Näpuga näitamine

Tõnis on õppinud näpuga näitama. Söögi ajal näitab ta näpuga igasuguseid asju. Võibolla tahab ta, et talle nende asjade nimesid öeldaks. Üks maletaja rääkis, et tal on eestistatud nimi, aga talle meeldiks võõrapärane rohkem. Teine maletaja Päss ütles ükskord lapsele nimega Pöial, et nende nimi tähendab ühte ja sama ja et üks kaalub maleklubis viibijatest kõige rohkem ja teine kõige vähem. Teisele vanamehele ütles see Pöial, et ta ei ole poiss, vaid suur laps. Eestis ilmub ajakiri "Hea laps", aga mina kaalusin ükskord, et võiks panna luulekogu pealkirjaks "Halvad lapsed". Praegu mul sellist kavatsust enam ei ole. Olen mõelnud, et internetis on mul mitu luulekogu, nende põhjal võiks ühe paberil valikkogu välja anda. Aga sellega ma praegu ei tegele. Kolme järjestikuse aasta põhjal koostasin ühe aasta võrguluuletuste kogu, aga eelmine aasta kirjutasin vist nii vähe luuletusi, et kogu selle põhjal ei tule. Ma pole neid küll üle lugenud. Enne kirjutama hakkamist jäi vanast ajalehest ühe artikli lugemine pooleli. Kuna tööpäeva sees on olnud suured augud, siis peaks selle lõpetamise edasi lükkama. Millest kirjutada sissekande lõpetuseks? Või kas selle peab juba lõpetama? Ilukirjandusteoste lõppu pannakse puänt, aga males lõppmäng tavaliselt puändina ei tundu. Kui ühe poole ülekaal on suur, siis nõrgem pool tavaliselt ei tahagi lõpuni mängida, vaid alistub varem. Ka Keres on kirjutanud, et lõppmängu õppimine ei ole nii huvitav kui avangute. Aga viimasel maleturniiril selgus, et üks mängija ei osanud hästi isegi lipuga matistada, kes muidu mängib üsna hästi. Kui ta just nalja ei teinud. Ma arvan üldse sageli, et võibolla tehakse nalja. Siis ka, kui mind sõimatakse. Seda küll rohkem siis, kui sõimatakse kirjalikult, muidu saab hääletoonist aru. Ühes raamatus arvati, et Hitleri vihahood olid teeseldud. Goebbelsi kohta räägiti ülikooli loengus, et ta oskas tahtlikult nutma hakata. Kui ma olin just üliõpilaseks saanud, siis kuulsin, kuidas üks kursusekaaslane rääkis, et nüüd saab minna raamatukokku lindilt Hitleri kõnesid kuulama. Teine vastas, et Goebbelsi kõned on paremad. Kes need rääkijad olid, ei ole enam kindel. Ühte ma vist mäletan, aga teise isik ei tule enam meelde. Või ei olnudki ma tema nime selgeks õppinud. Mulle on öeldud, et küll mul on hästi õppejõu nimi meeles, aga kaasüliõpilasi tundsin ma algusest lõpuni halvemini kui õppejõude. Mõnda siiski paremini. Täna ütlesin koduse telefoninumbri valesti. Õigemini kõigepealt helistaja ütles, mis numbri ta valis, ja ma ei tundnud ära, et see on meie number. Hiljuti ütlesin koduse numbri asemel algul töökoha numbri, aga teisel katsel koduse numbri õigesti. Kodune number oleks vast paremini meeles, kui seda poleks korduvalt muudetud.