Sõltuvus ja välissuhted

Aastal 2006 kirjutati mulle, et Eesti on ka Euroopa Liidus iseseisev, sest tal on oma välispoliitika ja sõjavägi, aga Euroopa Liidul neid ei olevat. Tegelikult räägiti Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast lepingutes juba tol ajal, kuigi see ehk praktikas ei olnud korralikult toimima hakanud. Kahetasandilise välispoliitika olemasolu poolest sarnaneb Euroopa Liit mõningal määral liiduvabariikide välisministeeriume omanud Nõukogude Liiduga, nagu muudeski asjades. Ukraina ja Valgevene NSV olid isegi ÜRO liikmed. Kuidas nad sinna said, sellest kirjutab "Ajaloolises Ajakirjas" nr. 1/2 2009 Kaarel Piirimäe. Kuigi Nõukogude Liit oli alles Rahvasteliidust välja heidetud, taheti teda väga selle järglase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. NSVL soovis algul, et ÜRO liikmeteks saaksid kõik tema 16 tolleaegset liiduvabariiki eraldi. President Roosevelt arvas selle peale, et 44 USA osariigil oleks täpselt sama suur õigus ÜRO liikmeteks saada. Minu arvates olnuks suuremgi, sest demokraatlikus riigis on ka kohtadel mingi otsustamisõigus, samal ajal kui diktatuuririigis pole tagatud isegi õigust elule. Nõukogude Liidu nõudmised vähenesid kolme liiduvabariigi liikmekssaamisele ja nende hulgast jäi kuidagi välja veel Leedu. Aga liiduvabariikide välispoliitika oli olemas vaid formaalselt. Aastal 1926 oli koguni vastu võetud dekreet, mis muutis kriminaalkuriteoks liiduvabariikide ametnike astumise vahetusse kontakti välisriikide ametnike või institutsioonidega ilma Moskva välisministeeriumi vahenduseta. Artikli autor toob võrdluseks, et ka keiserlikul Saksamaal esindasid riiki lisaks keskvalitsusele provintside saadikud. ÜRO kohta on huvitav veel, et Ameerika esialgse plaani kohaselt pidid julgeolekunõukogu liikmed loobuma hääleõigusest vaidlustes, milles nad on ühe poolena seotud, nagu see oli olnud Rahvasteliidus, aga Stalini nõudmisel asendati see hoopis suurriikide absoluutse vetoõigusega, mis kehtib tänaseni.