Kirik ja karud

Lugesin "Postimehest" venekeelset artiklit, et Venemaal hakati lammutama kuulsat ülemaailmset kirikut. Tõlkisin artikli ära ja panin tõlke oma blogisse. Lammutatav kirik ei olnud vist see Kremli kirik, mille iga sibulkuppel on erinevat värvi triipudega, vaid üks natuke igavam. Mõtlesin, et nüüd panin blogisse täpselt "Postimehes" ilmunud artikli, selle eest võidakse mind süüdistada autoriõiguste rikkumises. Süüdistuse vältimiseks tuli blogisissekandes midagi muuta. Lisasin tõlke fotol näidatud kirikuseinal olevast luuletusest. "Postimees" oli ka selle luuletuse ära tõlkinud, aga seda tõlget ma üldse ei vaadanud, minu tõlge oli teistsugune. "Postimees" oli artiklis ära tõlkinud ka kiriku nime, mina jätsin selle venekeelseks. Mõtlesin, et minu artikli tõlge ei ole siiski kõige parem, kasutasin kohmakaid väljendeid ja võibolla ei saanud aru, et mitu artiklis kasutatud väljendit olid piltlikud. Tegime vendadega kolmekesi igaüks endale ühe pehme mängukaru. Ütlesin, et ühelgi neist karudest ei ole silmi ega suud, vanasti oli minu karul nägu olemas, aga see on küljest tulnud. Siis vaatasin, et olen oma karule praegusel kujul siiski õmmelnud ette ripendavast niidist silmad ja suu. Ja samal karul olid ka niitidest juuksed. Üks karu sõi mürgimarju ja suri selle kätte, ühe karu sõi teine ära ja üks lasti maha. Ja päriskaru lasti ka kahe lasuga maha. Eesti pidas Venemaaga karude üle läbirääkimisi. Eesti karud oleks võinud saata üle piiri Venemaa metsa elama. Aga Eesti tahtis, et ta saaks endale ka uuesti kaks karu.

Tartusse oli ehitatud uus maja, mida palju kritiseeriti. Üks mees ütles, et maja on liiga suur ja sellel on liiga suur fassaad. Maja suurust kritiseeriti võibolla ainult rahva raha kulutamise pärast, aga fassaad oli minu meelest ka kole. Fassaad oli maja seina alumine piltidega osa. Maja asus Raekoja platsil turuhoone kõrval ja selle ülemine osa oli turuhoonega sama värvi. Kirjutasin Bristolile, et maja alumine osa on kole, aga ülemine sobib turuhoonega hästi kokku. Bristol tegi selle põhjal arvatavasti järelduse, millised riided selga panna. Henn tegi silla peal kukerpalli. Mulle ei meeldinud, kui tehti tagurpidi kukerpalli, sest oli oht niiviisi kaelaluu ära murda. Kaubamaja kõrvalt endises bussijaamas hakkas startima rattaralli. Rallil osalejad startisid päev läbi väiksemate gruppide kaupa. Võis juhtuda, et ühe grupi aeglasematest mööduvad rajal järgmise grupi kiiremad. Praeguses grupis startisid teiste hulgas Klaus, Henn ja Toomas. Toomas soovitas, et Henn kihutaks. Mina soovitasin, et ta ei kihutaks. Mina rallil ei osalenud ja sõitsin ainult laste jalgrattaga, kuigi mõtlesin, et võibolla oleks natuke suurem õigem. Sõitsin oma rattaga kaubamajja sisse ja seal trepist alla. Minuga võidi hakata pahandama, et niiviisi lõhun ma treppi. Trepi kõrval oli üks umbkoridor, kuhu ei tohtinud minna, kuigi nooremana olin sellistes kohtades käinud. Sisenesin turule. Seal müüdi torte. Müüja lõikas tordi küljest lahti järjekordse äärest ääreni riba ja ütles, et seda torti ainult pudistatakse. See tähendas, et seda küll käidi maitsmas, aga keegi ära ei ostnud. Kaks maitsjat olid praegu ka platsis. Üks neist tahtis võtta tervet suurt riba, aga müüja talle nii palju ei lubanud, vaid lõikas riba kahe maitsja vahel pooleks. Maitsja sõi terve riba poole ära ja seejärel ütles, et seda torti ta ei taha. Tal kindlasti polnud algusest peale ostmise kavatsust, vaid ta tahtis ainult kõhu tasuta täis süia. Ise ostsin ka tänase koduse peo jaoks kahest tordist teist, kuigi tegelikult pidasin neid torte võrdselt headeks.

Minu neljas raamat oli ilmunud Rauna kirjastuses. See oli proosaraamat, aga nüüd oli ta lubanud välja anda ka minu luulekogu. Olin talle saatnud "Maailmakorra" käsikirja, ta oli selle ära toimetanud ja mulle üle vaatamiseks saatnud. Panin tähele, et mitu luuletust on vahelt välja võetud. Kirjutasin need sisse tagasi. Need olid välja võetud ilmselt meelega, sest Raun pidas neid luuletusi kehvemateks. Aga kavatsesin talle kirjutada, et ilma nende luuletusteta ei saa raamatut välja anda, sest minu jaoks on muutunud kogu tervikuks, mida ei saa lõhkuda. Mõtlesin ümber ja kirjutasin hoopis, et seda raamatut pole mõtet välja anda, sest üks trükk temast on juba ilmunud, seda ei osteta poodidest ära. Raun vastas, et küll see aegamööda ära ostetakse. Kirjutasin, et las ostetakse esimest trükki, anname välja parem mõne muu raamatu. Raun jäi nõusse, aga ma polnud veel otsustanud, kas anda trükis välja mõni olemasolevatest võrguluulekogudest või koostada nende põhjal valikkogu. Raamatu oleks saanud koostada ka mingitest muudest blogi osadest. Olin Lossi tänava õppehoones. Tahtsin sõita liftiga neljandalt korruselt alla. Kui vajutada sõidu ajal lifti nuppu, siis ta pidi vist katkestama sihtkorrusele sõidu ja avama uksed lähimal sellesuunalisel korrusel. Õppehoone teine korrus oli juba maa all ja pidin vist sõitma sinna. Esimesel korrusel ei olnud ma kunagi käinud, aga seekord otsustasin selle ära vaadata. Kui uks esimesel korrusel avanes, nägin imepisikest koridori, milles olid ainult kahe ruumi uksed. Need olid vist laoruumid. Ma ei hakanud sellises kohas liftist väljuma, vaid sõitsin teisele korrusele. Teisel korrusel kohtasin koridoris vanaema. Ta küsis, kas ma tulin ka seminarile. Vastasin jah.