Mürgitajad

Helina oli bussijaama kõrval laiali laotanud oma päeviku ja minult saadud kirja. Päevikusse oli ta kirjutanud: "Nad mürgitavad muudkui surnud hiirt." Mõtlesin, et mida ta sellega öelda tahab, aga siis jõudsin järeldusele, et see on otseses tähenduses, tavalises heas Helina stiilis. Andres tuli ja kummardus nende paberite kohale. Keerasin need teist pidi ja hüüdsin, et ma ei taha, et igaüks neid loeb. Ühed poisid püüdsid igasuguste trikkidega neid pabereid enda kätte saada, aga esialgu õnnestus mul neid takistada.

Maleblogis kirjutas üks inimene oma partiist. Ta püüdis seda vaevaliselt meelde tuletada, küsides, kas käigud olid sellised, ja eraldades kõik käigud üksteisest kolme punktiga. Et vastane oli olnud venelane, siis kordas kirjutaja oma küsimust vene keeles. Ta kirjutas, et ta ei mäleta nii hästi, nagu opositsioonilises blogis, pidades silmas mind. Kaks pealtvaatajat mäletasid mängu paremini ja tõid ära õigema käikude järjekorra, üks ühe ja teine teise partiiosa kohta. Olime Paides. Teised vennad mängisid tagaajamismängu. Klaus oli ühel poolel ja ülejäänud tema vastu. Klaus väljus verandaukse kaudu, öeldes, et seda ei teata tavaliselt jälgida. Aga püüdjad olid juba väljas selle ukse taga valvel. Klaus jooksis tuppa tagasi, aga ka toas oli üks püüdja vastas. Klausil jäi üle püüda avada aken ja selle kaudu väljuda. Koguneti televiisorit vaatama. Televiisori taha istus hulk meesmaletajaid. Siis tuli Karmen, kes istus kõigi keskpunkti. Ta ütles, et kõik peavad võrdsel kaugusel istuma. Vastasin, et televiisori suhtes on kõik kaugused erinevad. Istuti lauda pidusöögile. Isa tuletas meelde, et pidusööki peetakse tema auks. Mõtlesin, et isa peab ennast minust tähtsamaks, 50. sünnipäevast alates on iga viies tema sünnipäev juubel, aga minul pole veel ühtegi juubelit olnud. Emal on ka juba kaks juubelit olnud.