterätt kinnitatud, oleksin võinud selle endale ümber mässida. Minu toas olid vennad süüdanud puuklotsid. See mulle ei meeldinud, sest nii jäi vennapoegade jaoks mänguasju vähemaks. Hakkasin tuld kustutama. Aga kui ma klotsidele vett peale valasin, said need sellest hapnikku ja leegid läksid hoopis suuremaks. Karjusin vendade peale. Nemad rääkisid Saatanast. Selle eest hakkas isa ka nende peale karjuma ja neid juustest tirima. Seda vennad võibolla olidki tahtnud provotseerida, sest tänapäeval sai selle eest kohtulikult karistada.

Õhtul läksin suurde tuppa tagasi ja nüüd olid mul riided seljas. Kadri rääkis, et Piirimäe oli talle majandusteaduskonnas loenguid pidanud. Ajaloolasena oli Piirimäe uurinud majandusajalugu ja seetõttu oskas ka majandusteaduskonnas loenguid pidada. Ta oli eurovastane. Kadri rääkis, et Piirimäe oli kasutanud loengus võrdlust, et mingi asi sarnaneb kärnase jala teki alt välja pistmisele.

Lauk oli maleblogis avaldanud Kerese partii. Mõtlesin kirjutada kommentaari, kust raamatust ma seda partiid hiljuti vaatasin. Kunagi varem olin juba teisest kohast vaadanud, aga sellest vaatamisest polnud enam palju meeles. See oli kombinatsioonirikas partii, kus laual olid pikad etturiketid.

Magasin oma voodis, ja teistes voodites magasid vennad. Raadio mängis. Seal loeti uudiseid. Unenäos võis uudiseid natuke teisiti kuulda, aga põhiliselt pidin kuulma siiski seda, mida päriselt räägiti. Lugesin "Postimeest". Seal arvustati K. Sandri esimest luulekogu. Kirjutati, et nüüd on üks andekas luuletaja juures. K. Sandri luulekogus oli esikohal teretusluuletus, mille esimene rida oli:
Tere, keda kandvad tiivad.
Sellega näitas autor, et teda huvitavad ainult andekad inimesed, ükskõik kas males või kirjanduses. Millegipärast oli ta minust mõlemal alal natuke tugevam. Aga tema eelmine raamat oli kirjutatud minu eeskujul. Kontrollisin, kas ka see. Selleks püüdsin meelde tuletada oma luulekogus esikohal olevat teretamisluuletust. Kõigepealt tuli meelde Ott Arderi luulerida:
Tere-tere, televiisor,
mis oli tõesti K. Sandri luuletusega samas rütmis, aga siis tuli meelde ka mu oma avarida, mis oli siiski hoopis teises rütmis.