Noorena Moskvas

Peebo rääkis, et kui ta noor ja terve oli, siis kutsuti teda Moskvasse ja see võttis tal suunurga võbisema. Samal ajal näidati seda Moskvas-käiku pildina. Tol ajal oli Nõukogude Liidul kolm juhtivat tegelast - Stalin, Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja valitsusjuht. Nad konkureerisid omavahel, keda neist võib nimetada presidendiks. Kui presiidiumi esimees läks lageda taeva all kõnet pidama, astus valitsusjuht talle juurde, tõukas esimeest ja ütles: "Ära räägi minust pikemalt!" Peebo läks Moskvasse selleks, et asutada Eestisse meditsiiniasutus. Ta väitis seal, et tal on meditsiinialased paberid portfellis, kuigi tegelikult neid ei olnud. Ta ei teadnud, mis saab siis, kui teda kontrollimiseks läbi otsitakse, aga seda ei tehtud. Talt küsiti, kas tal kliiniku analüütiku arvamus on. Peebo seni üldse ei teadnud, et selline ametikoht olemas on, aga ta kirjutas paberile selle kahe ametinimetuse hulgas üles, nagu oleks ta sellega konsulteerinud. Siis näidati laval, kuidas ta läks Gorbatšovi juurde. Publik saalis hakkas naerma. Algul naersin kaasa, aga siis katkestasin, sest teised paistsid naervat teise asja üle kui mina. Minu suunas visati lavalt ette hoiatamata võrk ja mind tõmmati lava ette rippuma. Hüüdsin, et minuga nii ei tehta. Peebo ütles mulle vaikselt, et ma häält ei teeks, sest minu öeldud sõnu polnud näidendi tekstis kirjas. Nüüd võidi arvata, et ma arvan, et teised on ka kogu teksti koha peal välja mõelnud. Tundsin ennast ebamugavalt. Panin silmad kinni ja püüdsin magama jääda. Vahepeal proovisin kronksus jalgu põrandale toetada, aga sinna nad ei ulatunud.

Oli hommik. Aga kell oli juba nii palju, et esimesse tundi ma poleks enam jõudnud, vaid oleksin jõudnud kohale alles poole koolipäeva pealt. Siis oleksin võinud kohtuda direktoriga, kes oleks küsinud, kust mina tulen. Varem olin jõudnud alati esimesse tundi, aga nüüd magasin iga päev kaua. Seisin näoga akna poole ja minu selja taga seisis ema. Ütlesin, et kui ta minu toas on, siis ma ei saa riidesse panna. Silmapiiril paistis suur taevakeha. Küsisin, kas päike tõuseb tõesti läänest. Aga selgus, et see on hoopis kuu. Ta liikus silmnähtavalt palju kõrgemale. Ütlesin, et kuu tõuseb kohutava kiirusega. Jäi arusaamatuks, et kui ta nii kiiresti liigub, kuidas ta siis tiiru ümber maa nii aeglaselt teeb. Mul võttis kodus õppimine alati terve päev aega. Teised õppisid kiiremini ja neil jäi seetõttu aega lisaks kohustuslik kirjandus läbi lugeda, mis minul jäi alati pooleli.

Olin Põlvas. Sai läbi kolm päeva kestnud maleturniir. Sain kõrge koha. Ühe partii viiest ma olin isegi kaotanud, aga mitte rohkem. Vist olin kaks mängu võitnud ja kaks viigistanud. Jagasin 6.-9. kohta ja pidin saama auhinna. Minu reiting pidi kõvasti tõusma, sest olin saanud punkte üle 2100 reitinguga vastastelt. Ühe kohaliku maletaja reiting oli ainult 669. Üks koolipoiss kirjutas mulle diplomit välja. Ta kirjutas selle väiksele vihikust rebitud paberitükile. Ta küsis, mis mu eesnimi on, kas Sifo. Ta kirjutas selle juba paberile üles, aga kui mina ütlesin, et nimi on Simo, sodis ta selle üle. Need, kellele diplom kirjutati minust hiljem, said selle korralikul suurel paberil. Kirjutajal esimest diplomit kirjutades nähtavasti ei tulnud veel pähe, et saab suuremale ja rebimata paberile kirjutada. Peale diplomi muud auhinda ei antudki. Aga diplomile oli kirjutatud, milliselt võrguaadressilt saab diplomi omamise korral soodushinnaga maleraamatuid osta. Pidin saama 15 raamatut. Või siiski ainult kaks. Ega ei teadnud kindlalt, kas teised ikka pidid nende raamatute eest rohkem maksma. Ütlesin sellele poisile juba koridoris seistes, et ega mul on kodus rohkem raamatuid, kui ma jõuan elu lõpuks läbi lugeda. Ta vastas, et temal ka, tuues näite, milliseid ilukirjanduslikke raamatuid tal kodus on. Täpsustasin, et minul on muuhulgas just maleraamatuid nii palju. Mõni samm eemal ütles üks laps teisele, et Viikmaa-Viik on alati nõus viiki leppima. Maja ees oli bussipeatus ja mõlemal pool teed oli buss juba ees. Ütlesin, et nende peale ma ei lähe. Lasin neil ära sõita, nad lahkusid kohe. Ei olnud kindel, kas täna veel busse Tartusse läheb. Aga vanast ajast mäletasin, et bussid peaksid käima ikka iga tunni aja tagant. Võistlus oli võtnud minult väga palju energiat, mis oligi põhjus, miks ma polnud jõudnud lahkunud bussidele kiirustada. Kükitasin kurnatuna maha, aga varsti tõusin jälle püsti. Järgmine maja oli meie öömaja. Üllataval kombel tundsin selle ära. Ei olnud kindel, kas sinna lubataks veel üheks ööks jääda. Mulle tuli meelde, et pean veel seal asjad korda tegema. Kui majja sisenesin, selgus, et seal ootas mind isa. Ütlesin talle, et pean toa võtme ära andma.