laupäev, veebruar 20, 2010

Kes mille eest võitleb?

Täpsema informatsiooni puudusel ei tea ma, mida arvata järgmisest Sõltumatu Infokeskuse teates reklaamitud üritusest:

Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldab iseseisvuspäeval kõnekoosoleku

24. veebruaril 2010 algusega kell 12 toimub Tallinna kesklinnas, Tammsaare pargis Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel kõnekoosolek. Esinevad tuntud eestimeelsed ühiskonnategelased. Esinemisvõimalus antakse ka kohaletulnud aatekaaslastele, kel soov sõna sekka öelda.

Koosolekul juhitakse tähelepanu sellele, et Eesti Vabariik pole enam mitu aastat iseseisev ning nõutakse Eesti riikliku iseseisvuse taastamist.

„Iga kodaniku kohus on kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku riigikorda. See on ka Sinu kohus; see on meie kõigi kohus. Nõuame Eesti iseseisvuse taastamist. Tule ja avalda meelt koos meiega, nõudmaks Eesti iseseisvuse taastamist,“ ütleb RTK esindusisik Jaan Hatto.

Tänavune kõnekoosolek Tammsaare pargis on juba kuues kord, kui iseseisvusmeelsed Eesti kodanikuühendused seal iseseisvuspäeval kogunevad ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamist nõuavad.

Kohaletulijad võivad julgesti kaasa võtta riigilipu.

Allikas: Rahvuslaste Tallinna Klubi, www.rahvuslasteklubi.org
Kontakt: Jaan Hatto 51903374, Tõnu Kalvet 55572179

Kui räägitakse sellest, et iga eurodirektiiv ei peaks olema Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik, siis on see kiiduväärne.

Aga kui keegi arvab Nõmme valitsuse moodi, et 1992. aastal uue põhiseaduse vastuvõtmine tähendab okupatsiooni, siis sellega pole ma kuidagi nõus. Põhiseaduse võttis vastu rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja, seega on ta igati legitiimne. 1992. a. põhiseaduse sisu ja vastuvõtmise viis on demokraatlikumad kui 1937./38. a. oma puhul, seega on uus põhiseadus ka parem. Kui mõni asi on Eestis esimese iseseisvusperioodiga võrreldes halvemaks läinud, ei ole see põhiseaduse süü.

Kui meeleavaldajad peaks arvama sarnaselt Madissonile, et vabariigi aastapäeva tähistamise õigus on ainult opositsioonil, mitte aga presidendil, siis sellist seisukohta ma samuti ei toeta. Üks presidendi vastuvõtu vastastest ei olnud rahul, et unustati luuletaja Visnapuu 120. sünniaastapäev. Siis me peaksime ju rahul olema, kui vähemalt vabariigi aastapäeva ei unustata.

1 vastukaja:

Holger ütles ...

Tiit Madissoni vastupropagandistlik pikett Tartu südames oli nutikas ning ka teostuselt hüva vastandus 2 miljoni kroonisele eneseimetlus-orgiale Vanemuises. Mina elasin kogu südamega kaasa mõlemale, jälgides neid üritusi kõrvalt massimeedia kaudu, õnneks on meil kõigil see võimalus, mis räägib ju vabadusest. President Toomas Ilves mainis päevakõnes 2 korda Vabadussõda, kuid ei rääkinud sõnagi vabadusest. Kuidas ta oskas nii paljut ja mida kõike kiita, ent vabaduse kõigi muude saavutuste seas unustada. Esipaari vastuvõttu, eeskava ja tantsuõhtut edastanud avalik-õiguslik, iga teise kolmanda pere kaudu töötust tundva rahva rahanatukese kulul elav ETV kumbki programm ei näidanud aga pingviiniparaadi-vastast piketti, vaikis selle maha vähemalt AK-saadetes ja samal õhtul Tartust tehtud ulatuslikus otsereportaažis. Olgu see ära mainitud vaid praeguse vabaduse määra iseloomustava seigana. Jah. inimesed on Eestis tõesti vabamad kui 1980. aastail ja kõigi varasemate kümnendite kestel, mida minu — või Simo Runneli — põlvkond on saanud tunnistada. Ent ma ei annaks aga pead, et nüüdne Eesti on vabam kui läinud kümnendi oma. Muidugi on vabadus preagu see ülim vara, just see, mis (arvatavasti) ajutist surutist kas mitte-märgata, taluda või üle elada laseb. Ehk jätkub, aga kauaks veel seda priiust ikkagi on...