Kaldast üles

Läksin järve kaldast üles ja koju. Seejärel läksin järve äärde tagasi, et vaadata, kuidas teised üles saavad. Pidin ka ise uuesti saama. Üles saamine polnud üldse naljaasi, kuigi nii oleks võinud arvata.

Üks inimene oli mõrvatud, nüüd toimus kohtuprotsess ja otsiti süüdlast. Kõik kohalviibijad pidid andma tunnistusi. Üks naine süüdistas mind tegudes, mida ma omaks ei võtnud. Aga see võis tulla sellest, et defineerisime samu mõisteid erinevalt. Üks maletaja ütles, et nüüd vist tuleb küsimus tema suvila kohta. See võis olla öeldud selleks, et vajaduse korral märku antaks, et ta sellest ei räägiks. Põhilise kahtlusaluse kohta ütles üks mees, et ta on kindel, et see on mõrvar, sest nad kohtusid pulmas, ta on märatsemise eest vangis olnud. Kohtunikud kinnitasid tunnistajale vastuseks, et kahtlusalune on vanglas viibinud, aga märatsejaks hakkas alles pärast karistuse kandmist. See tunnistaja sai parima tunnistaja auhinna. Kohtunikud teatasid, et nüüd nad uurivad, kelle spermat on mõrvatu tolleaegsetel linadel, ja pärast seda langetavad otsuse. Kartsin, et mind võidakse ikkagi süüdlaseks lavastada või mingi eksituse tõttu teha. Siis oleksin öelnud, et ma ei saa otsusest midagi aru, nõuan selle ümbervaatamist. Lootsin alati, et kõik mõistetakse õigeks, aga teiselt poolt mõtlesin, et vanglas viibinu koht ongi vanglas. Peale linade uurimist teatasid kohtunikud, et kahtlusaluseks jääb endiselt senine põhikahtlusalune ja talle lisandub parima tunnistaja auhinna saanu. Mina vabanesin kahtluse alt täielikult. Samuti Helina ja üks kolmeliikmeline grupp.

Koolis lõppes üks tund. Õpetaja tuli minu juurde ja ütles, et tahab näha, kuidas ma ühte nime kirjutasin. Tundus, et ta arvab, et ma seostasin seda ropu sõnaga. Näitasin, et lisasin nimele käändelõpu. Siis hakkas tunduma, et õpetaja tahab hoopis teada, kas kirjutasin seda suure või väikse algustähega. Näitasin, et kirjutasin suurega, aga tähe ülemine osa ei paista välja. Ütlesin, et ereda päikse käes võib pastakakiri juba ühe päevaga ära kustuda. Õpetaja vastas, et seepärast ongi soovitav kirjutada sulepeaga. Mina ütlesin, et sulepea teeb jälle plekke. Õpetaja lausus, et seda küll. Ta läks ühe õpilase juurde, kes oli kirjutanud tunnis arvutiga, rääkides sellele, et mina kirjutan ikka veel pastaka ja sulepeaga. Isegi kooli keskastme õpilased vaatavad tänaval pikalt lembeliste riietega inimestele järele, aga mina mitte. Keegi ütles vaiksemalt, et sellel on teine põhjus. Õpetaja jätkas, et telefonidega ei räägi ma kunagi. Mõtlesin, et ma ei tee seda kõike sellepärast, et ma olen palju ajalooraamatuid lugenud ja elan ajaloos. Klassi sisenes ajalooõpetaja, kes hakkas õpilastele hindeid ütlema, mis tundusid olevat veerandihinded. Ta ütles neid istumise järjekorras. Istuti hobuseraua kujuliselt. Kaks esimest said nelja, kolmas viie ja mina seitsme. Õpetaja lisas, et ma olen tark poiss. Mõtlesin, et võiks vastata, et selles aines küll, sest seda ma olen ülikoolis õppinud. Mõtlesin, et huvitav, kas õpetaja seitsme klassipäevikusse ka kirjutab või paneb sinna viie, mis on ametlik maksimaalne hinne. Arvatavasti kavatses ta siiski kirjutada seitsme. Aga mõtlesin, et mis siis saab, kui õpetaja küsib nüüd mult uut osa, mida ma üldse ei oska. Tahtsin klassist välja minna, enne kui vahetund läbi saab. Aga selgus, et vahetund ongi juba läbi. See tähendas, et pidin veel kaua paigal istuma.