Maiv

Kõndisin Laiale tänavale. Mõtlesin, et niimoodi võidakse arvata, et lähen klassikokkutulekule. Otsustasin, et sinna ma ei lähe. Läksin ühte aeda, kus oli mitu ilusa näoga meest. Samuti ühe nendest meestest isa, kes oli noorena ise ilusa näoga olnud. Kõik need mehed olid minu klassivendade sugulased ja mitte minu vendade klassivendade. Aias roomas ka kolm titat. Teised pidid kogu aeg valvama, et titad kaevu ei kukuks. Jõudsin kodu lähedale. Vaatasin, et tammedel pole peaaegu üldse tõrusid küljes. Mõtlesin, et see tuleb vist sellest, et on sügis ja nad on juba maha sadanud. Kui maha vaatasin, oligi seal palju rohkem tammetõrusid ja kastanimune. Mõtlesin neid titadele viia. Titad oleks need kindlasti suhu pannud. Aga mäletasin, et kunagi oli öeldud, et tammetõru saab süia, aga kastanimuna mitte. Sellest võis järeldada, et kastanimunad on mürgised. Kui tammetõrusid võis süia, siis mõtlesin ühe tuuma kohe ära süia. Kahtlustasin küll, et võibolla mõni tammetõru sort on ka mürgine.

Vaatasin Arraku raamatut Maivist. Nimi Maiv oli tuletatud sõnast vaim ja see tegelane kujutas endast Läänemaa vaimu, kus Arrak suvitas. Esimeses peatükis nägi jutustaja Maivi esimest korda unes. Maiv tuli hoiatama, et läheneb suur torm ja aknaluugid tuleb kinni panna. Järgmistes peatükkides järgnesid teised samasugused asjad, näiteks teises peatükis nägi jutustaja Maivi kadakate vahel. Olin Läänemaal. Tundsin ära koha, kus olin juba kunagi varem olnud. Mõtlesin, et kes palju reisib, selle jaoks hakkab järjest rohkem kohti tuttavate kohtadega seostuma ja nad tahavad neid uuesti näha. Mina olin reisinud vähe, aga oleksin võinud seda edaspidi rohkem teha.

Kirjutasin lühikese sissekande Euroopa Liidu kohta ja saatsin selle edasi eurolisti. Üks listi liige vastas mulle, et Eesti mitte ei ole iseseisev, vaid oli iseseisev. Need, kes olid kunagi enne uudistegrupi ja listi lahku viimist uudistegrupis kirjutanud, olid viimasel ajal listiga liituma hakanud ja kirjutasid vahel jälle. See võis olla minu raamatu ilmumise mõju. Nemad olid endiselt samadel seisukohtadel, mis varem. Mina olin muutunud natuke järeleandlikumaks ja seetõttu olid nad mind viimasel ajal korduvalt parandanud. Mõtlesin, et vastan homme. Kirjutan, et enne Euroopa Liitu astumist kirjutasin, et sinna astumine on iseseisvuse kaotus, et näidata, mida see endaga kaasa toob. Aga nüüd, kus see on juba juhtunud, kirjutan, et Eesti on iseseisev, sest on vaja seadusi Eesti kasuks tõlgendada.