Unes vehkimise sündroom

Olin arvutiõpetuse tunnis. Õpetaja ütles, et minu tase on ikka madal. Ta soovitas mul harjutada hiire kasutamist. Ise läks ta teise tuppa. Kui ma arvutit proovisin, läks selle juhe korduvalt sõlme ja sõlm tuli õpetaja abiga lahti harutada. Mul hakkas igav. Mõtlesin, et ma olen autist ja mulle ei meeldi ise tegevust otsida.

Kirjutasin varahommikul paberi peale neljarealise luuletuse. Esialgse variandi tegin ümber. Luuletuse esimeses reas oli öeldud, et tehakse lilli ja lolli, teises reas, et kolli. Ema tuli mulle ütlema, et ma kooli läheks. Ma ei tahtnud, et ta minu luuletust näeks, mistõttu käkerdasin paberi kokku. Kui ema oli kööki tagasi läinud, siis mõtlesin, et kortsus paberid viskab ta ju ära. Tuli panna see pressi alla, et ta sirgemaks läheks. Panin ta sahtli põhja, kust ema ei pidanud teda leidma. Mõtlesin, et kui ma edaspidi seda luuletust otsima hakkan, ei leia ma enam paberit üles. Seetõttu tuli luuletus meelde jätta. Ma ei hakanud veel kooli minema, vaid magasin oma voodis edasi. Ema tuli korduvalt uuesti ütlema, et ma kooli läheks, aga ma ei teinud väljagi. Mõtlesin, et nüüd võin ma alati koolist puududa, sest saan ette näidata paberi, et olen kaotanud 80 protsenti töövõimet. Teistes voodites rääkisid vennad ajaloost. Nad seostasid seda roppustega. Hüüdsin läbi une, et nad ei räägiks ajaloo kohta seda, mida ma õppinud ei ole. Henn ütles, et Nõukogude ajal kardeti rohkem. See oli seletuseks, miks ma seda õppinud ei ole. Hakkasin läbi une vastu tahtmist erinevate kehaosadega vehkima. Seda nimetati unes vehkimise sündroomiks. India arstid ei teadnud sellest midagi, kuigi Indias esines seda kõige rohkem. Kukkusin voodist välja ja vehkisin seal edasi. Mõtlesin, et mul on nii hea iseloom, et seda ohtu ei ole, et ma kellelegi läbi une kallale läheksin. Mõtlesin, et ärgates võib selguda, et tegelikult olen siiski kogu aeg liikumatult voodis paigal olnud.