Klaas ümber

Oudekki lasi oma blogi külastuste loenduri näidu nulli, aga näit hakkas kohe uuesti suurenema. Ühel pereliikmel olid prillid ühe aastaga neli numbrit tugevamaks läinud. Nii võis ta lõpuks pimedaks jääda. Minul ei olnud nägemine enam halvenenud, sest olin teinud silmaharjutusi.

Istusin ühes pidulauas. Minu kõrval istus algul isa, aga siis vahetati kohti ja minu kõrvale istus võõras mees. Mõtlesin, et temaga ma küll rääkima ei hakka. Mehe käsi läks ohtlikult morsiklaasi lähedale. Võtsin ümbermineku vältimiseks klaasist kinni, aga see läks ikkagi ümber. Ei olnud päris kindel, et see polnud koguni kinnivõtmise tagajärg. Natuke morssi läks minu pükste peale ja suurem osa selle poisi omadele. Ta muutus nutuseks ja rääkis, et tahtis homme teatrisse minna, aga nüüd pole midagi jalga panna. Küsisin, mis etendust ta tahab vaatama minna. Ta ütles selle nime. Vastasin, et olen sellest etendusest kuulnud, aga ise näinud ei ole. Lauanaaber oli alles koolipoiss ja see etendus oli lasteetendus. Läksin teise tuppa. Seal räägiti, et ühes riigis tapeti 120 000 inimest ja sellega sai elu korda. Küsiti, kas sellel riigil on siis nii väike rahvaarv, et nii väikse tapmiste arvuga elu korda sai. Mõtlesin, et võibolla on kokku liidetud mõlemal poolel surmasaanute arv. Käis sõda. Vaenlaste vastu võitlemiseks sai puust seadeldisi saagida. Isa hakkaski saagima. Vaenlased võisid saagimist kuulda.