Foor haruteel

Henn küsis mult kahte tühja vihikut. Ütlesin, et annan talle ühe joonelise ja ühe ruudulise. Olin hiljuti ostnud kümme vihikut ja pannud need suure toa laua peale. Aga kui ma neid vaatama hakkasin, olid vennad neisse juba kirjutanud ja joonistanud. Enne seda olin pannud laua peale eelmised kümme vihikut, mida olid vennad samuti kasutanud. Ütlesin pahaselt, et vennad on sikerdanud rohkematesse minu ostetud vihikutesse, kui mulle endale on jäänud. Mõtlesin, et võibolla vennad nimetavad minu teoseid ka sikerdusteks. Ja tegelikult jääb mulle ikkagi suurem osa vihikuid kui on minu osakaal perekonna laste hulgas. Andsin Hennule ühe tühja ja ühe osaliselt täis vihiku, sest kahte päris tühja ei leidnud. Mõtlesin, et saan poest jälle uusi vihikuid osta. Võibolla mul oli veel oma toas tühje. Vaatasin, mida vennad on vihikutesse kirjutanud. 8 aastat tagasi oli Henn kirjutanud, et kätte on jõudnud abielu. Mõtlesin, et kas aeg on tõesti nii kiiresti läinud. Aga siis sain aru, et tol ajal oli Henn alles 17-aastane, järelikult polnud tal veel midagi kätte jõudnud. Ühele leheküljele olid vennad kirjutanud jutu minu argusest. Ma ei hakanud esimesest lausest kaugemale lugema. Kui vennad olid lapsed, kirjutasid nad hästi nagu kõik lapsed. Aga kui nad hakkasid täiskasvanuks saama, siis ei olnud nende jutud enam midagi väärt, sest nad ei olnud nii andekad nagu mina.

Vaatasin oma erinevaid käekirjasid. Mõtlesin, et olen Helinale kirjutanud liiga tavalise käekirjaga. Järgmine kord peaksin tähti aeglasemalt maalima või tegema loengutes kasutatud metsikut käekirja. Aga üks maletaja, kes oli näinud minu tavalist kiiret käekirja, oli öelnud, et ma kirjutaks oma huvitava käekirjaga, võibolla olid siis ikkagi kõik minu käekirjad huvitavad. Olime Paides laagris. Lamasin öösel oma voodis. Märkasin, et Helina on tulnud oma voodist välja ja istub minu voodi kõrval, lugedes voodi peal olevat minu käega kirjutatud paberit. Teda siis minu kirjutised endiselt huvitasid. Ja ta vaatas mu varbaid. Piilusin tema poole lauge päris avamata. Aga Helina vist märkas teesklemisest hoolimata, et ma ei maga, ja läks oma voodisse tagasi. Olin temaga laagris oldud päevade jooksul vähe rääkinud. Nii palju tähelepanu nagu nüüd pööras ta mulle alles laagri viimasel ööl. Tahtsin talle midagi hüüda, aga hääl oli väga nõrk. Helina tõusis juba üles, kuigi oli pime, sest ta oli teistest varasema tõusmisega. Üks poiss kõndis teisest toast läbi selle toa kempsu ja hüüdis mulle inglise keeles eestikeelse hääldusega: "Jump, jump!" See tähendas, et tuli voodist välja hüpata. Küsisin, kas mingi hullumeelsuse aeg on kätte jõudnud. Täna tuli tõusta juba pimedas, sest pidime kojusõidu laevale jõudma. Laagrisse sõidu päeval oli ka bussile ja laevale jõudmiseks pimedas tõusma pidanud. Vahepealsetel päevadel oli kauem magada saanud. Kui poiss kempsust tagasi tuli, ütles kasvataja talle, et ta käsi ka peseks. Paistis, et mingi epideemia on lahti pääsenud. Nägin läbi avatud ukse, et teisel pool maja on naabermajade juurde viivale haruteele valgusfoor pandud. Ütlesin, et nii väiksel teel valgusfoor. Tartus oli valgusfoor isegi parkimisplatsile pandud. See võis tekkitada ainult soovi neid ignoreerida. Siiri, kelle voodi oli maja fooripoolsel küljel, ütles, et ta näeb unes ka valgusfoori tulede vahetumist: mull-mull-mull. Ema oli öelnud, et vanaema haiglas oleku ajal elas Siiri juba üksi. Aga nüüd oli vanaema haiglast väljas.